NB! Lisatud Elmer Hilli kommentaar
Aeg on ärev ja inimesed on närvilised: suurte kaubanduskeskuste parklates on nagu ka enne sõda raske leida vabu parkimiskohti, inimestel ostukorvid täis, kallinenud kütusega bensujaamades autosabad, sajad neegrikullerid veavad päev otsa laiali sööki, mis läheb tarbijale maksma 3-4 korda rohkem, kui seda naabripoest ostes, aga kõik räägivad vaesusest, näljast ja kartulikoortest.
Peavoolumeedia väljaanded on täis riigimeeste ja –naiste tulihingelisi sõnavõtte, telestuudiotes on tunda väävli lõhna, kõik astuvad rahva huvide kaitseks välja – rahva, keda ise on paljaks varastanud. EV peaminister, kelle etniline päritolu on koos VEB-fondi raha saanute omaga 75 aastaks salastatud, heidab Riigikogus Mart Helmele ette seda, et mehe vanavanaema oli venelane, kusjuures KK kaua kokutab ja puterdab, enne kui suudab lausuda härra Helme vanavanemate Jekaterina ja Sergei perekonnanime – Zimarjovid.
Üks hea uudis muidugi ka – ajakirjanikuks kehastunud Kersti Kaljulaid läks koos sotstervisminimüsteeriumi kväärist kantsleriga mahajäetud Seewaldisse, ja selles on midagi enesekriitilist. Loodetavasti järgneb KK-le sinna truualamlikkust avaldama ka kirstuerakonna tuumik oma verivärske tüseda füüreriga ja siis saab uksed väljast kinni pitseerida.
Selliste valimiseelsete kirgede keerises otsib rahumeelne valija midagigi rahustavat, mis mõjuks nagu validool või palderjan. Ja meil on õnneks selline riigimees nagu Alar Karis, kes on lausa xanax – kasvatab roose, sõuab paadiga, avab Veneetsias koloniaalse Eesti paviljoni koos Andrese ja Pearu poolt orjastatud neegritega, möllab Viru folgil ja loeb lasteaias kolme-nelja aastastele tukkuvatele maimikutele raamatut presidendist, kes ta ise ju tegelikult ei ole. Pidage mu sõnu meeles: varsti näeme me, kuidas 6-miljonilise eelarvega sotsiaalkoha täitja koob kusagil Kihnu vanaemadega sokki.
Aga seda validooli tuleb ikka korralikult: Virumaa Teataja rahustas lugejaid looga „President Karis sai spordihallis naha soojaks“. Ja tänu turvale ei saanud ta seal nahatäit.
Ajakirjanik Aivar Ojaperv pajatab: „Kahe topsivenna päev võtab ootamatu pöörde, millest nad veel kaua räägivad. Jorsid lahendavad Rakvere spordihalli ukse ees parajasti viina ja kanget õlut, kui neile astub ligi ülikonnas ja kõrvaklapiga mees, kellest õhkub vastuvaidlematut rangust. “Palun lahkuge. Kohe jõuab siia Eesti president!” kõlab tema suust. Elumehed heituvad, ei oska muud öelda kui “Aitäh!” ja “Palun vabandust!”. Ning lähevad minema, pisut pehmel sammul. See seik on ka ainus silmaga nähtav turvameede, mida Eesti presidendi Alar Karise saabumisel rakendatakse. Samuti ei mingeid klaköörideks palgatud rahvahulki ega muud tsirkust. President Karis on lihtne ja muhe mees. Nagu Eesti riik.“
Hästi öeldud: Eesti riik on lihtne ja muhe, nagu Karis. No nii lihtne, no nii muhe… Seda enam et presidendist tõusis ju rakverelastele otsene kasu: avalikult viina ja kanget õlut „lahendanud jorsid“, kelle kadalipust pidid ju läbi sammuma spordihalli külastajad, ka lapsed, kadusid uste eest kohe. Kohalik politsei ei saavutanud seda, mida sekunditega suutis härra Karis, pinksi reket käes.
Uudis langes kummalisel kombel kokku ühe teisega, mida valgustati täna Terevisioonis ja mis rääkis sellest, kuidas ajurakud pandi purki ja nad hakkasid seal pinksi mängima.
+ + + + + + +
Siseministeerium, mille tegelastel pole halli aimugi, palju on Eestisse tulnud väidetavaid pagulasi ja kes on kõik need inimesed, hakkab nüüd kõiki neid ja ka eestlasi omavahel siduma.
„Siseministeerium kuulutab välja loovkonkursi „Meie ühine tulevik Eestis“, mille eesmärk on kaasata eesti keelest erineva emakeelega noori mõtlema, unistama ja looma erinevates formaatides sisu, mis räägib nende Eesti tuleviku visioonist ja Eesti ühiskonna sidususest. Konkursiga pakutakse lahendusi, mis aitavad Eesti ühiskonda ühendada. Siseministeeriumi asekantsleri Raivo Küüdi sõnul on loovkonkursi eesmärk kaasata muukeelseid noori kaasa mõtlema, kuidas meie ühine tulevik Eestis välja peaks nägema. „Sidus ühiskond on meie julgeoleku ja turvalisuse garantii. Noored loovad meie tuleviku, seetõttu kutsume neid üles jagama oma visioone ja ideid sidusast ning kokkuhoidvast Eestist. Oodatud on loovad, vabas vormis tööd, mis pakuksid kõikidele Eesti elanikele inspiratsiooni ja aitaksid meil teineteist paremini mõista. Mõtleme koos, kuidas luua ühtne ja sidus tuleviku-Eestis,“ ütles Küüt.“
Tore, et vana hea „miilits onu Stjopa“, kes äsja väitis, et Eesti riik võib vajadusel kõik kirikud sundlõpetada, on tegelikult selline armas sidususe fanaatik. Sõjaka välimuse ja retoorika all oli peidus õrn hing ja siduv süda. Seda enam et parimad konkursandid saavad ministeeriumilt 500 eurot, mis on ju mõne süvaametniku lõuna maksumus. Töö võib konkursile esitada 10. novembrini nii eesti, vene, ukraina kui ka inglise keeles.
Aga seda pöördumist edasi lugedes selgub, et kõik nad seal siseministeeriumis on sellised Küüdi moodi sidusad, et mitte öelda kleepuvad.
„Konkurss on osa riiklikust „Sidususe plaanist“, mille eesmärk on Ukraina sõja taustal tagada ühiskonna stabiilsus ja sidusus, võimalike konfliktide ennetamine ning tugevad kogukondade vahelised suhted. Selleks on ministeeriumid kokku leppinud neli eesmärki ja nende suunas liikumiseks vajalikud tegevused, mida järgmise 16 kuu jooksul ellu viia. Sidususe plaani neli alaeesmärki aastateks 2022-2023 on: (1) ühine info- ja väärtusruum, (2) hooliv ja ühtne riik, (3) eestikeelne ja -meelne haridus ning (4) kogukondlikkus ja ühtekuuluvustunne. Juhindutud on “Sidusa Eesti arengukava 2030” üldeesmärgist muuta Eesti järgmisel kümnendil senisest sidusamaks ja kaasavamaks ühiskonnaks,“ on kirjas sise- ehk sidususeministeeriumi portaali esileheküljel.
Siduge teineteist hellalt. Ja siis toimetage ennast kuhugi sinna, kus teid aidatakse.
+ + + + + + +
Aga sidususeministeerium sai endale selle konkursiga tugeva konkurendi Moskva patriarhaadi õigeusukiriku näol: baltija.eu teatab, et Tallinnas toimub etlejate regionaalkonkurss:
„Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Jevgeni õnnistusel toimub 13. novembril 2022. aastal Tallinnas poeesia kunstipärase deklameerimise konkursi „Ja tundeid üllaid häid mu lüüra äratas“ regionaalne tuur“.
Konkursi nimi on võetud Puškini luuletusest „Я памятник себе воздвиг нерукотворный“ (mälestusmärgid on praegu Eestis kuum teema), kus on ka selliseid ridu:
Слух обо мне пройдет по всей Руси великой,
И назовет меня всяк сущий в ней язык,
И гордый внук славян, и финн, и ныне дикой
Тунгус, и друг степей калмык.
Praegu lähevad kõik need „metsikud tunguusid ja steppide sõbrad kalmõkid“ koos teiste Venemaa rahvusvähemustega otsemaid Ukraina rindele kahurilihaks.
Kutsutakse osalema üldhariduslike ja pühapäevakoolide õpilasi esimesest kaheteistkümnenda klassini. Regionaalsele tuurile järgneb vabariiklik. Ukraina ega eesti keelt üleskutses ei mainita.
Regionaalne valiktuur toimub 13. novembril Shangai ja San-Francisco Püha Johannese nimelises Tallinna koolis.
+ + + + + + +
Siinsete venelaste hinge jahib mitte ainult mõrtsukate ja vägistajate püha patroon Kirill, vaid ka omaenda tütre patroon Siim Kallas koostöös Postimehega.
Täna ilmus ka vene Postimehes Siim Kallase lugu „Martin Helme tahab võimule tõusta Lenini ja Hitleri meetodeid kasutades“.
Kusjuures on selle kraami lugemine venelastele jälle tasuta, eestlastele aga tasuline. Kuna tegemist on ühe ja sama väljaandega, siis tegemist on kestva eestlaste jõhkra diskrimineerimisega, kuigi teiselt poolt vaadatuna said „põliselanikud“ antud juhul oma hinge kopsudesse vähem küüneviha, kui kolonistid.
Sellise üüratu lihtlabase poliitloo tõlkimine oli kahtlemata üsna kallis lõbu, nii et vene variandi omahind on eesti omaga võrreldes mitmekordne, aga antakse sellegipoolest tasuta. Ilmselt maksis vahe kinni see, kes tellib (antud juhul) Postimehe muusikat.
Või siis eesti keel ongi Eestis maksustatud vene keele toetuseks.
Kallas arvab, et ajupestud venelastele jääb meelde pealkirjas kinnistatud seos „Martin Helme – Hitler“. Aga venelastel on see koht mälus juba hõivatud seosega „Siim Kallas – 10 miljonit dollarit“.
Ivan Makarov
P.S. Tänasele „sõelale“ laekus teiste hulgas ka väga detailne vastukaja ELMER HILLI sulest:
„Lp.hr.Makarov! Lugesin just teie päeva sõela, mille sõnumis tubli presidendi nimi kärakavennad eemale peletas.
Lisan minu pöördumise Rakvere linnapea T.Vareku poole KE Kesknädalas-kirjade rubriigis linnapea enesekiituse lauluartikli juures.Võtke aega ja lugege läbi, palun, saate ettekujutuse Rakvere igapäevasest elust:
Pr.Varek! Teie juttu on kena lugeda, sest kõik on nii ilus ja värviline.Kahjuks võib teie käitumises näha silmakirjatsemist. Kui te kahe KE daamiga Rakveres Grossi kaubakeskuse juures KE nänni ja naeratusi jagasite, tundis teisel pool hoonet ennast vabalt, nagu alati, kamp joodikuid, kes lällasid ja jõid segamatult-nagu alati. Laupäeval, 22.oktoobril, 2022, hakkasime abikaasaga Grossi poe ees parklas asuvasse autosse minema, kui nägime kohe teisel pool betoonbarjääri kahte lõbusat vennikest rahumeeles urineerimas, Rakvere kesklinnas (!), möödakäijate nähes. Kui ähvardasime neile politsei kutsuda, vabandasid nad ja kadusid. Aga see toimub kesklinnas iga päev! Politseinikke seal kohata on lootusetu, sest neid näeb vaid autodes istumas – ma pole Rakvere linnas veel kõndivat politseinikku näinud, viimati oli see nõukaajal. Kui olete nii tubli, siis leidke neile viinaninadele koht, kus nad saaksid teisi segamata ennast täis kaanida, või lõpetage see korralagedus, mis Rakverele häbi teeb!“