Kuue keskerakonna fraktsiooniliikme lahkumine muudab muidugi parlamendimatemaatikat, aga mu meelest on praegusel hetkel tähtsam hinnata teatud suuremaid trende.
Tänaste sündmuste algpunkt on Jüri Ratase otsus 13. jaanuari hommikutundidel tagasi astuda. Sellega avati tee liberaalseks võimupöördeks, mis tõi võimule inimesed, kes ei kavatse vabatahtlikult kunagi võimust loobuda. Selles mõttes ei ole Keskerakonna üha kiirenev lagunemisprotsess sugugi Mihhail Kõlvarti läbikukkumine esimehena, vaid Ratase läbikukkumine.
Ja Eesti poliitmaastik ei jää vaesemaks, vastupidi, õhk saab puhtamaks. Mis partei see on, kust probleemide tekkimisel jooksevad osad inimesed Isamaasse ehk justkui paremale, teised sotsidesse ehk vasakule? Väga lihtne: see on broileritest ja põhimõttelagedatest karjeristidest koosnev parasiitorganisatsioon, millel puudub maailmavaateline alus ja ideoloogiline ühistunne. Ta saab edukalt eksisteerida vaid seni, kuni avaliku võimu hoidmine tagab toiduahela toimimise.
On tõsi, et nii mõnigi tänastest lahkujatest käis meie erakonnaga liitumise perspektiivi uurimas, aga mida me teeme inimestega, kes toetavad homoabielu ja rohepööret ehk jaatavad kriitikavabalt globalistlikku agendat? Rahvuslikku ja konservatiivsesse erakonda nad lihtsalt ei sobi.
Saab olema huvitav näha, kuidas värsked sotsid hakkavad hääletama näiteks automaksu või Kaja Kallase umbusaldamise küsimuses. Või mis moodi selgitavad “lastetoetuste kordategemist”.
Keskerakonna valija ei andnud päris kindlasti oma häält selleks, et tema valitud saadik toetaks Kaja Kallast, maksutõuse, sõgedat rohepööret, mille kibedaid vilju saavad kõik täna elektrihinna kujul nautida; ei andnud oma häält tulumaksureformile ehk nende enda erakonna tehtud “maksuküüru” kaotamisele. Ometi pooled nende valitud saadikutest seda kõike nüüd toetavad.
Sellises olukorras, taustaks erakondade toetusprotsentide radikaalne ümberkujunemine ja enam kui 70 protsendi inimeste nõudmine, et peaminister peab tagasi astuma, kas on veel tõsiseid argumente uute valimiste vastu? Täna on selgem kui kunagi varem, et mitte uute valimiste nõudmine, vaid nende mittevõimaldamine on põhiseaduliku korra vastane tegevus!
Martin Helme
EKRE esimees