Rahandusministrina ei lubanud Martin Helme Eesti Energia elektrijaamades kõiki energiaplokke välja raiuda. Kui seda poleks olnud, istuksime täna küünlavalgel külmas toas.
Vahetult enne aastavahetust olin taas Ida-Virumaal. Ma ei mäleta, mitmes kord see läinud aastal juba oli, aga neid on palju olnud. Olen vestelnud sealsete ettevõtjatega, arutanud olukorda energeetikute ja kaevuritega, joonud kohvi mõjuvõimsa energeetikute ametiühingu juhiga.
Miks ma seda teinud olen?
Põhjus on lihtne: olukorras, kus Eesti riik püüab truualamlikult täita Brüsseli suuniseid Suure Rohepöörde elluviimisel, peaks iga Riigikogu liige – liiati, kui sa oled veel keskkonnakomisjoni liige – asja telgitagustega hästi kursis olema. Selleks tuleb aga asja oma silmaga vaadata ja targematelt nõu küsida.
Lihtne see pole. Euroopa Komisjoni poolt suve haripunktis lauale löödud käsulaudade maht on kolossaalne ja see on pakitud tuhandetele nö linnukeeles kirjutatud kantselliitlikele lehekülgedele, mille ainuüksi lugemine on vaevaline, arusaamisest rääkimata. Kuid ma olen püüdnud mitte alla anda, sest kõik see puudutab absoluutselt kõigi meie elu. Piinlik tunnistada, kõigist neist paberitest on aegamisi saanud minu nö öökapiraamat.
Seekord külastasin Auvere elektrijaama ja uitsin sealse uue põlevkivikuninga, Eesti Energia juhatuse liikme Andres Vainola saatel hiiglaslikus Narva karjääris. Loomulikult jõin taas kohvi energeetikute ametiühingu juhi Andrei Zaitseviga.
Veel aasta tagasi ei osanud ma arvata, miks EKRE Ida-Virumaal, Keskerakonna igipõlises kuningriigis äkki nii populaarne on. Nüüd ma tean seda.
Põhjus on väga lihtne. Sel ajal, kui Martin Helme rahandusminister oli, andis ta Eesti Energiale korralduse (rahaminister on kantseliitlikku keelt pruukides teatavasti Eesti Energia üldkoosolek) säilitada sealsetes elektrijaamades vähemasti 1000 MW ulatuses juhitavaid võimsusi.
Nii ka tehti, kuigi senised Eesti riigi juhid olid PÕXITI uimas kinnitanud, et põlevkivijaamad on energeetika eilne päev ja need tuleb kiiremas korras kinni panna, sest tuleviku roheline elekter hakkab ainult tuulest ja päikesest tulema.
Juba alanud energiaplokkide välja raiumine lõpetati.
Kaevurid ja elektrijaamade töötajad taipasid, et Eestis on siiski erakond, kes mõistab põlevkivi, meie oma nn. pruuni kulla tähtsust. 1000 MW tähendab äraseletatult ka tuhande kaevuri ja energeetiku töökoha säilimist.
Loomulikult levis selline uudis imekiiresti Ida-Virumaa valdavalt venekeelses seltskonnas ja levis sealt nende sugulaste kaudu üle terve Eestimaa.
Tänase pöörase energiakriisi tingimustes on erakordselt oluline mõista, kui tähtis on see, et Narva elektrijaamade energiaplokid toona täielikult välja ei raiutud. Kui oleks raiutud, istuksime täna küünlavalgel ja külmas toas.
Olukorras, kus kõigil on elektrit vähe, mõtleb iga riik eeskätt oma inimeste peale. Nüüd on meil võimalus jätkuvalt oma põlevkivi oma elektrijaamade ahjudesse kühveldada.
Tõsi, põlevkivienergia on tänu sellele, et sinna on Brüsseli nõudmisel kasvuhoonegaaside hind juurde keevitatud, kallis. Aga oma elekter pihus on igal juhul parem kui võõras puu otsas.
Kui keegi arvab, et tänane košmaar lõpeb kevadel, kui lõokesed saabuvad, eksib ta kõvasti. Kõik see jätkub veel vähemasti kümme aastat. Esimene meretuulepark ei valmi enne 2028-2029. aastat.
Ja juhitavad võimsused on olulised ka siis, kui kogu meie meri oleks hiidtuulikuid täis pikitud ja nurmed päikesepaneelidega kaetud. Talvel päikest pole ja tuultki pole kuigi palju püüda.
Peeter Ernits
Riigikogu keskkonnakomisjoni liige