Uued Uudised jätkab Ungari peaminister Viktor Orbani loengu täiemahulise tõlke episoodiliselt lugejateni toomist. Loeng leidis aset sellel aastal 33. korda toimunud Bálványos’e suveülikoolis ja õpilaslaagris.
Alljärgnevalt avaldame 3. osa Viktor Orbani loengust.
Kokkuvõttes, daamid ja härrad, võin öelda, et sõda on aidanud meil mõista tegelikku võimuseisundit maailmas. See on märk sellest, et lääs on oma missioonis endale jalga tulistanud ja kiirendab seetõttu muutusi, mis kujundavad maailma ümber. Minu esmane ülevaade on läbi. Nüüd tuleb teine.
Mis tuleb järgmiseks? See peab olema lühem, ütleb Zsolt Németh. Nii et teine ülevaade räägib sellest, mis kõigele eelnevale järgneb. Esiteks on siin vaja intellektuaalset julgust. Seega tuleb töötada laiade pintslitõmmetega, sest olen veendunud, et ungarlaste saatus sõltub sellest, kas nad saavad maailmas toimuvast aru ja kas meie, ungarlased, mõistame, milliseks kujuneb maailm pärast sõda. Minu arvates on tulemas uus maailm. Meile ei saa ette heita kitsast kujutlusvõimet ega intellektuaalset inertsust, kuid isegi meie – ja mina isiklikult, kui ma siin viimastel aastatel olen sõna võtnud – oleme alahinnanud toimuvate ja üle elatavate muutuste ulatust.
Kallid sõbrad, kallis suvelaager,
Oleme muutustes, tulemas on muutus, mida pole nähtud viissada aastat. See pole meile ilmne, sest viimase 150 aasta jooksul on meie sees ja meie ümber toimunud suured muutused, kuid nendes muutustes on domineeriv maailmavõim alati olnud läänes. Ja meie lähtepunkt on see, et muutused, mida praegu näeme, järgivad tõenäoliselt seda lääne loogikat. Seevastu olukord on uus. Varem oli muutus läänelik: Habsburgid tõusid ja siis langesid; Hispaania tõusis ja sellest sai võimukeskus; see langes ja inglased tõusid; Esimene maailmasõda lõpetas monarhiad; Britid asendati maailma juhtidena ameeriklastega; siis võitsid Vene-Ameerika külma sõja ameeriklased. Kuid kõik need arengud jäid meie lääneliku loogika piiridesse. Praegu see aga nii ei ole ja see on see, millega me peame silmitsi seisma; sest läänemaailmale ei esitata väljakutseid läänemaailma seest ja seega on muutuste loogika häiritud. See, millest ma räägin ja millega me silmitsi seisame, on tegelikult globaalne süsteemimuutus. Ja see on protsess, mis tuleb Aasiast. Lühidalt ja primitiivselt öeldes on järgmised aastakümned – või võib-olla sajandeid, sest eelmine maailmasüsteem kehtis viissada aastat – maailma domineeriv keskus Aasias: Hiinas, Indias, Pakistanis, Indoneesias ja ma võiksin seda loetelu jätkata.
Nad on juba loonud oma ühendused, oma platvormid, lisaks on see BRICS formatsioon, milles nad juba on. Ja on ka Shanghai koostööorganisatsioon, kus need riigid ehitavad üles uut maailmamajandust. Ma arvan, et see on vältimatu protsess, sest Aasial on demograafiline eelis, tal on tehnoloogiline eelis üha enamates valdkondades, tal on kapitalieelis ja ta viib oma sõjalise jõu lääne omaga tasakaalu. Aasial saab olema – või juba on – kõige rohkem raha, suurimad finantsfondid, maailma suurimad ettevõtted, parimad ülikoolid, parimad uurimisinstituudid ja suurimad börsid. Neil saab olema – või juba on – kõige arenenumad kosmoseuuringud ja kõige arenenum arstiteadus. Lisaks on meid läänes – isegi venelasi – hästi karjatatud sellesse uude vormi, mis on kujunemas. Küsimus on selles, kas protsess on pöörduv või mitte – ja kui ei, siis millal see pöördumatuks muutus. Arvan, et see juhtus 2001. aastal, kui me läänes otsustasime kutsuda Hiina ühinema Maailma Kaubandusorganisatsiooniga – paremini tuntud kui WTO-ga. Sellest ajast peale on see protsess olnud peaaegu peatamatu ja pöördumatu.
President Donald Trump töötab selle nimel, et leida kirjeldatud olukorrale Ameerika vastus. Tegelikult on Trumpi katse USA jaoks ilmselt viimane võimalus säilitada oma ülemvõim maailmas. Võiks öelda, et neljast aastast ei piisa, aga kui vaadata, kelle ta on asepresidendiks valinud, noore ja väga tugeva mehe, siis kui Donald Trump praegu võidab, siis nelja aasta pärast kandideerib tema asepresident. Ta võib ametis olla kaks ametiaega ja see kestab kokku kaksteist aastat. Ja kaheteistkümne aastaga saab riikliku strateegia ellu viia. Olen veendunud, et paljud inimesed arvavad, et kui Donald Trump naaseb Valgesse Majja, tahavad ameeriklased säilitada oma maailma ülemvõimu, säilitades oma positsiooni maailmas. Ma arvan, et see on vale. Muidugi ei loovuta keegi positsioone omal soovil, kuid see ei saa olema kõige olulisem eesmärk. Vastupidi, prioriteet on Põhja-Ameerika ülesehitamine ja tugevdamine. See ei tähenda ainult USA-d, vaid ka Kanadat ja Mehhikot, sest koos moodustavad nad majanduspiirkonna. Ja Ameerika koht maailmas muutub vähem tähtsaks.
Te peate võtma tõsiselt seda, mida president ütleb: “Ameerika Esiteks – kõik mis siin on, kõik tuleb koju!” Seetõttu arendatakse suutlikkust kaasata kapitali kõikjalt. Me juba kannatame selle tõttu: Euroopa suurfirmad ei investeeri Euroopasse, vaid investeerivad Ameerikasse, sest kapitali kaasamise võime paistab silmapiiril olevat. Nad hakkavad kõigelt ja kõigilt hinda välja pigistama. Ma ei tea, kas te lugesite, mida president ütles. Näiteks, et USA ei ole kindlustusfirma ja kui Taiwan tahab turvalisust, peab ta selle eest maksma. Nad panevad meid eurooplasi, NATOt ja Hiinat maksma julgeoleku hinda; Samuti saavutavad nad läbirääkimiste teel kaubandusbilansi Hiinaga ning muudavad selle USA kasuks. Nad käivitavad USA ulatusliku infrastruktuuri arendamise, sõjalise uurimistöö ja innovatsiooni. Nad saavutavad – või võib-olla on juba saavutanud – energia- ja tooraineomavarustatuse; ja lõpuks paranevad nad ideoloogiliselt, loobudes demokraatia ekspordist. Ameerika Esiteks! Demokraatia eksport on lõppemas. See on selle katse olemus, mida Ameerika viib läbi vastuseks siin kirjeldatud olukorrale.
Milline on Euroopa reaktsioon globaalsele süsteemimuutusele? Meil on kaks võimalust. Esimene on see, mida me nimetame “vabaõhumuuseumiks”. See on see, mis meil praegu on. Me liigume selle poole. USA-sse haaratud Euroopa jäetakse vähearenenud rolli. Sellest saab kontinent, mille üle maailm imestab, kuid millel ei ole enam arengudünaamikat. Teine võimalus, mille president Macron välja kuulutas, on strateegiline autonoomia. Teisisõnu peame astuma globaalse süsteemimuutuse konkurentsi. Seda ju USA oma loogika järgi teeb. Ja me räägime tõepoolest 400 miljonist inimesest. On võimalik taasluua Euroopa võime kapitali meelitada ja kapitali on võimalik Ameerikast tagasi tuua. On võimalik teha suuri infrastruktuuriarendusi, eriti Kesk-Euroopas – Budapest–Bukaresti raudtee ja Varssavi–Budapesti raudtee , kui mainida, millega me tegeleme. Vajame Euroopa sõjalist liitu tugeva Euroopa kaitsetööstuse, teadusuuringute ja innovatsiooniga. Vajame Euroopa energiaga varustamist, mis ei ole võimalik ilma tuumaenergiata. Ja pärast sõda vajame uut leppimist Venemaaga. See tähendab, et Euroopa Liit peab loovutama oma ambitsioonid poliitilise projektina, liit peab end tugevdama majandusprojektina ja looma end kaitseprojektina. Mõlemal juhul – vabaõhumuuseum või kui naaseme konkurentsi – tuleb see, et peame olema valmis selleks, et Ukrainast ei saa ei NATO ega Euroopa Liidu liiget, sest meil eurooplastel ei jätku raha selle jaoks. Ukraina naaseb puhverriigi positsioonile. Hea õnne korral kaasnevad sellega rahvusvahelised julgeolekugarantiid, mis on kirjas USA-Venemaa lepingus, milles meie, eurooplased, võime osaleda. Poola eksperiment ebaõnnestub, sest neil pole ressursse: nad peavad naasma Kesk-Euroopasse ja V4-sse. Nii et oodakem Poola vendade ja õdede naasmist. Teine ülevaade on läbi. Alles on veel jäänud ainult üks. See puudutab Ungarit.
Mida peaks Ungari selles olukorras tegema? Kõigepealt fikseerigem kurb tõsiasi, et viissada aastat tagasi, viimase globaalse süsteemimuutuse ajal, oli Euroopa võitja ja Ungari kaotaja. See oli aeg, mil tänu geograafilistele avastustele avanes Euroopa läänepoolses pooles uus majandusruum, milles me ei saanud täielikult osaleda. Meie kahjuks lõi samal ajal ukse valla ka tsivilisatsioonikonflikt, mille islamivallutused Ungarisse tõid, muutes meid paljudeks aastateks sõjatsooniks. See tõi kaasa tohutu rahvastikukaotuse, mis viis ümberasustamiseni – mille tagajärgi näeme täna. Ja kahjuks ei olnud meil mahti sellest olukorrast omal jõul välja murda. Me ei saanud end oma jõududega vabastada ja nii pidime mitu sajandit olema ühendatud germaani Habsburgide maailmaga.
Tuletagem ka meelde, et viissada aastat tagasi mõistis Ungari eliit täielikult, mis toimub. Nad mõistsid muutuse olemust, kuid neil ei olnud vahendeid, mis oleks võimaldanud riiki selleks muutuseks ette valmistada. See oli ka ruumi – poliitilise, majandusliku ja sõjalise ruumi – laiendamise ning hädade vältimise katsete ebaõnnestumise põhjus: katsed olukorrast end välja lõigata. Sellise katse tegi kuningas Matthias, kes püüdis Sigismundi eeskujul saada Püha-Rooma keisriks ja kaasata sellega Ungari globaalsesse süsteemimuutusse. See ebaõnnestus. Kuid ma tooksin siia ka katse määrata paavstiks Tamás Bakócz, mis oleks andnud meile uue võimaluse saada selles ülemaailmses süsteemimuutuses võitjaks. Kuid need katsed ei õnnestunud. Seetõttu on selle ajastu Ungari sümbol, Ungari ebaõnnestumise sümbol [sõjaline lüüasaamine] Mohács. Teisisõnu, Lääne maailmavõimu domineerimise algus langes kokku Ungari allakäiguga.
See on oluline, sest nüüd peame selgeks tegema oma suhte uue globaalse süsteemimuutusega. Meil on kaks võimalust: kas see on nüüd oht Ungarile või võimalus Ungarile? Kui see on oht, siis peame järgima status quo kaitsmise poliitikat: me peame ujuma koos USA ja Euroopa Liiduga ning peame identifitseerima oma rahvuslikud huvid ühe või mõlema lääne haruga. Kui me näeme seda mitte ohu, vaid võimalusena, peame oma arengutee kaardistama, tegema muudatusi ja võtma initsiatiivi. Teisisõnu tasub ajada riiklikult orienteeritud poliitikat. Mina usun viimast, kuulun viimasesse koolkonda: praegune globaalne süsteemimuutus ei ole eelkõige oht, vaid pigem võimalus.
Kui aga tahame ajada oma iseseisvat rahvuspoliitikat, on küsimus selles, kas meil on selleks vajalikud piirtingimused. Teisisõnu, kas meid ähvardaks jalge alla tallamine – või õigemini trampimine. Seega on küsimus selles, kas meil on suhetes USA, Euroopa Liidu ja Aasiaga oma tee piirtingimused olemas või mitte.
Lühidalt võin vaid öelda, et arengud USA-s liiguvad meile soodsas suunas. Ma ei usu, et saame USA-lt majanduslikku ja poliitilist pakkumist, mis loob meile parema võimaluse kui Euroopa Liidu liikmelisus. Kui me selle saame, peaksime seda kaaluma. Muidugi tuleb vältida Poola lõksu: nad on panustanud palju ühele kaardile, kuid Ameerikas oli demokraatlik valitsus; neid on aidatud nende strateegiliste Poola rahvuslike eesmärkide saavutamisel, kuid poolakad on allutatud demokraatia ekspordi, LGBTQ, rände ja sisemise sotsiaalse ümberkujundamise poliitikale, mis tegelikult ohustab nende rahvusliku identiteedi kaotamist. Nii et kui Ameerikast tuleb pakkumine, peame seda hoolikalt kaaluma.
Kui vaadata Aasiat ja Hiinat, siis tuleb tõdeda, et seal on piiritingimused olemas – sest oleme saanud Hiinalt pakkumise. Oleme saanud maksimaalse võimaliku pakkumise ja paremat me ei saa. Selle võib kokku võtta järgmiselt: Hiina on väga kaugel ja nende jaoks on Ungari Euroopa Liitu kuulumine eelis. See on erinev ameeriklastest, kes ütlevad meile alati, et võib-olla peaksime välja astuma. Hiinlased arvavad, et oleme siin heas kohas – kuigi EL-i liikmelisus on piirang, sest me ei saa ajada iseseisvat kaubanduspoliitikat, kuna EL-i liikmelisusega kaasneb ühine kaubanduspoliitika. Selle peale ütlevad hiinlased, et sellisel juhul peaksime osalema üksteise moderniseerimises. Muidugi, kui lõvid pakuvad hiirele kutset, tuleb alati olla valvel, sest lõppude lõpuks on reaalsus ja suhtelised suurused olulised. Kuid see hiinlaste pakkumine osaleda üksteise moderniseerimises – millest teatati Hiina presidendi mai visiidi ajal – tähendab, et nad on valmis investeerima suure osa oma ressurssidest ja arengufondidest Ungarisse ning et nad on valmis pakkuma meile osalemisvõimalusi Hiina turul.
Millised on tagajärjed EL-i ja Ungari suhetele, kui käsitleme EL-i liikmelisust kui piirtingimust? Minu arvates ei ole Euroopa Liidu lääneosa enam kursil rahvusriigi mudeli juurde naasmiseks. Seetõttu jätkavad nad navigeerimist meile võõrastes vetes. Liidu idaosa – teisisõnu meie – saame kaitsta meie seisukorda rahvusriikidena. See on midagi, milleks me võimelised oleme. Liit on praeguse sõja kaotanud. USA loobub sellest. Euroopa ei saa rahastada sõda, ta ei saa rahastada Ukraina ülesehitamist ega rahastada Ukraina juhtimist.
Samal ajal kui Ukraina küsib meilt laenu juurde, käivad läbirääkimised varem võetud laenude kustutamiseks. Täna vaidlevad võlausaldajad ja Ukraina selle üle, kas ta peaks tagasi maksma 20 protsenti või 60 protsenti võetud võlast. Selline on olukorra reaalsus. Teisisõnu peab Euroopa Liit maksma selle sõjalise avantüüri eest. See hind on kõrge ja see mõjutab meid negatiivselt. Piirtingimusena on tagajärg meile – Euroopale – see, et Euroopa Liit tunnistab Kesk-Euroopa riikide jäämist Euroopa Liitu, jäädes samal ajal rahvusriiklikele alustele ja järgides oma välispoliitilisi eesmärke. See ei pruugi neile meeldida, kuid nad peavad sellega leppima – eriti kuna selliste riikide arv kasvab.
Kokkuvõttes võin seega öelda, et piiritingimused on olemas sõltumatule riiklikule orienteeritud poliitikale Ameerika, Aasia ja Euroopa suhtes. Need määravad meie manööverdamisruumi piirid. See ruum on lai – laiem, kui see on olnud kunagi viimase viiesaja aasta jooksul. Järgmine küsimus on, mida me peame tegema, et seda ruumi enda huvides ära kasutada. Kui toimub globaalne süsteemimuutus, siis vajame strateegiat, mis on seda väärt.
Kui toimub ülemaailmne süsteemimuutus, vajame Ungari jaoks suurejoonelist strateegiat. Siin on oluline sõnade järjekord: me ei vaja strateegiat suure Ungari jaoks, vaid Ungari jaoks suurejoonelist strateegiat. See tähendab, et siiani on meil olnud väikesed strateegiad, tavaliselt 2030. aasta ajahorisondiga. Need on tegevuskavad, need on poliitikaprogrammid ja nende eesmärk on võtta 2010. aastal alustatu – mida me nimetame rahvusliku kursi ülesehitamiseks – ja lihtsalt need lõpule viia. Neid tuleb järgida. Kuid globaalsete süsteemimuutuste ajal sellest ei piisa. Selleks vajame suurejoonelist strateegiat, pikemat ajakava – eriti kui eeldame, et see globaalne süsteemimuutus toob kaasa stabiilse pikaajalise olukorra, mis kestab sajandeid. Kas see nii läheb, ütlevad meie lapselapsed 2050. aastal Tusnádis/Tușnadis.
Loeng saab jätku 4. osas, mis ilmub Uute Uudiste portaalis lähipäevil.
VAATA KA:
ORBANI LOENGU 1. OSA | Ungari rahumissioonil on kristlik kohustus
ORBANI LOENGU 2. OSA | Lääs on loonud uue inimese – agressiivse kääbuse
Allikas: Miniszterelnok.hu