Reformierakond on eetrisse paisanud reklaami, kust saame teada, et neil on kõva käe ihalus. Nojah, Kaja Kallase valitsus ei väristanud kätt, kui oli vaja koerad ja eriüksuslased saata kallale tšellot mängivatele, piimamannergut klõbistavatele või lumepalle loopivatele inimestele, kes arvasid ekslikult, et meil siin on avatud ja salliv liberaalne riik. Selline õigusriigi moodi asi, kus põhiseaduses ja teistes seadustes kirjas olevad põhiõigused ja -vabadused päriselt ka kehtivad ja politsei on selleks, et neid õigusi kaitsta, mitte võimukriitilisi inimesi kuuletuma panna.
Reformierakonna volikogult saime aga teada, et nüüd on räuskamine ja tervete laiade ühiskonnagruppide solvamine igati okei tegevus. Kui liberaalid stigmatiseerivad ja alandavad, on see normaalne, mõistate. Ma kuidagi muud moodi Kaja Kallase sõjakuulutust konservatiivide ja rahvuslaste suhtes nende erakonna koosolekul kirjeldada ei oska, kui kaikameeste madalat vihaõhutamist. Reformierakond on kõike seda, mida ta üritab süüks panna kõigile teistele.
Muidugi, jättes vormi ja stiili kõrvale, siis selle osaga Kaja Kallase kõnest tuleb nõustuda, et 05. märtsil on kaalul Eesti saatus. Oleme näinud, millist laastavat hävitustööd on liberaalide märatsemine Eestile kahe lühikese aastaga teinud. Võrdleme seda aega neile eelnenud kahe aastaga, kui valitsuses olime meie ja tuleb tõdeda, et kõik oli parem, kui meie olime võimul. Elekter maksis kolm senti kilovatt ja diisel oli alla euro liiter. Riiki ei saabunud poole aastaga Tartu linna jagu slaavlasi ja riigivõlg kasvas aeglasemas tempos kui praegu.
Kui järgmiste valimiste järel moodustab valitsuse Reformierakond koos oma satelliitidega, ei ela Eesti seda lihtsalt üle. See, millist hävingut on suudetud teha majandusele, inimeste toimetulekule ja ettevõtlusele on nii mastaapne, et võtab valust oigama. See, kui massiliselt on Eestisse lastud sisse immigrante, on ükskõik millise ajalooperioodiga võrreldes pretsedenditu.
Nii ränka immigratsiooni ja venestamist nagu oleme näinud Kaja Kallase juhtimisel ei ole ette näidata ei venestaja tsaar Aleksander III, genotsiidi läbi viinud Jossif Stalinil ega viimasel venestajal Karl Vainol. Eesti rahvusriik ja rahvus ise on kokku varisemise äärel! Aga refikatel jätkub jultumust süüdistada kõiki teisi – eriti neid, kes löövad häirekella venestamise ja viienda kolonni plahvatusliku kasvu teemal – putinismis ja venemeelsuses. Ei oskagi diagnoosida, kumb see rohkem on, göbbelslik või orwellilik. Ja ega ei oska öelda, kuidas nimetada selles poliitikas kaasosalevat Isamaad.
Kindlates kätes Eesti? Aastaid ja aastaid torpedeeriti riigikaitse arendamist ja blokeeriti iseseisva kaitsevõime arendamist. Veel sel kevadel, pärast Ukraina sõja puhkemist, kinnitasid kaitseminister Kalle Laanet, peaminister Kaja Kallas ja nende poliitiku hobiametit pidav kindral, et õhutõrjet pole vaja. Aasta algusest saati on meid relvitustatud, andes ära kahureid, tankitõrje relvi, õhutõrje relvi, laskemoona. Asendused tulevad mitme aasta pärast ja maksavad sadu ja sadu miljoneid. Küll aga taotakse endale vastu rinda, et kulutatakse miljard eurot riigikaitsele… selleks, et teha ära asju, mida ise enne takistati ja osta asemele asju, mida ise on äsja ära antud.
Eesti ees seisab tõesti väga põhimõtteline valik. Meie tahame, et säiliks eesti rahvusriik, et säiliks riik, kus vabadus tähendab midagi enamat, kui vabadust valitsusega alati nõus olla ja kus inimesed ei vaja lõputuid valitsuse “toetuspakette”, mis tehtud nende enda maksurahast ja millega leevendatakse õige pisut seda suurt vaeseks tegemist, mille rohepööre ja tänase valitsuse energiapoliitika on toonud! Ja see vaesus on siin, et jääda, kui tänane võim jätkab. Seda kinnitatakse meile ju iga päev.
Meil ei ole kevadel valida mitte euroopaliku liberalismi (ehk uusmarksismi) ja koopaelu vahel. Minu meelest on valik selles, kas meil on normaalne elu või mitte. Reformierakond normaalset elu ei paku, selle asemel seletab, et kui neid ei vali, siis on veel hirmsam.
Meie pakume normaalset elu. Ma arvan, et meie pakkumine on inimestel märksa ahvatlevam. Sest nagu ameeriklased ütlevad, something always beats nothing ehk midagi on alati parem kui mitte midagi. Reform panustab sellele, et inimesed võtavad mittemidagi, kuna neil õnnestub meid piisavalt maha teha. Teevad vale panuse.”
Martin Helme, EKRE esimees ja Riigikogu esimees