Euroopa meedia ja rahvusvahelised analüütikud on viimasel ajal asunud Rail Balticat hindama märgatavalt kriitilisemalt, tuginedes reaalsetele andmetele ja prognoosidele. Saksa juhtivad väljaanded ei hoia end enam tagasi ja nimetavad projekti otsekoheselt üheks Euroopa suurimaks potentsiaalseks taristukatastroofiks.
Kui välisriikide vaatlejad hindavad meie regioonis toimuvat hämmastusega, viitab see tõsistele süsteemsetele probleemidele. Sellest hoolimata jätkab Eesti valitsus kursi hoidmist projektil, mis on majanduslikult ja logistiliselt sattunud sügavasse kriisi.
Kulude kasv ja piiril lõppev raudtee
Esialgsest, kunagi lubatud 5,8 miljardi eurosest kogueelarvest on saanud tänaseks prognoos, mis küündib kuni 30 miljardi euroni. Balti riikide riigikontrollid ja Euroopa Kontrollikoda on oma raportites korduvalt kinnitanud, et raudtee rajamine on juhtimisvigade ja hindade kallinemise tõttu ummikus.
Olukorra muudab kriitiliseks asjaolu, et lõunanaabrid lätlased on ehituse tempoga sedavõrd hädas, et nad ei suuda oma trassiosa kokkulepitud tähtajaks, ehk 2030. aastaks valmis saada. See tähendab reaalset ohtu, et Eesti ehitab sadade miljonite eurode eest raudteed, mis lõpeb keset Pärnumaa metsi lätlaste valmis ehitamata trassi vastu.
Sõltumatud majandusanalüütikud on viidanud, et sellisel kujul pooliku või ülikalli objekti käigushoidmine kujutab riigile pikaajalist finantsilist riski.
Seadusepügalate taha peidetud tegelik kahju
Kõige valusam osa sellest protsessist ei kajastu mitte ainult eelarveraportites, vaid reaalsete Eesti elanike igapäevaelus. Selleks, et rajada trassi, mille lõplik kasumlikkus ja valmimine on küsitavad, on riik asunud ulatuslikult maad võõrandama. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadusele tuginedes võetakse inimestelt kohustuslikus korras ära nende põlised talumaad, põllud ja metsad.
Juriidiliselt on menetlus reeglitepärane – riik hindab vara, pakub seaduses ette nähtud tasu ja lisab kiire kokkuleppe puhul motivatsioonitasu. Samas ei korva rahaline hüvitis elutööd, põlvkondade pikkust sidet oma maaga ega kaotatud kodukohta.
Tegemist on riikliku sunniga, kus maaomanikul puudub tegelik ja võrdne valikuvõimalus läbirääkimistel. Ametlik asjaajamine ja bürokraatlikud otsused kaaluvad üles kohalike kogukondade ja perede isiklikud huvid ning stabiilsuse.
Valitsuse argumendid ja tegelik seis
Eesti valitsus õigustab raudtee ehituse jätkamist julgeoleku, NATO logistiliste vajaduste ja Euroopa Liidu rahastusega. Peamiseks hirmuks on see, et kui projekt praeguses faasis pooleli jätta, tuleb Brüsselile juba saadud toetusrahad tagasi maksta.
Selline lähenemine seab aga riigi keerulisse seisu, sest ka omaosaluse summad kasvavad koos üldise eelarvega hüppeliselt, tekitades riigieelarvesse täiendavaid auke. Tulemuseks on olukord, kus rahvusvaheliste ekspertide hoiatustest hoolimata viiakse suurprojekti ellu viisil, mis nõuab kohalikelt maaomanikelt oma kodude ja varade ohverdamist.
Rainis Lipstok