Selle loo peategelane on sotsist töö- ja terviseminister Peep Peterson, kes toppis otse Riigikogu valitsuse infotunnis valitsuse loožis istudes ja peaminister Kaja Kallase kõne ajal suhu mokatubakat, kusjuures tegu on terviseministriga. Normaalses riigis poleks see mees ammu enam poliitikas.
VIDEO I Sotsist terviseminister näitab eeskuju: mokatubakas põske!
Selle kohta aga on värske postitus sotsiaalmeediast, kus Mait Rand kirjutab: “Mokatubaka- ja veibiäri koolides on narkoäri eelkäija, abiks kiusamisvõtted – aeg avada silmad!
Koolis popp olla on läbi aegade oluline olnud. Kui vanasti käisid selleks rohkem koerust täis poisid salaja nurga taga suitsu tegemas ning koolipidudel end napsumeestena esitleda proovisid, siis täna seisame silmitsi “arenenud” maailma probleemidega – palju märkamatum mokatubakas ning narkootikumid. See kõik on alanud vaid populaarsusesoovist.
Nii ka minul, tean rääkida omadest kogemustest – nüüdseks olen juba üle 20 aasta “populaarne” suitsetaja. See tähendab, et mul ei ole roosasid prille ees ja kuna minu peres kasvab kolm armast tüdrukut (kes mulle alati väikesteks tüdrukuteks jäävad), siis olen ikka jõudumööda kursis, millega noorsugu ka tegeleb.
Veipimise- ehk e-sigareti probleem on nüüd üleriigiliselt teada ning kasutatud mokatubaka väljasülitatud lärakaid leiame samuti igalpool vedelemas, kus on lapsed – busside tagaistmetelt, (koolide) tualettidest ja mujalt. Selleks ei pea olema just spetsialist, et probleemi olemasolu tunnistada. Kuid see on jäämäe tipp – täpselt samuti käib vilgas meelitamine-pakkumine-äri ka laste seas. Jah laste, mitte noorte – olles vestelnud tuttavate lastega, selgub, et isegi 3. ja 4. klassi lapsed on enamasti saanud oma kogemused ning on neilegi pakutud.
Nüüd tahan küsida lastevanematelt, kes veel ise (!!!) ostavad oma lastele nii e-sigarette kui mokatubakat – mis teil ometigi arus on? Samuti tahan küsida, kas kõik lapsevanemad ikka teavad, millega nende lapsed tegelevad?
Minu tütar käib ka koolis eesmärgiga targaks saada. Ja ta ei pea selleks mingeid pruune lärakaid huule alla toppima. Ta ei vaja selleks koolipeldikus (kohas, kus normaalsed inimesed käivad teisel eesmärgil) kohtumisi “tarkade klubiga,” kellele tõestada, kui hästi ta oskab veipida. Eesmärgid, eesmärgid… minu tütar on mulle kinnitanud, et saab vajadusel üksi ka hakkama, aga narkosõpru tal vaja pole, nii et see ebapopulaarsuse võte ei toimi.
Ja teate mis – eks meil on omad rõõmud ja mured, tülid ja leppimised, aga mina olen väga uhke oma tütre üle! Koos kuulutame nüüd naeruväärseks koolipeldikute nikotiinikangelaste salaorganisatsioonid! See tähendab seda, et kiusajad hoidku käpad eemale minu tütrest ja kutsun üles kõiki andma infot igasugu mokatubaka- ja veibilaste kohta nii kooli kui politseile, mitte pead ära pöörama.”
Mait Rand kirjeldab veel sedagi, kuidas tema tütred on langenud tagakiusamise alla, sest ei ühine mõnuainete tarbijatega ega kavatse ka olla tolerantsed nende suhtes, kes tarbivad. Ka isa lubab, et annab kogu info politseile, kui kuuleb midagi mõnuainete levikust koolides.
Miks ei peaks mokatubakas koolis popp olema, kui Kaja Kallase valitsuse terviseminister Peep Peterson pistab selle põske kogu Eesti ees?
Praegune valitsus ongi amoraalne koalitsioon, kus südametunnistus ei keela midagi, pigem antakse eeskuju valeks käitumiseks – Reformierakonna sahkerdajataust on juba legendiks saanud, aga ega paremad ole ka nende valitsuspartnerid sotsid ja isamaalased.
Peaminister Kaja Kallas on “eeskujuks”: ta teab, et Marko Mihkelsoni juhtum pole “EKRE jonn”, vaid on tõsine lapsepilastusjuhtum, sest mitte EKRE ei lugenud Kuku raadios ette täiesti ametlikku ülevaadet Mihkelsoni tegudest, vaid seda tegid raadioajakirjanikud. Aga kuna tegu on “omaga”, suleb “empaatiline” Kaja Kallas silmad eriti räige teo ees, saades sisuliselt kaasosaliseks.
Sotsist siseminister Lauri Läänemets andis siseministeeriumi “katuserahad” sotside valitsetavatele valdadele lasteaedade ehitamiseks. Pealtnäha õige tegu (uued lasteaiad), aga minister pidi teadma, et see raha peab minema siseministeeriumi haldusalade organisatsioonidele (päästjad, korrakaitse jne), paraku suunas ta nendele mõeldud raha sotsiaalsüsteemi, ja veel oma parteikaaslaste juurde. Kui ta tegelikku otstarvet ei teadnud, ei kõlba ta ministriks.
Seda nimekirja võiks jätkata pikalt, aga eks asjaosalised ise teavad, mida nad teevad. Nüüd aga on kuri lausa karjas – võimupoliitikute amoraalsus kajab vastu koolides.
Uued Uudised