Jälgides seda, kuidas praegu jutlustatakse soolist võrdsust poliitikas, tulevad judinad peale – kogu protsessi tahetakse ellu viia puhtalt ainult võrdsuse nimel, arvestamata mingeid muid tegureid.
BNS vahendab: Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ütles värskes videos “Võrdsem Eesti”, et kuna Eestil on esimest korda naispeaminister, pea pooled ministritest on naised ning naise moodustatud sooliselt mitmekesine valitsus on suur samm edasi, on jätkuvalt vaja teha jõupingutusi seesuguse trendi püsimiseks tulevikus. Tänavu jaanuaris ametisse astunud valitsus on murdnud senise mustri, mis loob valitsemises ühtlasi ka suurema tasakaalu.
Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Helen Biin märkis, et valdkonnad, mida naised ja mehed poliitikas juhivad, on stereotüüpselt jagunenud: nii valitsuses kui ka näiteks riigikogu komisjonides, jääb naistele kultuuri, hariduse ja hoolekande, meestele taristu, raha ja riigikaitsega seonduv. Praeguses valitsuses on Eesti ajaloo esimene naissoost justiitsminister, lisaks on naine ka rahandusminister. Kaitsevaldkonda pole aga naised tänini veel juhtida saanud.
Helen Biini seisukohta lugedes tahaks kohe öelda – hoidke naised kaitsevaldkonnast eemal. Kui sinna panna naine, siis ainult militaartaustaga, naine, kes valdkonnast midagi ka jagab – Keit Pentus-Rosimannus, Yoko Alender, Liina Kersna, Mailis Reps, Signe Riisalo või veel keegi oleks Eestile hukatuseks. Ärgem unustagem, et praegust Euroopa Komisjoni esinaist Ursula von der Leyenit peetakse Saksamaa ajaloo kehveimaks kaitseministriks.
Meil on värske näide omast käest võtta – just Kaja Kallase naistevalitsus pani kaitsekulutustele kärped peale ja seda just ajal, mil Venemaa täristab Ukraina piiril relvi ja Armeenia sai Karabahhi sõjas ränga kaotuse. Praegu peaks just kaitsekulutused prioriteediks, mitte kärpeobjektiks olema. Aga Kaja Kallas ütleb – kui me mujalt kärbime, siis ka sealt. See aga tähendab, et me jääme Venemaa ees mannetuks näiteks keskmaa õhutõrje, rannakaitse ja mitmes muus osas. Seda sammu kritiseeris isegi Kaja Kallase parteikaaslane, erusõjaväelane Ants Laaneots.
Naisõiguslased räägivad palju sellest, et mõttelaad soorollide osas peab muutuma – aga siis peavad seda tegema ka naised ise. Praegu aga võib täiesti kindel olla, et enamik Eesti liberaalsetest naispoliitikutest keskenduks võimul olles kohe kliimavõitlusele, võrdsus- ja sotsiaalprogrammidele – see on naiste olemuses.
Naised on alalhoidlikumad, empaatsemad ja kaastundlikumad – nemad panevad eurod pigem abivajajate kui sõjaaltarile. Aga meie kõrval on suurriik, kes on viimase kümnendi jooksul annekteerinud palju naabrite alasid ning ainult NATO peale Eesti loota ei saa, sest praeguste kiirete muutuste ajastul muutub ka see ühendus, ja sageli mitte tugevuse suunas.
Kaitsevaldkonnas tuleks võimunaistel langetada karme otsuseid, kasvõi noorte meeste saatmist kusagile pingekolletesse, kust peagi hakkavad tagasi tulema kirstud. Küsiks naispoliitikutelt otse – kas te olete valmis saatma kaitseväelasi surma? Sest seda tuleb selles valdkonnas teha – alati ei ole seal rahu. Kuidas tunneks ennast kaitseministrist naine, kes täna külastab Malis Eesti noormehi ja homme kuuleb džihadistide rünnakust, mis tõi kaasa ohvreid?
Eile ole midagi hullu lahti, kui naised usaldavad kaitsevaldkonna meestele ja tegutsevad kultuuri, hariduse ja hoolekande vallas – teie, naised, olete selles head, sest olete empaatsemad. Miks te häbenete oma head südant ja tahate võrdsuse nimel hakata amatsoonideks?
Kaitsevaldkond vajab eriti spetsialiste ja kui naised sinna pürivad, siis tuleks alustada nullist – kaitseministriks saanud naine peaks olema vähemalt naiskodukaitsja või tegevteenistuse läbiteinu. Seal tuleb teha otsuseid, mis vajavad kogemust – ilmselt teevad praegu neid ka mehed-naised, kes pole ise metsas või linnakus relvaga ringi tormanud. Paljud kaitseliitlased hangivad endale varustust ise, sest riiklike hangetega tulnud varustus on sageli lihtsalt ebaotsetarbekas, selle on tellinud inimene, kellel pole taktikalised rakmed kunagi seljas olnud.
Kui naised tahavad kaitsevaldkonda pürgida, siis ei ole vaja meestelt võrdõiguslikkust nõuda, vaid iseenda mõtlemine ümber sätestada – sest kogu võrdsuspoliitikal, sotsiaalsüsteemil, kliimavõitlustel ja “euroopalikel väärtustel” pole mingit positiivset mõõdet, kui juba homme tekib kusagile põlevkivienergeetika hävitamisest räsitud Ida-Virumaale Donetski ja Luganski moodi Kirde-Eesti Vene Vabariik ja Eesti Kaitseväel tuleb pidada pikka sõda. See tuleb mõistliku poliitikaga ära hoida, aga Kaja Kallase naistevalitsus tegutseb just vastupidiselt.
Eesti peaks loobuma soolise võrdsuse poliitikas ennast sisse seadnud arvamusest, et see võrdsus tuleb saavutada iga hinna eest, ka riigi olemasoluga riskimise hinnaga.