Viimasel ajal on tähestikurahvas, Malle Pärna ütlemise järgi triibulised, mitmel pool märgatavalt aktiveerunud. Ka Uued Uudised on paaril korral seda teemat käsitlenud. Värskem uudis kõneleb sellest, kuidas kaitseväes on ajateenijaid kästud vaatama filmi homosuhetest Nõukogude Armees.
Siinkohal jutustan veidi sellest, milline on selles liinis olukord Soomes.
26. augustil ilmunud Suomen Kuvalehti (SK) pühendab teemale pika artikli. Algul loetakse üles viimase viie aasta jooksul toimunud muudatused ühiskondlikus õhkkonnas. Näiteid:
„2017. Pealinna regioonis said raamatukogukaardi taotlejad võimaluse märkida oma sooks „muu“.
2019. Valitsuskoalitsiooni erakonnad leppisid valitsust moodustades kokku, et kehtestatakse seadusemuudatus, mille järgi soomuudatuse võib ametlikult fikseerida ilma meditsiiniliste protseduurideta.
2020. Tänavate äärde hakkas ilmuma sooneutraalseid liiklusmärke.
2022. Maikuus, rahvusvahelisel kuupuhastuspäeval kuulutas heategevusorganisatsioon Plan Suomi, et edaspidi tuleks naiste asemel rääkida menstrueerivatest inimestest.
2022 suvel võis täheldada, et seeliku pikkus tänavamoes ei ole enam jutuaineks. Seevastu on hakanud näha olema seelikuid ka meeste seljas.“
Nagu näha, nügitakse Overtoni akent aasta-aastalt laiemaks.
SK toob lugejateni kindlasõnalise seisukoha: „Intersoolisus on kaasasündinud füüsiline seisund. Trans- ja muusoolisus tähendab ühtlasi identiteeti. Sooidentiteedi uurimustele soovivate noorte arv lääneriikides on lühikese aja jooksul märkimisväärselt kasvanud. Samuti on lisandunud sookorrektsioonid.“
Minu argimõistusega on küll raskevõitu taibata, kuidas neid kaasasündinud seisundeid järsku nii olulisel määral lisandunud on. Aga eks vastavate ministeeriumide märkimisväärsete rahasummade eest uuringuid tegevad tõsiteadlased teavad paremini.
Soome seaduseandjad, kes üllatava usinusega euroopa väärtusi kummardavad ja omalgi maal juurutada püüavad, on tähestikurindel mõningast edu saavutanud. Uuendatud abieluseadus, mis defineerib abieluna ka samasooliste partnerite kooselu, võeti vastu 2014 ja jõustus 2017. Kela ehk Soome pensioniamet maksab soovahetusmeetmete eest teatud tingimustel isegi kompensatsiooni.
SK seletab, et transseadus on tulemas ja selle läbiminek Eduskunnas on vägagi tõenäoline.
Ometi ei edene kõik sedalaadi seaduseelnõud nii ladusasti ja kiirelt kui tähestikurahvas seda näidata püüab. Portaal Objektiiv edastas juba kaks aastat tagasi, 2020. aasta sügisel uudise, et rahvaalgatus abordiseaduse oluliseks lihtsustamiseks on Eduskunnale üle antud.
Asi pole aga kahe aastaga eriti edenenud. Tänavu 30. juunil teatas Postimees, et „Kodanikualgatus, millega tahetakse raseduse katkestamise nõudeid vabamaks muuta, jõuab Soome parlamendi täiskogu istungile tõenäoliselt septembris.”
Kui parlamendi koridorides toimub uute seaduste jahvatamine Jumala veskite kombel – aegamööda, siis muudes rindelõikudes arendatakse vahel aktiivset tegevust.
Seta ehk Seksuaalinen tasavertaisuus (Seksuaalne võrdsus) on 1974. aastal asutatud organisatsioon. See koondab enda alla 34 kohalikku ja üleriiklikku organisatsiooni, mis kõik on kuulutanud võitlevat anomaalseksuaalide õiguste eest. Nii aastal 2020 kui ka 2021 on Seta saanud Haridusministeeriumilt riiklikku toetust 138 000 eurot.
YLE portaalis ilmus 16. augustil artikkel, kus Seta rahvas Soome oludes paljugi nurisemisväärset näeb.
Artikli pealkirjas kuulutatakse: „Seadus nõuab, et koolides käsitletaks sugude mitmekesisust“. Tekstist selgub, et tegu pole siiski seadusega, vaid koolide õpetusplaanidega.
„Õpetusplaanides on 2016. aastatest alates sees nõudmine, et põhiõpetuse kavasse tuleks lisada teavet ja arusaamist sugude mitmepalgelisusest. Inimõigusorganisatsioon SETA aga leiab, et see puudub paljudes koolides – vähemalt piisavalt heal tasemel. /…/
Sugude ja seksuaalse suundumuse mitmekesisuse käsitlemine põhiõpetuses on SETA noorsootöö mõjutamise asjatundja Lotte Telakivi arvates oluline juba seepärast, et sooteadlik kasvatus, võrdsus ja üheõiguslus on asjad, mis arendavad kõikide inimeste heaolu ja õiguste teostumist.“
Tampere ülikooli soouuringute õppejõud Tuula Juvonen teatab, et üks Seta sihtidest on kolmanda soo ametlik kehtestamine Kanada, India ja Austraalia eeskujul. Ka peaks lapsel tohtima olla rohkem kui kaks vanemat.
Mis puudutab „kõikide inimeste heaolu“, siis tunnistab Juvonen, et vähemuste seisundi automaatses paranemises ei saa kindel olla. „USA-s on nähtud ka vastupidiseid arenguid. Kuid ma usun ja loodan, et aastal 2030 võivad ka alaealised vahetada oma juriidilist sugu ja ettevalmmistamisel on ka hulk muid uuendusi.“
Õpetusala juhataja Ulla-Maija Ojalammi kurdab, et „meil on koolides endiselt palju vanu struktuure, mille järgi lapsi jagatakse poisteks ja tüdrukuteks.“ Igal pool siiski nii paduvanameelsed ei olda. Vuorese ühiskooli direktor Leena Kostiainen Tamperes näiteks teatab, et nende koolis lapsi vähemalt kehakultuuritundides soo järgi ei eritleta ja kõik tualettruumid on ühiskasutuses.
SK väärib siin kiitust selle eest, et toob esile ka teistsuguseid seisukohti.
„Nüüdisarusaamade järgi soolise vastuolu tunnet mõjutab ka ümbritsev kultuurikeskkond.“
Isegi juba mainitud unistaja Juvonen leiab, et sooline eneseidentifitseerimine on väga plastiline ja kultuurikeskkonnaga seotud nähtus.
Ka Rahvastikuliidu uurijaprofessor Anna Rotkirch peab ilmsena, et kultuur mõjutab enda soo kogemist inimese poolt. „Ükski transsoolisust põhjustav meditsiiniline tegur ei ole võinud lühikese aja jooksul nii palju muutuda.“
Soomes on netiportaal aitoavioliitto.fi, mis peavoolumeedia varjus häält tõstes soosõgedate propagandat tõrjuda püüab. 2020. a. sügisel viis Taloustutkimus läbi küsitluse, kus uuriti inimeste suhtumist ettevalmistatavasse transseaduseelnõusse. Tulemused olid ülimalt selged.
Kas tuleks võimaldada soovahetus ainult enda avalduse põhjal? Vastu 66% (meestest 68%, naistest 64%).
Kas tuleks lubada soovahetust, hormoonravi ja operatsioone alaealistele? Vastu 78% (meestest 81%, naistest 76%).
Küsitluse andmeid võib näha SIIT Siia juurde võiks lugeda veel.
Ammu on täheldatud, et tähestikupropaganda eest kannab hoolt hästi häälekas vähemus, paistes egoga kisakõrid, kes niinimetatud võrdsusvõitlusest endale tuluallika on teinud. Tundub, et otsustavas ja enesekindlas toonis kirjutatud artiklid triibuagenda edusammudest, kus inimeste vastuseisu kujutatakse ainult „veel esinevate üksikute puudustena“, pole tegelikult muud kui propagandistlik võte. Oma soovunelmaid näidatakse kui üldkehtivat uusnormaalsust, millega tavainimestel ei jää muud kui vaguralt leppida.
Sõnavabaduse lämmatamise eest akadeemilistes ringkondades aga kantakse eraldi hoolt. Professor Anna Rotkirch on täheldanud, et kultuuriinimesed ja akadeemilise maailma esindajad väldivad praegusel ajal sooga seotud sõnavara kasutamist. „Nad kardavad öelda midagi valesti ja seepärast ei ütle midagi.“ Rotkirchi meelest jääb tähtsaid nähtusi ühiskonnas uurimata, kui neist tagajärgede kartuses ei räägita.
Ka Eesti akadeemilistes ringkondades pole nähtus võõras, nagu näiteks Varro Vooglaid on kirjutanud.
Terve mõistus nii alandlikult siiski alla ei anna. SK märgib, et ühistualette püütakse Soomes siin-seal kasutusele võtta. Tampere haiglas aga näiteks olid agarad administraatorid kasutajate ägedate protestide peale sunnitud eraldi tualettruumid taastama.
Normaalne inimene niimoodi tänavale lällama ja laaberdama ei lähe, nagu triibulised oma praidmarssidel teevad. Aga mõni rahulik, viisakas ja tasakaalukas meeleavaldus oleks mõnigi kord sooläbustamisele vastukaaluks omal kohal. Normaalsetel inimestel tuleb näidata, et sõgedusi ühiskonna elunormiks seada niisama lihtsalt ei õnnestu. Tuleb teatada, et me ei ole sellega nõus.
Paul Oja, Uued Uudised Soomest
