EKRE ei saa valimistulemusega päris rahul olla, aga põhjust norutada ka pole.
Me läksime kampaaniasse teadmisega, et võrreldes nelja aasta tagusega on meie üldine toetus mõnevõrra madalam. Me oleme aasta tagasi läbi tulnud erakonda kahjustanud sisetülist, mille järel oleme küll oma üldise toetuse uuesti tõusule saanud, aga see pole sama, mis 2021. aastal.
Selle tõttu ei olnud EKRE neil kohalikel valimistel kunagi võidupretendent ega põhiintriig. Põhiintriig oli ikkagi see, mis saab E200st ja Reformist, kuidas läheb “uuel jõul” Parempoolsetel, kuidas läheb Tallinnas Keskerakonnal. Me ei olnud poliitilise diskussiooni keskpunkt ja sellel on nii oma head kui halvad küljed.
Kui jätta korraks kõrvale Tallinna tulemus, mis on kahtlemata mõru pill, siis kainelt ülejäänud Eesti seisu hinnates võime tegelikult üsna rahul olla. Tuleb tõdeda, et EKRE põhitugevus on jätkuvalt maapiirkondades.
Me panime kogu Eestis välja oma nimekirjad ja oleme praktiliselt kõikides volikogudes EKRE saadikute näol esindatud. Juba täna, päev peale valimisi saame öelda, et saame rohkemates kohtades võimuliitu, kui me saime peale 2021. aasta valimisi. Ja kuigi me kaotasime volikogudes kohti võrdluses 4 aasta tagusega (asi, milleks me olime valmis!), oleme ikka kolmandal kohal.
Kogu Eestis on volikogu kohti 1684, neist 723 läks igat masti valimisliitudele, 352 valimised võitnud Isamaale, 197 ka justkui võitnud Keskerakonnale ja meie saime 164 volikogu kohta. Kõik teised jäid selja taha.
Meedia ja nende endi hurraatamisest võiks jääda mulje, nagu valimiste võitjad oleks olnud Parempoolsed, tegelikult on neil aga ainult 25 volikogu kohta terve Eesti peale ehk närune käputäis. Meist lahku löönud “avatud” ja “viisakad” konservatiivid ehk ERK jäi kohtadeta, rahuloluga võib tõdeda, et volikogudest on välja puhastatud kõik need, kes EKRE kandidaatidena ära valiti, kuid siis teise erakonna lipu all seal ilma igasuguse mandaadita edasi toimetasid. Nende olematu mandaat vormistati nüüd ära. On toimunud pildi klaarimine.
Niisiis, tahtsime rohkemat, aga saime tummise keskmise. Põhjust meelt heita kindlasti pole.
Tallinnast ka. Kuigi meediast jääb paratamatult selline mulje, Tallinn ei ole siiski Eesti. Naljaga pooleks öeldes: EKRE saab kenasti hakkama ilma Tallinnata, kas Tallinn saab ka hakkama ilma EKRE-ta, eks saame näha.
Alustuseks kordame üle selle, mida oleme kogu aeg rääkinud: e-valimised on valimiste korraldaja poolt organiseeritud mastaapne pettus. Kui eelmistel valimistel kuhjati Reformierakonna kandidaadid üle absurdsete e-häälte kogustega, siis seekord said igasuguse loogika vastaselt hääli Parempoolsed, sotsid ja valimisliidud.
Nagu Ameerikas öeldakse, pettus peab olema usutavuse piirides ja keegi ei usuks seekord, kui Reformierakond saaks pööraselt e-hääli. Eriti olukorras, kus ligi pool elanikkonnas ei usalda e-valimisi. Meil ei võidelda ausat võitlust.
Kui uskuda valimistulemusi, siis Tallinnas käis valimas peaaaegu 200 000 inimest. Meil jäi volikogusse saamisest puudu 1000 häält. Täpselt piisavalt, et volikogus ei tekiks seda, millest ma kampaanias kogu aeg rääkisin: kaalukeelt, kuningategijat. See roll on nüüd turvalisemate jõudude käes.
Ometi, isegi olukorras, kus ma võtan endastmõistetavana, et meil on toimunud ka mastaapne valimispettus, tuleb tõdeda, et meil on vaja erakonnana Tallinnas uut lähenemist. Mis see on, tuleb meil eelolevatel kuudel välja nuputada ja tööle rakendada, et olla riigikogu valimisteks tänasega võrreldes hoopis paremas seisus.
Poliitika on dünaamiline. 2021. aastal räägiti palju sellest, kuidas KOV valimised mõjutavad kindlasti riigikogu valimisi. Tegelikult ei mõjutanud pea üldse, sest vahepeal tuli energiakriis ja sõda Ukrainas.
Isamaa sai nelja aasta eest veidi üle 8 protsendi ja seekord võttis võidu. Meie saime eelmine kord pisut üle 13 protsendi ja seekord enam-vähem täpselt sama palju, kui Isamaa eelmine kord.
Mis toimub maailmas või Eesti poliitikas pooleteist aasta pärast ehk riigikogu valimiste ajal on võimatu ette ennustada. Me ei tea sedagi, mis meil mõne nädala pärast juhtuma hakkab. On, millele ehitada, on, mille pealt optimistlik olla.
Martin Helme,
EKRE esimees