Literaat, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister Roland Tõnisson hoiatab inimeste eest, kes kannavad dressipluusi sind alandava sõnumiga.
“Ma olen viimasel ajal leidnud end iseendalt küsimast suurvenelaste ja pangermaanlaste moel: „Mis mõtet on anda vabadust sellele pisikesele rahvakillule, kes on harjunud elama poolenisti orjuses ega oska sellega mitte midagi peale hakata?“ Samas võtan sellest mõttesabast kinni ja kinnitan endale veel kord – igal rahval on siin ilmas õigus enesemääramisele. Igal rahval on ka õigus katse–eksituse meetodil üles ehitada oma elu ja teisiti kui valusate elukogemuste läbi ei kasva ei inimene, ei rahvas ega ka riik.
Alati ei saa inimeselt, muidugi, palju nõuda, sest kõigile ei ole võrdselt antud. Ühe inimese puhul võime olla rõõmsad, kui ta suudab kainena terve tööpäeva vastu pidada – me peame seda inimest alaväärsemaks teistest ja leiame, et tema elu on nurja läinud. Teise puhul võime tema elu lugeda igati edukaks ja kordaläinuks, sest ta figureerib pidevalt meedias, on kaine ja meil ei tohiks olla põhjust olla mures.
Ent samas – kui esimese juhtumi puhul on meil tegemist tubli töömehega, kes teeb pikki päevi selleks, et kodanikel oleks olemas ja kättesaadavad teenused ja üldse elu mugavused, ja teisel juhul subjektiga, kes rakendab oma oskused, talendi ja kogemuse rahva teenimise asemel hoopis isikliku kasu hankimiseks ja rahva seljast naha koorimiseks, siis millega meil on, tegelikult tegu?
Leian end oma kurbadelt mõtetelt seoses meie omariiklusega just tänu sellele, et meile on presidendiks määratud inimene, kes ei täida oma rolli rahva ühendajana, neutraalse hindajana, korralekutsujana, vaid kelle näol on tegemist ametnikuga, kes annab hinnanguid ja on korraldanud osast riigi poliitilistest jõududest oma sõprade klubi. Teised on ta lükanud paariateks, kelle suhtes ta ei suuda ületada isiklikke antipaatiaid.
Selles suhtes annan ma au näiteks torulukkseppadele, meedikutele, politseinikele, kaitseväelastele ja päästjatele, kes ei või endale lubada tööülesannete mittetäitmist lihtsalt sellel põhjusel, et abivajaja on talle inimesena antipaatne või abivajaja kodu ei ole päästeametniku, meediku või politseiniku meelislinnaosas. Need on inimesed, kes tegelevad tegelikult meie riigis sidususega, ületavad keelelisi ja kultuurilisi barjääre ligimeste teenimise hüvanguks ja seda tegelikult, mitte ainult oma kõnedes.
Viimastel nädalatel on väga palju kirjutatud ajakirjandusvabadusest. Nii palju, et vastavaid pealkirjugi nähes hakkab juba paha. Hakkab paha, sest mõiste „sõna on vaba“ ilusa kõla varjus tegeletakse – tegelikult – demagoogiaga. Sellise kampaania puhul ei ole sõnavabadusega pistmist mitte grammi eestki. Ja, tegelikult, on see teinud minu meele väga mõruks, sest tegemist on ilmselge demagoogiaga.
Kui ajakirjandusvabaduseks nimetatakse õigust räigelt solvata ja mõnitada teatud kodanikegruppe, siis ei ole meil üldse tegemist ajakirjandusega. Kui ajakirjandusvabaduseks nimetatakse võimalust karistamatult levitada valesid, väänata fakte, juhtida rahvast ja riiki valedega vaid ühte suunda, siis ei ole tegemist ajakirjandusega, vaid ideoloogilise mõjutamisega.
Eesti Vabariik maksis kunagi 1920-ndatel aastatel kinni artikleid USA väljaannetes, milles kujutati positiivses valguses uue vabariigi teket ja tulevikuplaane. Antud lood kiirendasid Eesti Vabariigi tunnustamist Ühendriikide poolt. Meie jaoks oli tulemus positiivne, ent see näitab, et ajakirjandusel ja arvamusliidritel on väga suur võim.
Kui keegi väidab, et Euroopa Liiduta puudus meil oma hääl, nägu ja enesekindlus, siis leidub alati teatud hulk inimesi, kes on sellisele manipulatsioonile vastuvõtlikud ja hakkavad tõsimeeli uskuma, et meie riik ja rahvas ei tohi takerduda selliste pidurite taha nagu püüdlus säilitada omariiklus.
Kui ühe opositsiooni jäänud erakonna juhtfiguur väidab, et rahvas peaks hakkama protesteerima „valega kokkupandud valitsuse vastu“, siis arvestab ta sellega, et inimeste mälul on lühikesed jalad ja ta ei eksi. Keegi ei meenuta enam eriti ei selle tegelase karjääri kommunistina ja rahvuslike püüdluste lämmatajana, ega mäleta sedagi, et tema erakonna valimislubadustest on suur enamus jäänud lihtsalt petujutuks (valelubadustega tutvumiseks: „Loe, kuidas Reformierakond on inimesi tüssanud! (Täitmata valimislubaduste põhjalik nimekiri).“ Uued Uudised, 14.02.2019).
Ja eriti ei lähe millegipärast kodanikele korda fakt, et selle erakonna teine juhtfiguur, samuti endine kommunistlik ideoloog, on nimetanud 70% eestlastest purulollideks. Ilmselt on meie rahval tõesti sadomasohhistlikud kalduvused ja suurvenelastel ning pangermaanlastel on olnud õigus meie orjamentaliteedi koha pealt?
Et ka teistel on lühike mälu, näitab asjaolu, kui vaimustunud on olnud sakslased Venemaa presidendi Vladimir Putini saksa keele oskusest, mille ta omandas tööks KGB struktuurides Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Kas peaks eesti rahvast lohutama tõdemus, et mujal ei käi asjad teistmoodi? Kindlasti mitte. Ma olen sellist ütlust pidanud kuulma liiga tihti ja ei ole sellega nõus.
Me oleme väike rahvas ja mõeldes järeltulevatele põlvedele ei ole meil moraalset õigust olla lühikese mäluga, tulevikuvisioonita ja intelligentsipuudega. Paraku ei ole isegi meie poliitiline kultuur jõudnud kaugemale lapsekingadest ja selle osaks on ikkagi veel hädaldamine, vingumine ja lapselik solvumine. Kuigi 27-aastane inimene (nii vana on meie taastatud iseseisvus) peaks olema juba täiskasvanu. Opositsioonis olevate erakondade jaoks on praegune olukord – loomulikult – äärmiselt valulik ja seda võetakse väga isiklikult, ent soliidsuse säilitamine teeks neile ainult au.
Lõpetuseks veel veidi ajakirjandusest. Meie suuremates väljaannetes töötavad žurnalistid ei ole vist kuulnud, et ajakirjandust nimetatakse „neljandaks võimuks“. Isegi kui nad oleksid, ei vaevaks nad oma pead asjaoluga, et võimuga kaasnevad eelkõige vastutus ja kohustused, mitte õigus püherdada poris ja solvata teisi, kes ei taha nende kombel kärsaga mudas tuhnida. Ei vaevaks, sest poliitilised jõud, keda meie „ajakirjandusväljaanded“ promovad, ei vaeva sellega end samuti mitte, kuna maksumaksja raha eest täidetava küna juures oma koha säilitamiseks kõlbavad kõik vahendid. Nii demagoogia, laim kui valed.
Ometigi – õigustega valitseda ja suunata kaasneb eelkõige kohustus ja vastutus. Hea valitsemise printsiibid on olnud teada juba muistse Hiina, vana India ja Vana Testamendi iisraellaste aegadest. Isegi Macchiavelli on pannud kirja hoiatused, millest üks Vürst peaks hoiduma ja mis toob talle rahva austuse.
Teame hästi seda, et kui mõnel teemal mõnda valet piisavalt kaua korrutada, muutub see inimeste silmis tõeks. Samas teame, et ükski institutsioon ei või lõpmatuseni sõita valede ja demagoogia seljas, sest õnneks on alati olemas kodanikke, kes selle läbi näevad. Õnneks on ka kodanikke, kes teavad väga hästi, kelle sõna tegelikult maksab ja kes panustavad oma tegevuse rahva ja riigi hüvanguks.
Ajakirjanikud Eestis, paraku, suhtuvad oma ülesannetesse liiga sageli kui õigusesse sülitada teiste inimeste hingedesse ja eludesse, nimetades seda „avalikustamiseks“ ja „inimestel on õigus olla kursis“. Liiga sageli ei huvita meie ajakirjanikke ühiskonna ülesehitamine, olude parendamine või õigluse jaluleseadmine.
Eesti ajakirjanikele meeldib murettekitavalt sageli püherdada sopas. Seal tunnevad nad end hästi. Sellised ajakirjanikud ei riski mitte millegagi. Neid ei ähvarda kohus, kui nad on kellegi elu ära hävitanud. Kui nad on sulaselge valega vahele jäänudki, siis piisab pisikesest, vaevu tähelepandavast nupukesest lehekülje servas. Sellised ajakirjanikud naudivad igat hoopi, mida nad võivad turvalisest kaugusest lajatada oma ohvrile, kes ei ole sugugi mitte juhuslikult valitud.
Väga raske on võrrelda meie „vabadusevõitlejateks“ nimetatud žurnaliste sellise inimesega nagu Marie Colvin, kes 1999. aastal valgustas sündmusi Ida-Timoris ja keeldus hülgamast pooltteist tuhandet naist ja last, keda ähvardas mõrvamine militantide poolt. Tänu tema reportaažidele sai maailma üldsus toimuvast koledusest teada ja kõik 1500 inimest evakueeriti nelja päeva jooksul pärast esmase informatsiooni eetrisse saatmist.
Ta tegi reportaaže ka kuumadest sündmustest Tšetšeenias, Kosovos, Sierra Leones, Zimbabwes, Sri Lankas. Marie Colvin hukkus 2012. aastal Süürias Homsi linna lahingutes. Ta ei olnud ümbritsetud rahuvalvajatest, kes lisaks oma igapäevastele ülesannetele peavad kulutama oma aega selleks, et turvata kedagi, kes soovib, kiiver peas, mõne minuti kaamerate ees iluleda ja seeläbi end hiljem suureks militaareksperdiks nimetada.
Seega – põhjust olla nukker on küll. Samas tean, et mitte miski, mis on seotud inimestega, ei saagi olla ideaalne. Teisalt – demagoogia, müüdavus, vale ja laim ei ole inimlikud eksimused, sest demagoogid, müüdavad hinged, valetajad ja laimajad teavad väga hästi, mida nad teevad. Seepärast sina, kodanik, ole valvas! Kui nad ütlevad Sulle, et Sinu riigi aeg on läbi, siis tea – nemad saavad selliste kõnede eest juudaseekleid.
Kui keegi neist keerab Sulle selja, kannab dressipluusi Sind alandava sõnumiga või avaldab loo, kus nimetab Sind tagurlikuks amööbiks ja idioodiks, ole uhke – ta teab, et Sa oled olemas ja ta peab Sinuga arvestama. Ta teab, et Sa ei usu teda. Ta väriseb, sest demagoog, varas ja valetaja ei maga rahulikult, ega julge Sulle ilma turvameeste ja õuelaulikuteta otsagi vaadata.”