Tõnis Saartsi, kes nimetab äärmuslikeks kõiki neid poliitilisi liikumisi, mis talle ei meeldi, pole võimalik politoloogina tõsiselt võtta, kirjutab Martin Helme vastuseks Tõnis Saartsi Sirbis ilmunud kirjutisele “EKRE lääneuroopalik vorm ja idaeuroopalik süda”.
Ausõna, pole nii totrat jampsi ikka tükil ajal lugenud. (Loe Sirbi lugu siit!) Kui Tõnis Saarts oleks päriselt politoloog, oleks tal valus panna kirja fraase nagu “Poola ja Ungari režiimid”. Mille poolest on Poola või Ungari rahva poolt valitud parlamentaarselt võimule tulnud valitsused rohkem “režiimid” kui näiteks ebademokraatlikult ametisse upitatud EL-i komisjon, kes kujutab ette, et omab võimu kõigi Euroopa riikide valitsuste üle?
Aga Saarts ei ole mitte politoloog, vaid propagandist, ja kui teda selles võtmes lugeda, siis on kõik loogiline. Alates sellest, et ta kulutab arusaamatult palju leheruumi tõestamaks Tallinna punaülikooli akadeemilistest ringkondadest väljaspool olevatele juhmidele inimestele usaldusliku saladuse avamise toonis üsna üldtuntud tõsiasja, et Eesti asub Ida-Euroopas, mitte Lääne-Euroopas. Mõned meist teadsid seda ennegi ega häbene seda!
Jätkates sellega, et ta võtab mingi suvalise kolmanda järgu lääne vasakpoolse kirjutise appi oma geograafiaalase valgustustöö kinnitamiseks ning seletab sama teose abil lahti kogu Euroopa keerulise lähiajaloo. Kujutaks, Ida-Euroopa suhtub Teise maailmasõja aegsetesse sündmustesse teisiti, kui Lääne-Euroopa! Ennekuulmatu, tagurlik, fašismiihaluses matslus!
Soovimatust võtta reservatsioonide ja kriitikata omaks poliitkorrektset Lääne käsitlust, kus kogu Ida-Euroopa on mugavalt ääremärkuseks jäetud, et mitte peatuda MRP-l, Jaltal, kommunismiohvritel, paadipõgenikel või Raudse eesrinde sünnil (sest nii võib kalduda holokausti narratiivist kõrvale) peab Saarts ajaloo ümber kirjutamiseks. Kelleks need Ida-Euroopa võsaneegrid end peavad, et arvavad, nagu võiks neil ka olla oma ajalookäsitlus, eks!? On ju valida Moskva või lääneliitlaste ajalookäsitluse vahel, mida siin enam arutada!
Jätkates edasi sellega, et ta nimetab vaevata ja süsteemselt äärmuslikeks kõiki neid poliitilisi liikumisi, mis talle ei meeldi, muutes selle termini sisuliselt mittemidagitähendavaks. Kui 25 või 30 või mõnel pool isegi 40 protsenti inimesi hääletab “äärmuse” poolt ja samal ajal saavad “peavoolu” parteid oluliselt vähem hääli, siis mida see väljend üldse kirjeldama peaks? Sots Saarts saab sellest ise ka aru, sellepärast kasutab ta palju ka sõna “radikaal”. Radikaal, vaadake, võib olla päris populaarne, aga seda hirmsam. Sest Saarts saab ju isegi aru, et EKRE-st vähem toetust omav ehk poliitika peavoolust (st kõige populaarsematest parteidest ehk kõige laiemat kandepinda omavatest parteidest) kaugemal asuvad sotsid on ju mitte ainult ideoloogilises plaanis, vaid ka selgelt poliitilises mõttes rohkem ääres kui EKRE. Seega nimetab propagandist liberaaläärmuslastest popimaid erakond radikaalideks ja probleem on sujuvalt lahendatud!
Politoloogil oleks vast taoline manipulatsioon veidi raskem tulema. Siiski, inimeselt, kes peab äärmuslikult radikaalseks soovi olla peremees omal põlisel kodumaal, pidades samas ühiskondliku mõistlikkuse etaloniks erakonda, mis väidab, et inimese sugu on väljamõeldis ja seda saab oma soovi kohaselt muuta, on raske võtta taolisi määratlusi tõsiselt. Tõepoolest, kogu tema juttu on raske võtta tõsiselt.
Oma artikli lõpus tõdeb Saarts ju isegi, et rahvuslikud ja konservatiivsed erakonnad ongi täiesti vaieldamatult legitiimsed ja igati demokraatlikud nähtused (“See ei luba põhivoolu erakondi EKRE agendaga nii kindlalt kaasa minna, nagu nad ehk ise ja nende valijad ihkavad.”), aga see ei takista tal pidada pikalt aru, kuidas kaitsta liberaalset demokraatiat päris demokraatia ehk rahva tahte eest. Eks ikka ära keelates, kulla sotsid, kuidas siis muud moodi, kui ära keelates!
Nagu sotside puhul ikka, kuulutab Saarts, et kõik, kes nendega nõus ei ole on kas lollid või halvad inimesed. Eks ise valige, kumb olla tahate, aga paremaks teil ei lähe enne, kui otsustate oma maailmavaatest loobuda ja hakkate ikkagi globalistist homofiilseks multikultit ja sooneutraalsust edendavaks antifaks. Sellel on omad väikesed plussid ka, Hollywoodi näite põhjal teame, et nii meeste kui naiste vägistamine on lubatud seni, kuni annetate raha õigele parteile ja Oscari või Kuldgloobuste jagamisel sõimate konservatiive ning väidate end olevat naisõiguslane.
Üldiselt jään oma varasema seisukoha juurde, et taoliste vasakpoolsete maailmavalu-artiklite avaldamiseks ei peaks maksumaksja pidama üleval Sirpi, teadusliku kommunismi moodsaid mõttelende saab avaldada ka blogis ilma igasuguse kuluta maksumaksjale.
UU
Fotol Tõnis Saarts.
(Foto: Erik Prozes, Postimees)