Uued Uudised

Saksamaa – nurjunud riigi agoonia – kolmandik sakslasi kavatseb kaosest põgeneda

25 March 2025, Berlin: Construction machines work on the demolition of the former apartment building on the corner of Mollstraße and Otto-Braun-Straße in the center of Berlin against the backdrop of the television tower on Alexanderplatz. Photo: Soeren Stache/dpa

Beethoveni ja Düreri Saksamaad ei ole enam. Mercedes kaputt! Õige varsti ei ole sealmail ka sakslasi enam. Projekt Vaterland on lõpetatud. Vastne küsitlus näitab, et kolmandik sakslastest on valmis massimmigratsiooni ja majanduskaose tõttu kodumaalt lahkuma. Eks inimene tahab elada.

Hargmaise arvamusküsitluste ettevõtte YouGov uuringu tulemusi vahendab Makroskoop. Selgus, et 31 protsenti vastanutest koliks kohe kindlasti välismaale, kui neid ei takistaks tööalased ja eraelulised sidemed või vaesus ning veel 27 protsenti emigreeruks väga tõenäoliselt.

Tõenäoliselt ei põgene riigi varemetelt 22 protsenti vastanutest ning vaid 15 protsenti küsitluses osalenud sakslastest väitis, et ei plaani mitte mingil juhul Saksamaalt ära kolida. Mis sellel 15% viga on, selgub lahkamisel. Kahju muidugi, ühelt poolt on sakslased meie vallutajad ja vereimejad.

Teiselt poolt on nad õnnetud poolearulised, sellise toreda muusika ja oivalise õllekultuuriga maa keerasid tuksi mingite jaburate kommunistlik-klimaatiliste ideede pärast. Asi ei ole ainult ühes riigis ja rahvas, see on Euroopa tsivilisatsiooni loojak.

Nad keerasid meile kõigile käki kokku. Laulurahvas ei saa hetkel Saksamaad päästma minna, sest Ukraina territoriaalne terviklikkus ei ole veel lõplikult taastatud. Tööd ja investeeringud jätkuvad. Kreeka me muidugi tirisime kerge vaevaga mülkast välja, seda küll.

Paneme saksmannid päästmist vajavate vähemusrahvaste järjekorda. Mõni teine kord. Esimesel võimalusel. Parem oleks, kui esitaksite vormikohase taotluse, see küll otseselt ei kohusta, aga ikkagi. Küsimus on tegelikult selles, kas me võtame saksa pagulasi vastu või ei.

Hetkel on saksa kodakondsusega isikuid ligi 82 miljonit, enamik neist etnilised sakslased, oletuslikult 50 miljoni kandis. Kolmandik sellest on 17 miljonit, neist omakorda on palju vaeseid, kellele põgenemine ei ole taskukohane. Ehk 10 miljonit hädalist on pagulusvõimekusega õnnistatud.

Töö ja pere ei ole riigist lahkumisel ülesaamatuks takistuseks, töökohad kaovad ajapikku ning mitte iga pere ei tule õhtuselt jalutuskäigult tagasi. Varem või hiljem tuleb valida, kas oled töötu ja vallalisena elus või koos pere ja tööandjaga mõrvatud ehk surnuks nälginud.

Kindlasti ei ole Eesti oma halva kliima ja majandusliku taandarenguga saksa pagulaste esimene valik. Samas meeleheitel inimene ei pruugi langetada kõige ratsionaalsemaid otsuseid ja pealegi ei mahu kõik marjamaale ehk Ungarisse. Meil on ainult üks pilet Tallinna, seda keegi ei taha, aga muud kahjuks pakkuda ei ole.

Antud olukorras võib õnnetule baierlasele kuskilt silma jäänud pilt valgete inimeste laulupeost tuua endaga kaasa demograafilise kollapsi ning seda nii Maarjamaale kui Saarimaale. Ja siis hakkavadki mõrvatavad meie aknale koputama ja ukse taga korisema.

Mis unerahust siis enam rääkida saab? Mina isiklikult saksa pagulastele mingit abi ega peavarju ei annaks, mingu tööle. Lükaku marketis kiiremini käru ja saab ukrainlase palga endale. Konkurents on julm, aga toob ehk kunagi Eesti peldikupaberist majandustiigri koomast välja.

Kindel see ei ole, aga maksab üritada, sakslased on ikkagi töökad ja puhtad inimesed, vähemalt ennemuiste olid. Aga üle poole miljoni tapetava kindlasti vastu ei tohiks võtta, sest siis saab jälle kord saksa partei võimule ja mõisatalli taha installeeritakse peksupink – eks frustratsioon tuleb kuidagi välja elada.

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 07.07.2025

Exit mobile version