Kunagine president Kersti Kaljulaid kritiseerib Eesti otsust Vene diplomaadid välja saata, teda omakorda kritiseerib ühiskonnateadlane Peeter Espak.
Olgu Jahve, Uku ja Taara tänatud, et Kaljulaid ei ole enam president! 2020. aastal sõitles ta nende jõudude kallal, kes Eestile vastuvõetamatut ja ajalooliselt sobimatut ning erakordselt läbimõtlematut piirilepingut ratifitseerida ei soovinud. Ka meie oma valitsus olla ohuks põhiseaduslikule korrale. Moskvasse Putini juurde tsaari audientsile minek ilma kooskõlastamata ning oma riigiga koordineerimata oli aga igati paslik käitumine.
Nüüd on häda selles, et Eesti käitus taas riigina. Nagu ka tema poolt kritiseeritav Leedu väärikalt toimides ja totalitaarsele inimõigusi rikkuvale puna-Hiinale vastu hakates olevat käitunud valesti. Kuigi sellist eeskuju oleks Eesti väärika riigina ise pidanud kohe järgima ja ka pigem esimesena näitama.
Nii tegutsemist presidendina suures osas situatsioonides (sh Putini juurde minekut) kui hetke täiesti põhjendamatut kriitikat võibki ehk tõlgendada mingi isikliku egotripina. Tegutsemist mitte riigi ja rahva huvides ning ühtlasi läbimõeldult ja tulevikku vaadates – vaid isiklike sümpaatiate ja antipaatiate virrvarris susklemisena.
Ka hetke kriitika ehk ei näi tulenevat mitte päris poliitilisest olukorrast, vaid pigem “solvumisest” teatud jõudude peale, kelle tõttu osutus valituks keegi teine. Vähemalt selline mulje jääb. Teine, kes valituks osutus, ei ole sealjuures korda saatnud ühtegi tõsist foopaad (igakuine süsteemne paratamatus perioodil 2016-2021) kogu ametiaja jooksul, pole tekitanud kordagi ühtegi hüsteeriat ega ka suuremat lõhet.
On ehk pisidetaile, milles eri jõud pole samal meelel. Aga pole “tüli” ja pole “hüsteeriat”, vaid on koordineeritud ja läbikaalutud tegevus, mis justkui peakski olema presidendi ülesanne. Kuidagi meeldivalt rahumeelsemaks on elu Eestis läinud!”