Vlad Gagini artikkel “Koputajad ja mustad nimekirjad” The Insideris maalib selge pildi Vene kaasaegse kunsti repressioonidest. Pärast 2022. aastat on FSB kuraatorid, mustad nimekirjad, läbiotsimised kunstnike juures ja koputajate võrgustik muutnud näitused ja festivalid riskantseks. Institutsioonid nagu Baas sulguvad, PERMM-i juht Nailja Allahverdijeva põgeneb, kunstnikud emigreeruvad või tsenseerivad end. Traditsioonilised väärtused ja formaalne kunst jäävad ellu, sest need meeldivad eliidile. Sõna- ja kunstivabadus on piiratud – see on fakt.
Aga siin tuleb üks Aga suure algustähega. Kui Venemaa kasutab otsest jõudu, siis Euroopa Liit ja liberaalsed režiimid on loonud peenema, bürokraatliku ja rahastamisega juhitava orwelilikuma süsteemi. See ei ole parem, vaid salakavalam. See piirab isikuvabadusi, kasvatab ideoloogilist bürokraatiat ja surub peale vasakliberaalset ideoloogiat, mis on vastuolus põhiseaduslike põhimõtetega ja takistab kultuuri normaalset arengut.
Euroopa Liidus on vaba sõna muutunud meelsusvanglaks. Digiteenuste seadus (DSA), vihakõnedirektiivid ja “desinformatsiooni” võitluse platvormid võimaldavad tsenseerida sotsiaalmeedias ja kultuuris kõike, mis ei sobi ametliku narratiiviga. “Homo-, trans-, immigratsiooni- ja dekoloniseerimisteemad” on soositud teemad.
Kunst, mis neid ei propageeri, jääb rahastamata. Klassikaline kunst, traditsiooniline maalikunst või rahvuslik motiiv on muutunud pariaaks – neid nimetatakse “valgete meeste võimuks”, “kolonialismiks” või “diskrimineerimiseks”. Riiklikud ja EL-i fondid suunavad raha ainult sinna, kus kunst kummardab LGBTQ+ lipu ees, räägib piiride avamisest või levitab valesid Euroopa mineviku kohta.
Jaburaid näiteid on küllaga. Rootsis on muuseumid asendanud klassikalisi maale “homoerootiliste-interpretatsioonidega”, kus vanad meistrid saavad uue “mitmekesise” tähenduse. See on lääne muuseumide ja kultuuriasutuste laiem trend, kus klassikalisi teoseid (renessanss, barokk, 19. sajandi maalikunst) ei eemaldata veel füüsiliselt, vaid neile antakse uus, normikriitiline ja anaal-teoreetiline tähendus.
Selle asemel et esitleda teost algses ajaloolises ja kunstilises kontekstis, rõhutatakse tänapäeva identiteedipoliitikat: sooline mitmekesisus, homoseksuaalsus, trans-teemad või “heteronormatiivsuse” kriitika. Klassikaline kunst muutub ideoloogiliseks tööriistaks, mille kaudu “paljastatakse” väidetavat rõhumist.
Sarnast lähenemist kasutavad Tate Britain ja Tate Modern Suurbritannias (kunstiajaloo “dekoloniseerimine” ja homoerootilised loengud), Hollandi Rijksmuseum (normikriitilised programmid) ning mitmed Ameerika muuseumid (nt New Yorgi MoMA). Klassikalised teosed nagu Michelangelo või Caravaggio maalidele lisatakse sageli kommentaarid, mis keskenduvad “soolisele ambivalentsusele” või “homoerootilisele-ihale” selle asemel, et rääkida religioossest või esteetilisest väärtusest.
Rahastusasutused (EL-i kultuuriprogrammid, riiklikud fondid) eelistavad just selliseid projekte. Traditsiooniline kunstiajalugu või klassikalise tehnika õpetamine jääb tahaplaanile, sest see ei edenda “kaasamist” ega vasta vasakliberaalsele dogmaatikale. Tulemuseks on enesetsensuur: kuraatorid ja kunstnikud teavad, et traditsiooniline lähenemine ei too toetust.
Prantsusmaal nõuavad äärmuslased, et Napoleoni-aegseid skulptuure tuleb “dekoloniseerida”. Belgias ja Hollandis on saanud toetust installatsioonid, kus kunstnikud “menstrueerivad” avalikult või kujutavad immigrante kui päästjaid, samal ajal kui kristlik pärand või rahvuslik ajalugu on “problemaatiline”. Londoni Tate Modern on korraldanud näitusi, kus Shakespeare’i teoseid analüüsitakse “rassismi” võtmes. See on puhas manipuleerimine: kunst ei ole enam vaba looming, vaid ideoloogiline malakas.
Eestis on olukord sama halb. Veneetsia biennaalile jõudvad Eesti kunstnikud teevad peamiselt just “õiget” globaalset kunsti. Teemad on migratsioon, sooline identiteet, kliimaärevus ja Eesti “koloniaalne minevik”. Need projektid saavad riiklikku toetust Kultuuriministeeriumilt ja fondidelt, sest need sobivad Brüsseli narratiiviga.
Traditsiooniline maalikunst, klassikalised tehnikad või Eesti rahvuslik motiiv jäävad nurka konutama – neid ei rahastata, sest need ei edenda “uusi väärtusi”. Selle asemel õitsevad installatsioonid, mis kritiseerivad “valget heteromeest” või kujutavad piiride ületamist kui kõrgeimat voorust.
Erilist tähelepanu väärib “kuldmehikese projekt”. See on puhas putinism liberaalses vormis. Enne sõda kujutasid venelased meie globalistide jaoks rõhutud vähemust, keda tuli rahvusvahelisel areenil toetada, isegi pärast seda, kui pronksiööl oli lõplikult selgeks saanud, kes on kes.
Tegelikult taastoodab taoline tellimuskunst autoritaarset esteetikat, kuid vasakliberaalne eliit ülistab seda, sest see sobib narratiivi “vastuseisuks populismile”. Samal ajal kui Vene kunstnikke karistatakse otseselt, premeeritakse Euroopas neid, kes teenivad ideoloogilist masinavärki. Mõistagi tuleb ka euroliidus ette meelsusvange, USA valitsus on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud.
Tulemus on sama: kunstivabadus kannatab. Venemaal on koputajad ja FSB, Euroopas on rahastuskomisjonid, “mitmekesisuse” kvoodid ja vaikne enesetsensuur. Mõlemad süsteemid piiravad isikuvabadust, kasvatavad bürokraatiat ja suruvad peale ühtset meelsust. Erinevus on selles, et liberaalne versioon väidab end olevat “avatud ja demokraatlik”. Tegelikkuses on see samavõrd totalitaarne – lihtsalt paremini turundatud.
Kust tuleb meedia kunstihuvi? Vlad Gagini artikkel The Insideris asetub väga tähelepanuväärsesse konteksti. Sarnast kunsti relvastamist on varem kasutanud ka Ameerika Ühendriigid. Külma sõja ajal manipuleeris USA luureteenistus (CIA) kunstivälja, et vastandada “vaba lääne” loomingut Nõukogude Liidu sotsialistlikule realismile.
Jackson Pollock ja abstraktne ekspressionism olid selle strateegia raskuspunkt. CIA toetas salaja Congress for Cultural Freedom (CCF) organisatsiooni, mis korraldas Euroopas suurnäitusi (nt “The New American Painting”).
Pollocki tilgutamistehnikas nähti vabaduse sümbolit – individualistlikku, kontrollimatut ekspressiooni, mis pidi tõestama, et demokraatlikus Läänes on kunst vaba. Tegelikult oli tegemist teadliku pehme võimu operatsiooniga.
CIA ei maalinud Pollocki eest, kuid rahastas institutsioone ja ajakirju, mis abstraktset ekspressionismi maailmas levitasid (vt Frances Stonor Saundersi raamatut “Who Paid the Piper : The CIA And The Cultural Cold War”).
Paralleelne oli jazzidiplomaatia. USA Riigidepartemang saatis 1956. aastast alates maailma Dizzy Gillespie, Louis Armstrongi, Dave Brubecki ja teisi. Mustanahalised muusikud esindasid Ameerika “rassilist harmooniat” ja vabadust just neis piirkondades, kus Nõukogude Liit rassismi üle irvitas (Aafrika, Lähis-Ida, Ida-Euroopa). Jazz oli relv südame ja mõistuse võitmiseks.
Kokkuvõtteks mööname, et nii Venemaa tänane jõuline tsensuur kui ka Ameerika salajane kultuuridiplomaatia näitavad, et suurriigid on kunsti alati geopoliitiliseks tööriistaks kasutanud. Kui idas toimub see läbi FSB ja mustade nimekirjade, siis läänes algas see peenemalt – luureteenistuse rahastuse, näituste ja kasulike idiootide tunnustamisega.
Tänane liberaalne kultuuripoliitika (anaal-interpretatsioonid, dekoloniseerimine, identiteediteemad) on selle Ameerika strateegia järgmine etapp – vaid nüüd ei edendata enam vabadust, vaid uut ideoloogilist suukorvistamist.
Mõlemad lähenemised piiravad tõelist kunstivabadust ja rahvuslikku loomingut. Kunst ei tohiks olla ei Putini, CIA ega Brüsseli ideoloogiline malakas.
Eesti vajab EKRE eestvedamisel kultuuripoliitikat, mis toetab vaba loomingut, traditsiooni ja rahvuslikku identiteeti, mitte Brüsseli dikteeritud ideoloogiat. Klassika ei ole vaenlane. See on meie kultuuri alus. Kui me lubame liberaalidel kunsti monopoliseerida, kaotame mitte ainult sõnavabaduse, vaid lisaks kõigele müüme ka oma hinge Saatanale.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 09.08.2026