Niisiis, see kõige suuremat erimeelsust tõotanud hariduse ja eesti keele teema osutus koalitsioonikõnelustel täiesti mittepoleemiliseks. Lühidalt öeldes – ja nüüd saame öelda, et see on juba muster kõigi teiste kokku lepitud teemade valguses – jätkatakse tänase valitsuse poliitikat. Lihtsalt näod laua taga on teised.
Reformierakond oli 17 aastat võimul ja ei liigutanud lillegi, et teha midagi ära kogu riigi haridussüsteemi muutmiseks eestikeelseks. Vastupidi, kõrghariduses eesti keel mürinal vähenes. Siis sattusid nad opositsiooni ning hakkasid nõudma, et kohe-kohe, homne päev, tuleb üle minna eesti keelele. Kui ei lähe, olete rahvusrenegaadid, eestluse reetjad! Nüüd ollakse jälle teel valitsusse ja tõdetakse, et oi, üleöö ei saa küll midagi juhtuma, ikka samm-sammult. Vahepealne tuhin on mööda läinud! Rahvuse reetmine ei ole teema.
Jah, muidugi tuleb hariduses eesti keelele minna samm-sammult. Oleme seda juttu rääkinud palju kauem kui kaks aastat: et tuleb koolitada õpetajaid, tuleb alustada lasteaedadest, tuleb eraldada selle kõige jaoks eelarvest raha. Ja kõike seda me tegimegi. Käesoleval aastal eraldame eesti keele süvendatud õppeks 8 miljonit, loome juurde kümneid uusi eesti keelt õppivaid lasteaia rühmi, suurendame eesti keele õpetajate koolitust. Järgmine valitsus plaanib sellega jätkata ja see on väga mõistlik. Me ajasimegi mõistlikku poliitikat.
Mingit suurt lahingut keele ja hariduse teemal polnud loomulikult vaja karta või oodata. Praegused võimukõnelused lähtuvad põhimõttest, et ärme vaidle, hakkame kiiresti koos valitsema.
Jätkates enamikes valdkondades vähemalt deklaratiivsel tasemel senist poliitikat näitab kolme asja.
Esiteks muidugi seda, et meie valitsus on teinud häid ja õigeid otsuseid, head tööd, mida on mõnus enda kontole kirjutada. Meie kahe aasta tegevusest on kogunenud rasva, mille najal saab veel teist kaks aastat mõnusasti ära elada.
Teiseks, uutel vanadel valitsejatel pole mitte ühtegi oma mõtet või suurt ideed, mida tegema hakata. Lihtsalt võimule on vaja saada, küll siis juba vaatab! Peenhäälestus ja raha jagamine.
Ja kolmandaks, mõlemad osapooled saavad seljaajuga aru, et pole mõtet pikalt peatuda asjade läbi vaidlemisele ja kokku leppimisele. Milleks, kokkulepped nagunii ei pea.
Martin Helme
EKRE esimees