Riigikohtu otsus, mille kohaselt võimuliidu tegevus piirata parlamendi opositsioonil arupärimiste ja eelnõude üleandmist ei rikkunud parlamendi liikmete õigusi, ei ole kahjuks üllatav. Küll aga on see otseses vastuolus riigikohtu enda otsusega 2021. aasta detsembrist, mil otsustati, et Riigikogu liikme vaba mandaadi põhimõtet ei tohi kuidagi piirata.
Riigikohtu otsus, mille langetasid laitmatult liberaalsed kohtunikud Villu Kõve, Hannes Kiris, Heiki Loot, Kaupo Paal ja Nele Parrest kinnitab üle mõned väga sünged tõsiasjad Eesti riigis toimuva kohta.
Esiteks, meil ei ole võimude lahusust, see on mõttetu sõnakõlks. Riigikohus tegi (taas!) poliitikat ja tegi seda liberaalse režiimi võimukuritarvituse legaliseerimiseks. Kohus peaks olema lahutatud poliitilistest vaidlustest ja lähtuma ainult seadusest, antud juhul justnimelt põhiseadusest, meile pandi aga lauale selgelt poliitiline otsus, milles kohus valis poole väga ägedas poliitilises vastasseisus. See on võimude lahususe põhimõtte täpne vastand.
Teiseks, meil ei ole õigusriiki, ka see on mõttetu sõnakõlks. Õigusriigis kehtivad seadused kõigile ühte moodi. Kehtivad seadused igal ajal, mitte ainult siis, kui see on mugav. Riigikohtu otsus ei lähtu seadusest – ei põhiseaduses kirja pandud ega riigikogu töö- ja kodukorras sätestatud saadikute õigustest – vaid ideoloogiast. Riigikohus ei võtnud vastata kaebajate argumentidele ega lükanud ümber meie toodud paragrahve, pretsedente ja õigusteoreetilisi argumente, vaid jättis need lihtsalt käsitlemata. Arusaadav, sest niigi end sõlme väänanud liberaalne kohus oleks endast veelgi halvema mulje jätnud, kui oleks hakanud seletama, miks eestikeelsed laused ühes või teises seaduses ei tähenda seda, mida nad siiani on tähendanud või miks nende kaks aastat tagasi tehtud pretsedent nüüd enam ei kehti.
Kolmandaks, meil ei ole enam parlamentarismi. Sisuliselt otsustas riigikohus, et enamus, tingimusel, et see on liberaalne enamus, võib opositsiooniga teha, mis tahab. Mitte mingeid takistusi enam pole. Nüüd, kui riigikohus on andud sisuliselt vabad käed Hussarile ja Kivimäele opositsiooni vaigistamiseks, pole mingit takistust hakata edaspidi piirama ka sõnavõtte ja ausalt öeldes, milleks peatuda siin, ega sel opositsioonil pole vaja saada ka hääletusi. Nägime seda juba viimasel erakorralisel istungil, kui otsustati tuimalt mitte panna hääletusele opositsioonifraktsiooni ettepanek lühendada tööaega. Kodukord ütleb, et selline ettepanek tuleb igal juhu panna hääletusele, aga näe, ei pandud ja kõik. Nüüd, kui liberaalid teavad, et kohus on nendega, ei hakka nad end milleski tagasi hoidma. Ja opositsioon teab, et neil pole kuhugi kaevata, nagunii õigust ei saa.
Neljandaks, kohus andis presidendile “vanglast välja” kaardi seaduste väljakuulutamisel. Tõsi, kohus ütles, et usaldushääletusega “liiga sagedasti” seaduste vastu võtmine ei ole hea, aga see on nii kummist mõiste, et Kaja Kallase valitsuse ajal ei saa “liiga sage” mõõt päris kindlasti mitte kunagi täis, olgu neid kasvõi iga nädal kümme tükki. Kuna kohus kuulutas, et kodukorra osade sätete tühistamine suure saali ühekordse lihthääletuse teel on okei, siis on presidendil suurepärane vabandus kõik liberaalse režiimi “seadused” välja kuulutada.
Kokkuvõtteks. Parlamentarism on Eestis surnud. See tapeti Riigikogu ja riigikohtu liberaalse frondi ühisoperatsiooniga. Põhiseaduslikku korda meil ei ole, sest põhiseadus kehtib ainult siis ja ainult nende paragrahvide ulatuses, mis sobib liberaalsele huntale. Siit edasi läheb väga kiiresti veel palju hullemaks.
Liberaalide võimuhaaramine, mis algas kaporatuuri võimupöördega 2021. aasta jaanuaris ja tsementeeriti 2023. aasta valimisvõltsimistega, on nüüd lõplikult vormistatud. Elame illegitiimse liberaalse režiimi all, mis on koopteerinud kõik põhiseaduslikud institutsioonid suure osa ühiskonna vaikival heakskiidul.
Üks väike lohutus ka lõppu. Kui äärmusliberaalide totaalse ülepingutamise tõttu peaks Eestis tõepoolest saama tulevikus võimule konservatiivid, siis tuleb justnimelt läbi viia totaalne deliberaliseerimine. Tühistada kümnete kaupa väärastunud seadusi, lasta lahti sadade kaupa politiseerunud ametnikke ja jah, viia läbi ka põhjalik kohtureform, kus liberaalsed aktivistid saadetakse jalga puhkama ja asemele pannakse päris õigusmõistjad. Ning muidugi saab kõike seda teha parlamendis kiirtempos usaldusega seotud seadusi vastu võttes ja opositsioonist üle jalutades. Seda kõike on aidanud teha liberaalid ajakirjanduses, kohtutes, riigiametites, kultuuriringkondades ja ülikoolides, kes istuvad praegu vaikides, sest neile sobib demokraatia tapmine, kuna tapjad on omad ja vastaspool ei meeldi. Sama lugu, nagu 1934. aastal. Läks mööda viis aastat ja riiki polnud enam. Huvitav, palju homoriik Eestile jäänud on?
Martin Helme
EKRE esimees
LOE LISAKS