Jaap Ora artiklis „Laheriigid jäid sõjas neutraalseks, aga saavad ikka pihta“ analüüsitakse Saudi Araabia ja teiste Laheriikide haprat olukorda 2026. aasta Iraani sõja kontekstis. Ora toob esile, et hoolimata ametlikust neutraalsusest said need riigid sõjast tugevalt kannatada.
Eriti huvitav on tema käsitlus USA ja Saudi Araabia tuumaleppest, mis sõlmiti 22. juulil. See leping võimaldab Saudi Araabial luua esimese tuumaenergiaprogrammi ning annab USA ettevõtetele võimaluse ehitada sinna isegi uraani rikastamise tehaseid. Ora näeb selles Trumpi tehingulist stiili: liitlasele, kes nn neutraalsusest hoolimata kannatab, pakutakse prestiiži ja tehnoloogiat, et kindlustada tema poliitiline toetus.
Sarnasust võib leida kaugemast ajaloost. Enne 1979. aasta islamirevolutsiooni oli USA-l Iraaniga ulatuslik tuumakoostöö. Šahh Mohammad Reza Pahlavi unistas, et Iraanist saab Lähis-Ida tuumaenergeetika suurriik. USA toetas seda „Atoms for Peace“ programmi kaudu, tarnis reaktoreid, koolitas teadlasi ning arutas isegi rikastamis- ja jäätmetöötlustehnoloogiat.
1970. aastate keskpaigaks plaanis šahh ehitada kuni 20 tuumaelektrijaama. Koostöö polnud ainult ameeriklaste käes – Prantsusmaa osales rikastamistehase rajamisel ja Saksamaa alustas Bushehris reaktori ehitust. Toona oli Iraan USA strateegiline liitlane Nõukogude ohu vastu, täpselt nagu Saudi Araabiat kasutatakse praegu Iraani ohu vastu.
Tänane USA–Saudi tuumaleping kannab samu jooni. Mõlemal juhul tahab Washington tugevdada oma peamist piirkondlikku partnerit, et see oleks tugevam peamise rivaali suhtes. Mõlemal juhul müüakse koostööd kui rahumeelset aatomit ja majanduslikku arengut, kuigi taustal on selge poliitiline kaalutlus.
Nii šahh kui ka Saudi kroonprints Mohammed bin Salman näevad tuumaprogrammis riigi võimsuse ja modernsuse sümbolit. USA on valmis olema paindlik kontrollimehhanismide osas, et liitlast enda poolel hoida. Samas on riskid ilmsed: Šahi Iraani puhul kardeti juba tollal sõjalisi ambitsioone, täna peljatakse, et Saudi Araabia võib nõrga järelevalve tingimustes tuumarelva suunas liikuda.
Veelgi laiemalt näitab 2026. aasta kriis, et nn neutraalsus Laheriikides on suhteline. Enamikus neist riikidest on USA sõjaväebaasid: Saudi Araabias Prince Sultan Air Base, Kataris hiiglaslik Al Udeid, Bahreinis 5. laevastiku peakorter, UAE-s Al Dhafra ja Kuveidis mitu suurbaasi.
Erand on Omaan. Seal ei ole USA püsivaid sõjabaase, vaid ainult juurdepääsulepingud sadamatele ja õhuruumile, mida tuleb iga kord eraldi läbi rääkida. Just see asjaolu aitas Omaanil sõjast suhteliselt kergelt pääseda.
Kuigi Iraan ründas ka Omaani sadamaid ning hukkus 18 inimest, jäid majanduslikud kahjud tagasihoidlikuks. Omaan asub Hormuzi väinast ida pool, tema peamised ekspordisadamad on India ookeani ääres ning riik suutis isegi teenida teiste Laheriikide kaubavoogude ümbersuunamisest. Saudi Araabia seevastu kaotas Punase mere blokaadi tõttu olulise osa naftaekspordist ning sai otseseid lööke oma naftataristule.
Ehkki ajalugu näib ennast kordavat, ei tea kunagi täpselt, milline jama sellest suurest sõprusest, eriti tuumasõprusest, lõpuks välja tuleb.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 01.08.2026