Esmaspäeval tuli taluda hiina piina ja istuda kuus tundi riigi valimiskomisjoni istungil, et oodata, kuni nad võtavad arutada EKRE kaebust valimisteenistuse peale, kes keeldub läbi viimast korduslugemist e-häälte osas. Keeldub, kuigi esimesel korduslugemisel andis audiitorprogramm veateate. Kuigi selgunud on, et vähemalt üks hääl jäi arvesse võtmata ja mitme tühistatud hääle puhul valitseb segadus ja selgusetus. Keeldub, kuigi seadus näeb pabersedelite puhul ette erakonnale õiguse nõuda korduslugemist, aga näe, e-häälte puhul ei ütlegi midagi. Mis on põhiseaduse paragrahv 156 rikkumine, sest see paragrahv nõuab, et valimised peavad olema ühetaolised ja see tähendab, et ka valimiste kontroll peab olema ühetaoline.
Kuus ja pool tundi koosolekut oli valus kogemus. Esiteks saab pidada kas pahatahtlikkuseks või käpardlikkuseks seda, et meie erakonna kõige kaalukam ja sisukam kaebus oli pandud päevakorra lõppu ja me pidime ootama kuni kõik teised kaebused, millest osad olid küllaltki ebaolulised tehnilised teemad, on menetletud. Komisjon kas ei suutnud või ei tahtnud tekitada mingit kaebuste menetlemise ajalist järjekorda, näiteks öeldes meile, et teie kui kõige viimane päevakorrapunkt olete meil plaanis kell viis või kuus. Või oleks saanud meid tõsta kõige esimeseks, et see kõige sisukam kaebus oleks olnud kõige alguses. Eriti teades, et meil on kaasas ka advokaat, kellel tunnihind jooksis kogu ootamise ajal.
Teades, kuidas elupõlised ametnikud neid mänge mängivad, on üsna ilmne et see ootamine oli tehtud meelega, et kõik ära väsiks. Lisaboonusena sai erakonnale kulu tekitada. Väikesed, alatud, närused inimesed…
Kaheksa lehekülge põhjendusi, seaduse viiteid, riigikohtu lahendite viiteid ja puhast riigiõiguslikku loogikat muidugi komisjoni ei veennud. Kaebus jäeti rahuldamata. Vastus parimas nõukogude propaganda võtmes: üksikuid puudujääke veel on, aga süsteem on parim maailmas. Komisjon tõdes, et jah, probleeme oli, aga valimisteenistus lahendas need ära. Mis on ikka andekas küll, sest me ju kaebamegi valimisteenistuse tegevuse ja selgituste peale.
Koosolekul istudes sai selgeks mitu ülimalt piinlikku asja. Meie valimisteenistus ehk valimiste korraldaja, samuti valimiskomisjon ehk järelvalveorgan ei saa mitte midagi aru e-valimiste tehnilisest poolest. Nad on täiesti tuhmid kõige elementaarsema it-turvalisuse teemal, neil mõlemal puudub arusaamine, kuidas süsteem üldse töötab või miks on üks või teine puudus tõsina. Või üldse puudus.
Teiseks sai täiesti selgeks see, et e-valimisi ei ole võimalik sõltumatult kontrollida. Meie korduslugemise nõude osaks oli ka see, et me saaks kontrollida tarkvara ja riistvara, mida valimistel kasutati. Näiteks seda, et kas see programm, mida valimiste alguses auditeeriti, oli üldse sama programm, millega hääled kokku loeti. Või kas audiitorprogramm, millega tulemusi kontrolliti ja mis andis veateate, kontrollis kõiki asju või ainult mingeid üksikuid osi valimisprogrammist. Või ka näiteks seda, et kas need arvutid, milles programme jooksutati, olid tegelikult muudest, sekkuda võivatest programmidest ja ühendustest vabad või mitte. Kui seda kõike kontrollida ei saa, siis pole erilist sisu vaadata seinal jooksvaid koodiridasid.
Aga isegi need vähesed jupikesed, mida vaatlejatele näidati, kubisevad probleemidest. Näiteks kuvas valimisteenistus korraks seinal ühe inimese isikukoodi ja tema valimisotsuse. Ehk rikutud oli valimiste salajasust. Mis annab meile selge teadmise, et valimiste korraldaja saab näha soovi korral kõigi sedeli sisu. Valimiskomisjon selles probleemi ei näinud, sest valimisteenistus andis pioneeri ausõna, et nad tegelikult ei vaata inimeste valimiseelistust ja seega pole valimiste salajasust rikutud ja probleem lahendatud. Sellegipoolest on aga valimiste salajasuse tagamine peamine põhjus, miks ei ole võimalik vaatlejatel ja valimistel osalenud erakonnal saada ligipääsu ei programmile ega riistvarale. Meie ausõna, et me ei taha vaadata valimiseelistust, vaid kontrollida kuidas sedelid kokku loetakse, ei kõlvanud. Mis lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale…
Kogu selle koosoleku kohal hõljus diletantlikkuse ja käpardlikkuse hõng. Mis mind eriliselt häiris oli see, kuidas valimiskomisjon, kes peaks justkui olema valimisteenistuse järelvalve organ, tegeles süstemaatiliselt kaebajate mõnitamise, peedistamise, naeruvääristamisega ja puges nahast välja, et aidata valimisteenistusel end kaitsta. Lakkamatult pöördumised valimisteenistuse poole sõnadega “kas ma saan õigesti aru, et te tegelikult tahtsite nii…” ja sama lakkamatud tuima panemised mitte tegeleda kaebajate poolt tõstatatud põhiküsimusega, vaid jaurata lõputult mingite ebaoluliste enda poolt sisse toodud detailikestega on mulle tuima panevate ja protsessi tapvate ametnike ringkaitsest une pealt tuttavad võtted.
Kogu asja kokkuvõte on aga see: e-valimised on üheagselt totaalne bardakk, kus kõik toimib ausõna peal, mitte mingit tegelikku läbi valgustamist see süsteem lihtsalt ei kannata välja ja on samaaegselt vastuolus kõikvõimalike seadustega alates põhiseadusest, jätkates valimisseadustega ja lõpetades haldusõigusega.
Ja selline süsteem annab meile 78 omavalitsuses võimu järgmiseks neljaks aastaks?
Martin Helme,
EKRE esimees