Eesti on võõrustanud juba nii palju Venemaalt siia pagenud häälekaid „teisitimõtlejaid“, et varsti muutub selline liik nagu kohalik vene(keelne) ajakirjanik (arvamusliider, kultuuritöötaja jne) harulduseks. Ületades riigipiiri, moonduvad Vene liberaalid Eestis triviaalseteks suurrahva šovinistideks, uskudes, et nende asi on lahata ja suunata siin aastakümneid kujunenud suhteid ja tavasid.
Isegi sellisest intelligentsest „maailmainimesest“ nagu Artemi Troitski sai presidentide vastuvõttude püsikunde, mistõttu valis ta peatselt poole ja kuulutas kogunisti, et EKRE ei pääse Riigikokku kohe mitte mingil juhul. Ta eksis. Pole ka ime, et Artemi olukorrast aru ei saanud: ta ju hakkas kordama paljude oma kohalike keelekaaslaste mantrat: jah, eesti keelt on vaja osata, aga mina olen ju nii hõivatud, nii hõivatud… Aga aastad lähevad ja lähevad.
Keegi sissesõitnu Ljubovj Sobol, kes olevat Aleksei Navalnõi kaasvõitleja, hakkas kaitsma eestlasi ja eesti riiki rängalt solvanud teist sissesõitnut nimega Filipp Losj. Sobol väitis kogunisti, et Eesti on puhtal kujul Nõukogude Liit. Ma ei tea, kas ta saab üldse aru, millest ümberringi räägitakse, aga juba ta sildistab riiki, kes võimaldas talle turvalise ulualuse.
Eile hilisõhtul aga avaldas Postimees veel ühe vene poliitemigrandi Andrei Kuzitškini loo „Skandaal on Eesti poliitilise elu peavool“.
Kuzitškin on endine Tomski kõrge ametnik ja kuidas seal Tomskis tegelikult asi oli, ei ole minu asi siin arutada: härra Andrei on kaevanud kohtusse Nõmme raadio, kus tema sealseid finantsseiklusi arutati.
Andrei Kuzitškinil kujunes tema arvates selge pilt Eestis enne valimisi toimuvast.
„Kaasaegne erakond on oma olemuselt kommertsorganisatsioon, mis müüb avalikkusele oma ideid ja poliitikuid,“ kirjutab Venemaa tüüpi rahandust hästi jagav autor. „Tänapäevane valimisprotsess tähendab poliitilise kuvandi müümist ilusas loosungitest koosnevas pakendis, mis on kaunistatud lubaduste kulla ja karraga. Erakonnad püüavad ennast võimalikult kalli hinnaga maha müüa ja konkureerivad häälte pärast. Kahjuks on selle juures poliitilise konkurentsi põhiolemus tagaplaanile jäänud ja ideede võitlus on muutumas inimeste võitluseks. Eesti pole erand ja asub samas reas,“ väidab Kuzitškin.
Eks tal on kindlasti raskusi eestlaste iseolemise, ohustatud keele, kultuuri, rahvuse jne säilimise probleemist arusaamisega. Miks peakski ta mõistma isamaalisust, kui ise lasi kodumaalt varvast. Ei, poliitiline võitlus Eestis ei ole ost ja müük, on palju aatelisi inimesi, kes on Eesti eest väljas täiesti omakasupüüdmatult. On kogunisti terveid selliseid erakondi, aga just neid Kuzitškin otsustas oma loos maha teha. Kas ei ole natuke ebatagasihoidlik kirjutada rahvuslastest ja eesti patriootidest kriitilist lugu vene või siis inglise keeles ja siis lasta see ära tõlkida Ago Raudsepal, kes on juhtumisi sots? Kuidas saab analüüsida sonaati või sümfooniat, kui sa nootigi ei tunne?
„Pea kõigi Eesti poliitikute käitumine tekitab sellel sügisel kibestumist ja hämmeldust. Väga sageli näevad nad välja nagu liivakastis kaklevad lapsed, kes võtavad üksteiselt ämbri ära, loobivad kühvlitega ja annavad solvavaid hüüdnimesid. Kõige rohkem õnnestus see muidugi meie kallitel rahvuskonservatiividel, kelle labasest ja sõimlevast keelekasutusest on saanud oponentidega suhtlemise firmastiil. «Idioodid, klounid, lollpead, äraandjad ja reeturid» on kõige «hellitavamad» epiteedid, millega EKRE esindajad nende kontrollitavas meedias ja avalikes sõnavõttudes ebasõbralikke poliitikuid kostitavad. Muidugi, Žirinovski loorberitest jäävad Eesti rahvuskonservatiivid kaugele maha, kuid kõik ei ole kadunud: ma arvan, et tulevikus võivad asjad vabalt areneda telestuudios veega ülevalamiseni ja kaklemiseni parlamendis,“ kirjutab Kuzitškin.
Briti parlamendis, Ukraina Ülemraadas ja mujalgi juhtub ka üht koma teist, hea härra endine Tomski ametnik, ja alles eile kuulsin ma jälle Riigikogus peaministri Kaja Kallase suust sõna „soga“, millest Kuzitškin võib-olla aru ei saanud, kui üldse infotundi jälgis, milles ma ka kahtlen. See liivakasti laste ja Žirinovski kujundid on nii äraleierdatud – kas siis ei oleks võinud näidata üles natukenegi fantaasiat ja viljeleda tsipakegi omaloomingut?
Kirjeldades eesti poliitilist kultuuri ja „sõimlemist“ Riigikogus reedab Andrei Kuzitškin oma hästi puudulikku keeleoskust: ta kuuleb küll intonatsiooni, aga sõnavarast jääb tal ikka kõvasti puudu. Ei kõla seal mingit sõimu, käib vahel äge vaidlus. Venemaa venelased armastavad rõhutada oma anekdootides ja pajatustes eestlaste aeglust, üliviisakust ja rahumeelsust. Ja nii ongi, Kuzitškin aga kommenteerigu ikka neid, kelle jutt on talle arusaadav – Filipp Losi, Mihhail Stalnuhhinit. Kelle traditsioonilist putinistlikku sõimu pole Kuzitškini jaoks õnneks vaja tõlkida.
Lõviosa tema loost on pühendatud reformierakonna „kaitsmisele“ EKRE eest, kuigi Kaja Kallas on kena naine ja vääriks suuremat romantikat, kui Kuzitškini kasutatud leierdatud stambid, mis olid tõlgitud eesti keelest vene keelde, siis lülitatud autori poolt tema venekeelsesse teksti ja tõlgitud Ago Raudsepa poolt tagasi eesti keelde. Kas endal imelik ei hakka?
Aga said oma jao ka teised oravate vastased. „Andrei Korobeinik tabati kahtlaselt suhtelt tüdrukuga, siis mõne aja pärast sai reformierakondlasest riigikogu liikmest Marko Mihkelsonist «musta PRi» ja pedofiilia järele haiseva skandaali ohver,“ kirjutab Kuzitškin
Nii et Marko Mihkelson on ohver? Mitte laps, keda ta nõnda pildistas? Braavo, Kuzitškin! Arusaamatuks jääb ainult see, miks ta selliste oskuste ja omadustega Venemaalt pidi ära sõitma?
„Sisuliselt kõik Eesti erakonnad, rahvuskonservatiivid välja arvatud, on koondunud Euroopa solidaarsuse idee ümber ja toetavad Ukrainat võitluses Putini režiimi vastu,“ teatab Kuzitškin
Ah et „välja arvatud rahvuskonservatiivid“: huvitav, kuidas oli see Kuzitškinil originaalis? „Все кроме народных консерваторов“? Enne õppigu keel selgeks ja siis alles selles keeles luisaku.
„Ühele poolele jäid reformierakondlased koos oma liitlaste ja nende poole hoidvate keskerakondlastega, teisele poole olukorda ära kasutanud rahvuskonservatiivid, kes oma lipukirjale «Eestlaste Eesti eest!» lisasid sõnad «Venemaaga sõlmitava rahu eest!». Need sõnad on kirjutatud nähtamatu värviga, kuid venelased näevad neid kindlasti,“ kirjutab Kuzitškin.
Ah et „nähtamatu värviga“, väga huvitav. Mõni näeb vaime, mõni nähtamatuid sõnu. Autor unustas mainimata, kas need olid kirjutatud eesti keeles või nähtamatu kirillitsaga?
„Tänasel päeval kõlab rahvuskonservatiivide programm järgmiselt: «Meil surutakse eesti rahvast kohutavate hindadega maadligi, rünnatakse iga päev meedias, kurnatakse süvariigi poolt soperdatud seadustega, ujutatakse üle sadade tuhandete sisserännanutega, tsenseeritakse eestlaste vaba sõna ja karistatakse tõe lausumise eest, rõvetsetakse meie laste kallal juba lasteaedades» (tsiteerin Objektiivist),“ kirjutab Kuzitškin.
Ärgu Andrei Kuzitškin vassigu – see ei ole mitte mingi „rahvuskonservatiivide programm“, tsitaat on laenatud Ivan Makarovi kolumnist, mis on venelase Makarovi isiklik arvamus.
„Sellisel viisil kasutavad rahvuskonservatiivid häbematult ära inimlikke hirme: panevad oma poliitilise propaganda katlasse ksenofoobia – hirmu migrantide ees, hirmu nälja ja surma ees, hirmu kaotada rahvuslik identiteet. Aga katlast võtavad välja juba valmistoote: natsionalismi, isolatsionismi ja populismi. Nende roogade järele on tänapäeval suur nõudlus,“ jätkab Kuzitškin.
Eestlased tahavad lihtsalt oma põhiseaduse preambulast kinnipidamist. See on põhiseaduslik. Ja-jah, kõiksugu „isme“ eestlaste puhta kodu seinale kopipeistiv Kuzitškin on klassikaline suurvene šovinist. Tema sama malli järgi mõtlevad kaasmaalased on jätnud okupeeritud Ukraina kodudes põrandale ja laele palju oma isiklikke „isme“. Venelased ei taha, et ukrainlased jääksid rahvana alles, Kuzitškinit ärritab jällegi eestlaste soov kesta omaenda maalapikesel.
„Ainus, mille eest tahaks EKREt hoiatada: ärge usaldage vene valijaid! Venelased on väga impulsiivsed inimesed – näe, istuvad siin laua taga ja võtavad koos viina, aga juba minuti-paari pärast rebivad üksteisel särke lõhki ja peksavad vastu nägu. Täna koogutavad nad peremehe ees, aga homme põletavad ta maja maha ja torkavad peremehe hargi otsa. Nii on ka poolehoiuga rahvuskonservatiividele…“.
Autor on jälle stampidesse vajunud: venelased – ja kindlasti viin, venelased – ja ilmtingimata kaklus. Aga ta võib olla rahulik: teda ei usalda siin keegi – ei venelased ega eestlased, ja ta ise teab seda väga hästi.
Ivan Makarov