India tootis 2024/25. majandusaastal üle miljardi tonni kivisütt. Seda esitleti seal energiajulgeoleku, majanduskasvu ja iseseisvuse saavutusena. Ligikaudu 74% India elektrist toodetakse endiselt kivisöel töötavates elektrijaamades.
Norra investeeris 2025. aastal nafta- ja gaasitootmisse ning torutransporti 273 miljardit Norra krooni. Seda oli 8,7% rohkem kui aasta varem. Rohepööre käib, kuid oma riigi üht olulisemat majandusharu selle nimel sulgema ei tormata.
Maailma kivisöenõudlus kasvas 2025. aastal rekordilise 8,85 miljardi tonnini. Suur maailm arendab taastuvenergiat, kuid hoiab samal ajal alles ka juhitavad energiaallikad, tööstuse ja eksporditulud.
Ja siis on Eesti.
Ka Eestil on oma energiaressursid – põlevkivi ja energiapuit. Põlevkivi kasutamise oleme CO₂-kvoodi ja keskkonnatasudega kalliks teinud, energiapuitu ekspordime sadade miljonite eurode eest.
Eesti osa maailma 2024. aasta CO₂ heitest oli ligikaudu 0,02%. Aga rahu, meie oleme asja tõsiselt käsile võtnud. Väga tõsiselt.
Ehitame juurde ilmast sõltuvat elektritootmist. Seejärel vajame tugevamat võrku, salvestust, reserve, juhitavaid võimsusi ja elektrit nendeks tundideks, mil tuul ei puhu.
Kõik need kulud tuleb loomulikult kokku liita. Välja arvatud siis, kui räägime odavast tuuleenergiast. Siis vaatame ainult tuulikut.
India nimetab oma valikuid energiajulgeolekuks. Norra nimetab enda omi majanduspoliitikaks. Eestis nimetame tuulikuid korraga odavaks elektriks, energiajulgeolekuks ja maailma päästmiseks.
Võib-olla võiks enne maailma päästmist ausalt kokku arvutada, kui palju kogu süsteem maksab, kes selle eest tasub ja kes sellest teenib.
𝐌𝐚𝐚𝐢𝐥𝐦 𝐞𝐢 𝐩𝐫𝐮𝐮𝐠𝐢 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝟎,𝟎𝟐-𝐩𝐫𝐨𝐭𝐬𝐞𝐧𝐝𝐢𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐩ää𝐬𝐭𝐞𝐨𝐩𝐞𝐫𝐚𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧𝐢 𝐦ä𝐫𝐠𝐚𝐭𝐚. 𝐓𝐮𝐮𝐥𝐞𝐚𝐫𝐞𝐧𝐝𝐚𝐣𝐚 𝐦ä𝐫𝐤𝐚𝐛 𝐚𝐠𝐚 𝐤𝐢𝐧𝐝𝐥𝐚𝐬𝐭𝐢 𝐭𝐨𝐞𝐭𝐮𝐬𝐢, 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞 𝐚𝐛𝐢𝐥 𝐭𝐮𝐥𝐮 𝐭𝐞𝐞𝐧𝐢𝐝𝐚, 𝐬𝐚𝐦𝐚𝐥 𝐚𝐣𝐚𝐥 𝐤𝐮𝐢 𝐯õ𝐫𝐠𝐮, 𝐯𝐚𝐫𝐮𝐯õ𝐢𝐦𝐬𝐮𝐬𝐭𝐞 𝐣𝐚 𝐤𝐨𝐠𝐮 ü𝐥𝐞𝐣ää𝐧𝐮𝐝 𝐬ü𝐬𝐭𝐞𝐞𝐦𝐢 𝐤𝐮𝐥𝐮𝐝 jää𝐯𝐚𝐝 ü𝐡𝐢𝐬𝐤𝐨𝐧𝐧𝐚 𝐤𝐚𝐧𝐝𝐚.
Maarja Maranik