Kui minu käest keegi küsiks, mille poolest konservatiivid erinevad liberaalidest, siis just täna, 20. augustil, vastaksin ma üsna veendunult ühe konkreetse erinevuse kohta: see on konservatiivide tänulikkus nende inimeste vastu, kes on sulle head soovinud või teinud.
Täna oleks pidanud oma juubelit Mart Ummelas. Eesti ajakirjanik, kes töötas üle 20 aasta Eesti Raadios (1977-1981, 1995 –2000, 2006-2011), oli seal juhatuse liige, Vikerraadio direktor, programminõukogu esimees, vastutav toimetaja, teinud „Mnemoturniiri“, Huvitajat“, Keelesõnumit“, „Kogu ja tegu“, leiutas paljude teiste saadete pealkirjad ja formaadid.
Sirvisin täna ERRi uudiseid (pärast Eesti Raadio okupeerimist ETV poolt moodustunud hübriid) ja ei leidnud isegi mainimist, et Mart Ummelas oleks täna pidanud oma ilusat töökat juubelit. Ja ta ei lahkunud ju ei tea kui ammu, vaid kõigest kolm aastat tagasi…
Kuna mees ei olnud oma ülemustele kõige mugavam alluv, vaid oma arvamusega konservatiivsemat laadi tugev ja põikpäinegi isiksus, siis tema puhul rakendus meie ühiskonnas tühistamisprotseduur. Kui inimest maetakse avaliku tegelase ja arvamusliidrina elusalt, nagu teda poleks kunagi olnudki. Ja ei meenutata ka siis, kui teda enam ei ole. Sest tühistamist ei leiutanud meie riigis mitte Herman Kelomees, kes initsieeris põhimõttelagedas peavoolumeedias tühistamisprotseduuri ühe tuntud muusiku suhtes, mis tal ka õnnestus. Ei, sellel tühistamise nähtusel on meie ühiskonnas palju sügavamale ulatuvad juured.
Mart Ummelas oli ka ENE teadustoimetaja, kultuuriministri asetäitja, Soome Instituudi Eesti direktor, Raadio Kuku uudistetoimetaja, Riigikogu liige, Mente et Manu peatoimetaja, Tallinna Televisiooni peatoimetaja ja juhatuse liige, EKRE maaeluministri nõunik… Ikka väga kõva eesti mees oli Mart Ummelas – „Aasta ajakirjanik 2009“, Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler“, „Muuseumi sõber 2009“.
Ma ei ole Mart Ummelasega kunagi isiklikult suhelnud, aga just temale tuli enne pronksiöid idee teha Vikerraadios vene meedia kommentaare, mis said kultuslikeks – ja tema oli ka see, kes hiljem lausa vaenas mind nende eest. Kirjutas ajalehtedesse ja Eesti Raadio foorumisse, et koristage sealt Makarov ja tema pläma. Et olen oma rahva reetur jne. Kusjuures neid kommentaare ei olnud vähe, aga Mart kirjutas neid alati omaenda nime all. Täpselt ei või küll iial teada, aga ma usun seda. Lugesin ainult reaalsete nimede alt ilmunud kommentaare.
Hiljem, kui oma häält eesti rahvusriigi, keele ja eestluse kaitseks hakkas aina valjemini tõstma EKRE, muutus keskerakondlasest Tallinna Televisiooni toimetaja Mart Ummelas minu suhtes leebemaks, tõstes mitmel korral kogunisti esile mu Postimehe lugusid legendaarses saates „Meedia keskpunkt“, mida Mart tegi koos Heimar Lengi ja Urmi Reindega. Härra Mart ja proua Urmi moodustasid seal väga veenva pragmaatiliste, erapooletute, aga ka üsna emotsionaalsete otsekoheste rahvuslaste tandemi. Ühes saates kurtis Mart selle üle, et Tallinn on üleujutatud „mustadest“. Ma siis õiendasin tema kallal natuke, aga nüüd võtaksin oma kriitika tagasi, kui ainult saaksin.
Vaatasin seda saadet seni, kuni „vene tiib“ hakkas Tallinna linna päris üle võtma – lõpetati „Meedia keskpunkt“, Mihhail Kõlvarti linnapeaks tulekuga likvideeriti ka Tallinna Televisioon, mis oli arenenud heaks ja üsna erapooletuks eesti kultuuri toetavaks ja Eesti ühiskonda arendavaks poliitika- ja kultuurikanaliks, mida vaatasin ETVst palju sagedamini, eriti selle kultuuri- ja poliitikasaateid. Vaid seal võis näha valimisstuudios intelligentseid erapooletuid saatejuhte ajal, kui ETVs möllasid reformierakonnafiilidest politrukid. Pole ka ime, et reformierakondlased ainsatena pelgasid TTV valimisstuudiosse tulla, sest seal oleksid nad pidanud diskuteerima konkurentidega võrdsetel alustel.
Ma ei tea, miks just mina pean täna mälestama üht markantsemat eesti ajakirjanikku, kui ma ei tundnudki teda isiklikult ja ei kuulunud pehmelt öeldes tema lemmikute hulka. Tal oli ju palju sõpru ja kolleege…
Aga kes siis veel, kui mitte mina? Vladimir Võssotski laulis kunagi seina äärde pandud inimese laulu, kes teadis täpselt, tundis südamega, et mahalaskjate komandos oli „üks, kes ei lasknud“. Ja see oli surmamõistetu jaoks tema viimsel eluhetkel oluline.
No näete, täna oli Eestis üks, kes kirjutas. Juhtumisi on see inimene Uute Uudiste vaatleja. Konservatiiv.
Ivan Makarov