Riigikohus jättis meie kaebuse e-valimiste põhiseaduspärasuse osas rahuldamata. Tegi seda juba traditsiooniks kujunenud viisil ehk puges menetlusnormide taha, jättes asja sisulise poole hindamata.
Täpselt seda ütleb ka riigikohtu esimees Villu Kõve, kes nõustus küll, et valimistulemusi ei peaks tühistama ja e-valimisi lõpetama (mis olid meie sisulised taotlused), kuid leiab oma konkureerivas arvamuses järgmist:
“Asjassepuutuvuse kitsa käsitluse järgi ei olegi juriidiliste nüansside tõttu sisuliselt peaaegu võimalik konkreetse normikontrolli raames jõuda elektroonilise hääletuse regulatsiooni põhiseaduspärasuse tervikhindamiseni. Valimised aga mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad ning kaebajate väidete kontrollimiseks peaks olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord.”
Kõve ütleb edasi: “Näen sellises olukorras tõsist probleemi tõhusa õiguskaitsevahendi tagamisega elektrooniliste valimiste regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamiseks. Lisaks muule on ilmselgelt liiga lühike menetlustähtaeg menetluse uuendamisel regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamiseks ja veenvalt põhjendatud otsuse kirjutamiseks, kuna lahendada tuleb keeruline ja suure mõjuga küsimus, samuti on vaja saada seisukohad ka teistelt menetlusosalistelt, muu hulgas Riigikogult, mille uut koosseisuvalimist alles hinnatakse ning kaasata eriteadmistega isikuid. Selleks kõigeks on aega aga vaid kaks nädalat (PSJKS § 45 lg 3). Samamoodi ebamõistlikult lühike on ka valimiskaebuse lahendamise üldine tähtaeg seitse tööpäeva (PSJKS § 44 lg 1), eriti kui oleks vaja hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid ning kaasata eriteadmistega asjatundjaid elektroonilist hääletust puudutavate tehniliste küsimuste hindamiseks.”
Ehk siis: ka riigikohtu esimees leiab, et peaaegu polegi seda viisi, või seda õiget aega, või seda tegelikku otsust, mida saaks vaidlustada nii, et kontrollida seda kõige olulisemat: kas põhiseadus üldse lubab taolisel viisil e-valimisi korraldada. Asjaolu, et nii meie kaebus kui kõik teised kaebused vaidlustasid just e-valimiste sisulist poolt ja viimne kui üks kaebus lükati riigikohtus taas (nagu kõigil varasematel kordadel) tagasi väitega, et kaebus pole kas õigesti esitatud, õigel ajal, õige asja kohta või õigel eesmärgil, näitab, et meil puudub võimalus õiguskaitseks, kui küsimus on valimistel seaduste rikkumises.
Riigikohtu otsus tähendab, et valimised kuulutatakse välja ja uus Riigikogu koosseis tuleb kokku sellisena, nagu ta avalikkusele teada on. Tuleb kokku, kuigi rohkem kui pooled kehtivaks kuulutatud hääled on antud viisil, mida ei olegi saanud tegelikult kontrollida. Parlament hakkab tööle ilma, et meil oleks võimalik kuidagigi öelda, et jah, see oli rahva tahe, saime selles veenduda.
Mida see tähendab? Sisuliselt on uus Riigikogu koosseis ja selle abil võimule saav valitsus puuduliku legitiimsusega. Seda legitiimsuspuuet oleks saanud parandada riigikohus, aga loobus paraku.
Kuhu jõuab välja riik ja ühiskond, kus võim on saadud viisil, mida mingi osa ühiskonnast ei usu, ei pea seaduslikuks? Mis saab riigist, kus võim ja selle taastootmine on totaalses ringkaitses alates riigikogust, mis on rahul sellise seadusega, jätkates riigiasutusega nimega RIA, edasi valimisteenistusega, valimiskomisjoniga ja lõpuks riigikohtuga? Valimistulemus selgub viisil, mis peab põhinema “usul” ja “usaldusel” võimulolijate suhtes, kui sul seda pole, siis üheski institutsioonis sa seda parandad ei saa, üle kontrollida või kaevata samuti mitte. Kaebeõigus on kehtestatud viisil, et ükskõik kuidas või mida sa kaebad, ikka saad teada, et kõik on hästi ja ise oled loll. Millisest põhiseaduslikust riigikorrast me siis veel rääkida saame?
Küsimus, millele nüüd vastust tuleb otsida, on see: kui demokraatia on muutunud simulaakrumiks, kus tehakse küll näilisi protseduure, kuid nende sisu ei saa kontrollida ega vaidlustada ning tulemuseks on alati ühe ja sama seltskonna võimul püsimine, siis mis on viisid, et kutsuda riigis esile poliitilist kursimuutust?
Täna võime tõdeda, et elame brüssellistide liberaalse režiimi all. Oletan, et paljudele see väga meeldib. Mina tahaks aga elada iseseisvas ja põhiseaduspärases riigis, kus on rahva tahtel seisev legitiimne parlament ja valitsus. Otsime teed selle poole.
Martin Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees