Seoses riikliku enesehäbistamisega Soome lahel tahaks teada, kas keegi nüüd ametist vabaks ka saab. Kas kaitseminister või siseminister või peaminister võtavad poliitilise vastutuse selle eest, et viisid Eesti relvakonflikti äärele Venemaaga? Või lastakse lahti mõni suurushullustusega võll struktuurides?
Kõigepealt vajab muidugi vastust küsimus, miks väike Eesti tegeleb Venemaa varilaevastiku põlvili surumisega. Kas hoopis Taani, kelle väinadest see laevastik läbi sõidab, ei võiks/peaks seda tegema? Kas Rootsi, kellel on erinevalt Eestist päris sõjalaevastik, kaasa arvatud allveelaevad, ei võiks/peaks sellega tegelema? Kas Soome, kelle rannikust need laevad sama lähedalt mööda sõidavad ja kes erinevalt Eestist omab ka lahinglennukeid, ei võiks/peaks sellega tegelema? Või Poola, kellel on piirkonna tugevaim sõjavägi? Või Saksamaa, kes on piirkonna suurim riik? Kõik need riigid on ka Läänemere riigid! Miks kõige väiksem ja neist kõigist teistest nõrgemalt relvastatud Eesti peab siin rind kummis minema maailma ühe suurima sõjalise võimsusega riigiga korda majja lööma?
Siis tahaks teada, kes neid asju otsustab, et läheme oma operatsioonidega Vene vägedega kuuma konflikti?
Peaminister Kristen Michal räägib, kuidas tema taas üldse asjasse ei puutu. Nii nagu ta ei puutunud asjasse, kui valitsusse võeti ametisse pronkssõduri fänn Vladimir Svet, nii nagu ta ei puutunud asjasse, kui Jürgen Ligi räuskas Riigikogus naissaadikuid alandada. See ei puutunud ka peaministrisse, kui tema valitsuse liikmed sõimasid Donald Trumpi. Temasse ei puutu ükski skandaal hooldekodudes või prokuratuuris. Samuti ei tea ta mitte midagi jälituskaameratest. Ja muidugi ei teadnud tema mitte midagi 2,6 miljardi euro andmisest meretuulikutele, see oli kliimaministri mure. Loll on raske olla, eks…
Aga tegelikult on nii, et peaminister vastutab kõige eest, mis siin riigis toimub. Kaasa arvatud asjade eest, millest ei tea või väidab, et ei tea. Ja päris kindlasti vastutab ta riigi jõuametite tegevuse eest, sõja ja rahu küsimuste eest. See ei saa olla nii, et kusagil mõni laevakapten või staabiohvitser otsustab meid viia sõtta Venemaaga ja peaminister kehitab õlgu: inimesed toimetavad, usaldame spetsialiste!
Me oleme juba pikka aega rääkinud, et Eestis on võimul režiim, mis soovib välisjõudude huvides viia meid sõtta Venemaaga. See oleks meie rahvale ja riigile hukutav. See oleks Eesti lõpp! See, mis toimus Soome lahes Vene varilaevastikuga, oli osa pingutusest tuua sõda Eestisse.
Meil keskendutakse operatsiooni läbikukkumisele, sellele, et läksime oma retoorikat Venemaa põlvili surumisest ja tükeldamisest ja “meie oleme ka sõjas” reaalsuses rakendama ja meile näidati alanduste saatel koht kätte. Eesti valitsus ja strateegiline kommunikatsioon on käitunud, nagu me oleks impeerium ja Eesti valitsusjuhid, Kaja ja meesKaja kasutavad retoorikat, nagu nad oleks superriigi ainuvalitsejad.
See on ebaadekvaatne ja kui see poleks meile eksistentsiaalselt ohtlik, ajaks naerma. Aga nüüd läksid end oma propagandamaailma kõlakojas stratkomi sõnumitega üles kütnud võllid päris maailmas oma laiamist ellu viima ja tulemuseks oli katastroof. Me olime olukorras, kus Eesti üksused olid võetud Vene üksuste poolt sihikule ja sõja puhkemine rippus juuksekarva otsas. Just see on antud loo juures kõige olulisem. Mõni ime, et valitsuse kommunikatsioon oli poolteist päeva olematu.
Selline riiklik käitumine ei saa jätkuda. Tänane riigi juhtkond on meie julgeoleku tagamisel läbi kukkunud, kujutab endast ohtu meie eksistentsile ja tuleb võimult kõrvaldada. Vastasel korral ei jätku meie riik ja rahvas.
Mistõttu ma küsingi: kes lahti lastakse? Ilma kaadri vahetuseta ei saa ju oodata, et käitumine muutuks.
Martin Helme, EKRE esimees