EKRE haridustoimkond käis suve hakul külas Islami kultuurikeskuses, põhjuseks nende kevadine küllakutse Tallinna koolidele, mida mitmed Tallinna elitaarsed koolid ka usinasti ära kasutasid. Oma isiklikest muljetest jutustab ja teema üle arutleb toimkonna liige Eda Rüütel.
“Õnneks polnud tung sinna massiline, kuid EKRE haridustoimkonna pedagoogid otsustasid kasutada seda võimalust, et veenduda propagandas, mida seal teatud eesmärgil lahkelt jagatakse. Samas et ka õigustatult antud teemal sõna võtta võiks.
Meie kartused osutusid ettearvatavalt tõeks — koolid ja õpilased on langenud alatu propaganda ohvriks. Mis adekvaatset infot saab loota koolitatud ja kinnimakstud islamifanaatikult, kes igasugust reaalsust ja fakte eiras? On see keskus ju väidetavalt äärmusrühmitusega seotud ning just sealt on avalikkusele teadaolevalt missioonile saadetud vähemalt üks sõdur, mida imaam loomulikult salgab.
Ja loomulikult peavad nad endid islami rahulikuma tiiva esindajateks – nad olevat sunniidid. Tegelikult on mošees esindatud mõlemad suunad ja seda juba 1939. aastast koguduseks formuleeritult.
HT otsustas üle vaadata selle materjali, mida koolidele lahkelt pakutakse. Täna on küll oluline, et islamist ja sellega seotud probleemidest üldse räägitakse. Kuid sugugi vähem oluline pole see, mida räägitakse ja mida islam tegelikult endast kujutab.
Tänane radikaliseerumine ei ole ju midagi muud kui selle looja Muhamed enda radikaalsus. Viis, kuidas ta usku levitas, olid lõputud sõjad. Oli ta ju ka ise ennekõike kaupmehest sõjamees. Nii oli meil võimalus silmitsi seista inimesega, kes õpilastele koolis või oma keskuses islami tutvustab, sest toimkond on seisukohal, et kaasaja islamis on raske tuvastada rahureligiooni ja kindlasti pole tegu enam kaugeltki armastuse religiooniga. Armastus annab inimesele alati õiguse ja vabaduse ise valida. Islamis aga pole paraku just suurt valikuvabadust. Kui sa oled moslem, siis sellest pöörduda saab vaid surma.
Kui religiooni loojast saab religiooni jumal
Küsimus on religioonis, tolle jumalas ja inimeses, kes väidetavalt teda järgib. Allah on küll ainuisikuline looja ja kõigile eluandja, aga oma armulisuses ei paku ta lahendust inimese patusele loomusele. Muutmata inimese loomusele jääb aga see jumal siiski kaugeks, külmaks ja kättesaamatuks. Isegi siis, kui kõiki reegleid meeleheitlikult täita püütakse.
Võiks öelda, et ta jääb poliitiliseks distsipliiniks ja on toeks ühiskonnakorralduses. Aga kristliku kolmainu Jumala jumalikku lepitusest, südame uuendusest ja lunastusest inimesed osa ei saa. Võiks öelda ka, et islam jääb kinni Vana Testamendi käsuseadustiku aega. Seega võib öelda, et tegu pole päris sama Jumalaga, mis on judaismis või kristluses. Isegi kui seal on palju neilt üle võetut, jääb peamine probleem lahendamata.
Ja lõpuks ei peitu kogu asi selles, kellest on juttu, vaid selles, keda või mida tegelikult järgitakse. Eestlased teavad, et sul võib olla kodu raamaturiiulis Piibel või isegi mitu, raskustes võib õhata Jumala poole, aastas või korra kirikuski käia, aga see ei tee veel kedagi kristlaseks. Kristlaseks peetakse vaimus uuestisündinud Kristuse ja ta õpetuse järgijaid. Islami kese on aga Muhammed, eksimatu prohveti (sõnumitooja) elu ja ta õpetus. Ikkagi viimane prohvet, kellele kuuletumine tähendab jumalale kuuletumist ja kellele truuduse vandumine tähendab truudust jumalale. Mõningal määral usutakse ka eksimatute prohvetite järjepidevusse.
Muhammed sai väidetavalt müstilise kogemuse osaliseks, kus ta sai peainglilt käsu kuulutada. Kuid ta ei jäänud sellele ustavaks, ta lõi 7. sajandil oma religiooni ja hakkas seda levitama peamiselt sõjalist hirmu abiks võttes. Kusjuures hukkamisi ja nn vägitegusid õigustas ta just jumala kättemaksuga. Sisuliselt sai uues religioonis temast endast jumal, mida islam ühel või teisel moel järgib. Lihtsustatult võib jagada islami sunniidideks – Muhammedi tava ehk sunna järgijad, ja šiiidid, ta sugulase Ali pooldajaid, ja pigem Muhammadi praktika järgijaid. Lisaks on viimased altid kuulama kohalike imaamide üleskutseid. Nende erinevus näitab, kui lahus olid Muhammedi enda õpetus ja ta tegelik elu.
Kohtumine Rauno Ruusiga
Tema on islami värvatud Lõuna-Eesti endine kristlane, kellel oli vastus valmis iga kristlikku laadi küsimusele. Iseasi, kas ka objektiivne ja aus. Aga kindlaks ta sellele jääb. Teda ei veena ümber ilmselge fakt, et immigrantidele avatud uksed on toonud Euroopasse hulgaliselt moslemeid, kelle tõttu on tõusnud kuritegevus sadades kordades, juba sellelaadse kultuuri põhimõtete sobimatuse tõttu. Samas oli Euroopas rahu ajal vaid 1% ühiskonnast destruktiivne. Tänaseks on islami tulekuga Euroopas tekkinud sisuliselt sõjaolukord, mille tegelikult ka paljud Islami imaamid ise avalikult ja häbenemata välja kuulutanud on. Ainult eurooplased miskipärast ignoreerivad seda fakti.
Islami kui rahureligiooni lükkab ümber ka fakt selle kohta, mis toimub kristlastega tema enda territooriumil – nende jõhker ja massiline tapmine, terroriaktid, ka teiste uskude keelustamine ning nende liikmete karistamine. Nendepoolne nõue neid sallida ja armastada oleks kohatu ja võrduks vabasurma minekuga. Samas, kui kristlastel oleks kõik õigustused nemad maalt minema pühkida, aga nad ei tee seda.
Meie meelest on elementaarne osutada austust maale, kuhu minnakse, vähemalt sellega, et me ei nõua seal oma korda ja kombeid kelleltki ega püüa oma seadusi seal kehtima panna. Nii on paljud end siia sisse seadnud ja peremehetsema hakanud. Ja nemad ei häbene nõudmisi esitada.
Venelased nõuavad venekeelset teenindust ja haridust; moslemid naistelt rätte ja nende kommete omaksvõtmist. Nad ei mõtle sellele, et eesti naisele võiks islami räti kandmine hoopis solvav, häbistav või suisa ahistav olla. Ja et nad ise oleks valmis meie mõistes ja meie kultuurile kohaselt väärikalt riietuma ja käituma, kuid nemad kannavad ikka burkasid ja mehed habemeid. Nii ei sobi, see ei ole kohane. Ehkki me sallivate inimestena neile seda ütlema ka ei lähe. Siiski on ka sallival peremehel oma piirid!
Ka meile esitati vastav nõue vahetult enne kohtumist – kanda rätti! Siin võib antud teemal diskuteerida. Kuid kui nüüd Rauno püüab väita, et islam on rahureligioon, kuna tema on rahulik ja üldse mitte vägivaldne, siis see nõudmine kinnitab islami ülbust ja vägivalda ning julmust isegi väliselt rahuliku inimese puhul. Kas pole mitte kohatu nõuda kohaliku tunnustatud väärikuse paindumist oma arusaamale? Täna nõutakse rätti ja homme burkat ja sinu enda riigis, kus sinu reeglid igal alal peaksid olema imperatiivsed?
Islam kehtestab omad nõuded juba täna
Piinlikkust peaks tekitama moment, kui ma küll võõraile kombekalt, kuid endale ja omade meelest võõrana näin. Mis mõte või kasu mul on, kui kõigile kõik olen ja enda koduski võõraga lipitsedes end olematuks teen? Kus kohast siis inimene või rahvas end taas iseendana üles leida võiks? Kangest soovist kõigile meeldida oleme teinud tühiseks ka oma põhiseaduse sätted. Ei mäleta me ise ja teised enam ka ei küsigi. Tegelikult pole vägivald kitsalt vaid füüsiline agressioon. See võib olla mistahes surve, vaimne või hingeline, verbaalne või sõnatu sund. Ka valetamine on vaenulik tegevus, mida moslemid laialdaselt uskmatute puhul auga omale või Allahile allutamiseks praktiseerivad.
Kes on aga Rauno Ruus? Hariduse on saanud Vastseliina Gümnaasiumis. Edasi sattus õppima Saudi-Araabiasse, araabia keelt, kultuuri ning lõpuks ka islami religiooni ja islami õigusteadust. Arvata võib, mida kujutab islami õigus, Läänes tuntud kui šariia seadus. See ei ole midagi sellist nagu meil, eraldi ilmalik ja vaimulik arusaam maailmast. Neil ongi religioosne arusaam kõiges. Ka õigus tugineb religioonile ehk Muhammedi õpetustele ja ta pärandile, konsensusele ja mõistusele.
Seega on Rauno läbinisti justkui lugupeetud ja haritud mees moslemite silmis, kes islamiriigis võiks tulevikus olla kas nüüd esimene, aga tähtsuselt teine mees kindlasti. Ehk isegi see, kes tulevikus saaks siin kalifaadi tekkimisel meie üle islami seaduste järgi kohut mõistma. Nagu see osaliselt on toimumas juba Rootsis ja millega arvestatakse Rootsi kohtutes. Nii jäävad euroopalikes riikides riiklikult karistamata vägivallajuhtumid neil juhtudel, kus elatakse šariia seaduste piirkonnas ja nende seaduste järgi. Kuidas saab olema Eestis, kus õigusemõistmine on heitlik ja sugugi mitte alati õiglane?
Varjatud tendents kohtupraktikas ja riigi juhtimises
Kas spontaansena näivad õiguseväänamised riigis on ikka kurb paratamatus? Või on see kellegi poolt organiseeritud üleminekuperiood ja ettevalmistus šariia seadusteks ja kalifaadiks, näidates senist süsteemi läbikukkununa? Ehkki läbi kukub see ju ka ikkagi seaduste teadliku eiramise ja teadliku karistamatuse tõttu, mitte niivõrd seaduste puudumise pärast.
Meile on teada põhiseadus, lubatu ja lubamatu, ja karistusseadustik. Aga näe, seadused kohtunikke ei sega ja nad teevad ise, mis heaks arvavad teha. Aga nii saab meelega eestlastele jätte mulje kui lõpuni mädast süsteemist ja vajadust paratamatu alternatiivina, ja justkui lõpuni ausa ja õiglasena näivat islami õiguse ehk šariaseaduste ja sellelaadse kohtumõistmise järele.
Et seetõttu islam vabatahtlikult ja ilma kahtlusteta omaks võetaks, koos kõige meile seni sobimatu kombestikuga – sund- ja lapsabielud, veretasud ja aumõrvad, vigastamised ning usulised suitsiidid ning muude inimõiguste ja rikkumised ning vabaduse piiramised oma riigis kehtestaks. Mis küll sisuliselt tähendaks tegelikult oma riigi ja õigustest ning kultuurist loobumist nende kasuks. Või teha teadlik valik, ikkagi omale kindlaks jäädes senise süsteemi reformimist ja selle üle riikliku kontrolli kehtestamist. Meil on, mille üle mõelda, ja meil, mille vahel valida!
Rikka Türgi ja võimuka islami levikuga kõige hämarate mängude juures tärkavad muudki toredad vandeteooriad presidendi ja muude kõrgete riigiametite kohta. Miks ikkagi määrati presidendiks brüsseliina Euroopa kontrollikojast, kes teravalt jälgis Eesti põllumajanduse rahastust? Kui nüüd selline presidendilaadne toode presidendi institutsiooni maine lõplikult devalveerib, pole rahval muud valida, kas kuninga või karmikäelise kalifaadi vahel – ehk siis ikkagi islami kasuks otsustada.
Kuningat on Eesti juba näinud. Kalifaati oma nahal pole aga veel tundnud. Sellisel juhul piisaks suunanäitajaks “õigest” peaministristki. Kas Eesti kalifaat kõlaks paremini kui Eesti Vabariik? Otsustage ise! Veel on võimalus valida ja otsustada ühe või teise kasuks, lugupeetud eestlased!”