Ameerikas visiidil olev EKRE esimees Martin Helme võtab kokku oma viimatised kohtumised USA pinnal enne Donald Trumpi ametisseastumist.
“Reede pärastlõunal oli meie Patriootide seltskonnal kohtumine Hudsoni instituudis. Tegemist on ühega vähestest parempoolsetest julgeolekule ja välispoliitikale keskenduvatest ajupaakidest. Mind huvitas eriti, mismoodi siinne paremkonservatiivne seltskond näeb Ukraina sõda.
Kõigepealt öeldi, et mitte keegi ei tea tegelikult, mida Trump plaanib teha. Isegi tema lähedased nõunikud ei oska öelda, kuidas ta kavatseb käituda. See ongi tema stiil: hoida kõiki teadmatuses ja ootamises.
Mis puudutab Ukraina sõda, siis võtsid nad teema kokku nii. Trumpi juhib neli suurt EI-d.
Ta ei taha, et Ukraina sõda lõpeks samamoodi Ameerika jaoks, nagu Afganistani sõda. Ta ei taha, et Kabuli katastroof, mis andis kogu maailmale ja eriti USA vastastele selge signaali Ameerika nõrkusest, korduks.
Ta ei taha inflatsiooni. See oli ta keskne valimislubadus ja välispoliitikasse tuleb see läbi nafta ja gaasi. USA usub, et kui sanktsioone kõvasti karmistada, ei pääse Vene ja Iraani nafta/gaas enam turule ja need riigid pankrotistuvad. Samas toob kahe suure tootja toodangu turult ära kukkumine kaasa hüppelise energiahindade tõusu ja seda Trump mingil juhul ei taha.
Minu hinnangul on see nii või teisiti veidi naiivne lähenemine, kuna tegelikult oleme näinud, kuidas nii Iraan kui Venemaa suudavad oma nafta turule saada ikkagi ja teevad seda veel dollarit õõnestades. Samuti on mu meelest küsitav, kumb töötab nende režiimide pankrotistamiseks paremini: kas see, kui nad ei saa oma kraami müüa või see, kui nafta on väga odav. Mulle tundub, et odav nafta on neile isegi kahjulikum, sest elu on näidanud, et kõrged energiahinnad aitavad neid ja kuidagi müüvad nad oma naftat ikka.
Kolmas ei on selge ei USA üksuste viimisele konfliktipiirkonda. See kehtib eriti selgelt Ukraina kontekstis, aga sain aru, et sama mõtteviis on ka Lähis-Ida osas.
Neljas ei on ei raha andmisele Ukrainale. Ameerika avalikkus ja võimule tulnud Vabariiklik partei on äärmiselt kriitilised Ukrainasse raha uputamise suhtes, neil on pöörane eelarvedefitsiit ning mitmed erinevad siseriiklikud alarahastamised, avalikkusel ja võimuparteil lihtsalt puudub isu maksumaksja raha paigutada kohta, mida kõik siinsed konservatiivid peavad lootusetult korrumpeerunuks.
Üks huvitav asi veel. Nad olid veendunud, et kogu Ukraina sõda on eelkõige sõda kontrolli pärast Mustal merel. Selle vaate järgi on Läänel ja Ukrainal võimatu leppida ükskõik millise lahendusega, mis lõikab Ukraina merest ära. Sisuliselt käib jutt Odessast. Ma ise küll ei arva, et see on nii ühene või lihtne, aga kindlasti on selles oma iva.
Hudsoni instituudi inimesed näevad seda asja nii, et kõiki nelja ei-d pole Trumpil võimalik pidada. Kui ta ei taha kaotust, siis ta peab kas andma raha või üksusi või minema sanktsioonide karmistamise peale; kui ta ei taha neid teha, siis tuleb leppida halva tulemusega Ukrainas. Mulle endale tundub, et see on just sedasorti mõttekodade karbis mõtlemine, millele Trump kavatseb vilistada, aga eks näis.
Minu põhiküsimus oli, et mis saab edasi. Ukrainaga läheb nagu läheb, see sõda lõpeb selle aasta jooksul. Kui rahu kiiresti ei tehta, siis on oht, et riik vallutatakse täielikult venelaste poolt ära ja kõik arutelud tingimuste üle on olnud akadeemilist laadi.
Aga kui tehakse nö diili, siis mida see tuleviku jaoks tähendab? Sest see diil on laiem, kui ainult Ukraina. Mida see tähendab Venemaa naabritele, mida see tähendab NATO-le, kuidas see tagab, et kokkuleppe tulemusel sõda ei eskaleeru, edasisi vallutusi Venemaa poolt ei tule ja loksub paika uus jõudude tasakaal, mis püsib järgmise põlvkonna vähemalt – nii nagu Nõukogude Liidu lagunemise järel loksutati paika reeglid ja mõjupiirkonnad, mis on püsinud veidi üle põlvkonna.
Sellele küsimusele ei tea hetkel siin vastust paraku mitte keegi. Eks ma siis panen idanema siin mõtteid, mis meie huve ka arvestaks.”