Kolmapäevases infotunnis pressisid EKRE saadikud korduvalt Kristen Michalilt selget vastust, kas Eesti valitsus plaanib jätkata Ukraina toetust ka sellisel juhul, kui see toob kaasa sõja kandumise Eestisse.
Michal keerutas ja keerutas, kuni lõpuks ütles, et see on väärtusküsimus ja meie toetus on tingimusteta ja reservatsioonideta ehk teisisõnu, kui mingid sammud Ukraina toetamiseks (näiteks otsus ta kohe NATO-sse võtta või lääne relvadega rünnakute korraldamine Vene tagalasse) on vajalikud isegi selle hinnaga, et me ise muutume sõja tallermaaks, siis Michali valitsus teeb seda.
Minu hinnangul on see rahvusliku huku tee. Ma pean seda süüdimatuks, vastutustundetuks, Eestit etturi ja kahurilihana käsitlevaks hullumeelseks lähenemiseks.
Ühtlasi on see suurem Ukraina eest seismine, kui ukrainlased ise teevad. Kolmapäevases liberaalide absoluutse tõe kuulutamise väljaandes New York Times kirjutatakse, et “Ukraina peab julgeolekutagatisi relvarahu hoidmisel tähtsamaks kui okupeeritud territooriumi tagasi saamist.” Nii kinnitasid kaks kõrgetasemelist Ukraina valitsusametnikku New York Timesile.
Artiklis seisab, et Ukraina ülemraada kaitse- ja luurekomitee esimehe Roman Kostenko sõnul peaksid rahukõnelused põhinema julgeolekutagatistel ning Ukraina jaoks ei ole sellest miski muu olulisem. Kostenko sõnul ei ole nad nõus juriidiliselt tunnustama territooriumi kaotust. Lisaks oleks võimaliku relvarahu puhul oluline kui lai on demilitariseeritud tsoon kahe riigi relvajõudude vahel.
Niisiis, kui ukrainlased räägivad rahuplaani kontekstis võimalikust territooriumi loovutamisest, siis on see ok. Kui keegi teine seda räägib, et sellised arutelud käivad (nagu ma eelmisel nädalal Vikerraadios rääkisin), siis on see Ukraina reetmine ja putinism. Ja kui me ei toeta Krimmi või Donbassi nimel Eesti sõtta paiskamist ja samasuguseks pommiauguks muutmist, nagu on Bahmut, Avdiijevka või Vuhledar, siis sa oled ka Kremli käsilane.
Reformierakondlikud võõrvõimu lakeid võivad loopida selliseid loosungeid nagu tahavad, ma arvan, et me siiski ei pea olema Eestis suuremad Ukraina patrioodid kui ukrainlased ise. Palju olulisem on olla Eesti patrioot ja seista Eesti püsimise ning heaolu eest. Selles vallas on nii Michal kui Kaja Kallas katastroofiliselt läbi kukkunud.
Martin Helme,
EKRE Riigikogu fraktsiooni ja erakonna esimees