Masendus on tulnud, et jääda. Slovakkia peaminister Robert Fico ütles neljapäeval otse välja, et tema riik ei kavatse NATO artiklit 5 täita ning ei saada ühtegi slovakki võõrasse sõtta surema. Südame küljest oleks nagu tükk ära hammustatud, meie viimased illusoorsed lootused kollektiivkaitsele purunesid kildudeks.
Kindlad käed on nüüd kaputt,
jälle üksi, kurgus nutt.
See pole tavaline poliitiline jura. See on lepingu ülesütlemine. Artikkel 5, see püha lehm, millest meile aastakümneid räägiti kui raudkindlast tõsiasjast, meie vabaduse ja iseseisvuse garantiist, osutus Euroopa eliidi järjekordseks mugavaks jutupunktiks. Nüüd, kui asi tõsiseks läheb, ütleb Bratislava: „Ei, aitäh. Meie poisid ei sure teie eest.“
Ja meie? Meile jääb üle loota veel vaid India mürskudele ja kindral Martin Heremi ennetava löögi doktriinile. Löök tuleb igal juhul muljetavaldav, kas see antakse Rumeenia mürskudega või tagumise jalaga, selgub peagi kohtus.
Plaan on salajane, lootus sureb viimasena, kuidagi ikka saab. Ameeriklased on Euroopast vägesid välja viimas – loodetavasti jätavad nad vanaraua maha. Üht teist saame kokku korjata ja üles putitada, sapienti sat, ütlesid vanad roomlased. Targale piisab.
Samal ajal peame suu puhtaks pühkima ka Slovakkia küllaltki „võimsast armeest“, millest me veel paar aastat tagasi militaarsetes enesepetuskeemides lapseliku naiivsusega unistasime. Neil on ju tankid. Neil on hävitajad.
Neile on saabumas F-16-d ja CV90-d. Neil on kahurid ja soomukid. Väga muljetavaldav. Aga kui naaber uksele koputab, siis nad lihtsalt ei tule. „Meie rahvas ei sure teie eest,“ ütleb Fico. Egoistlik? Jah. Aus? Igatahes.
Isiklikult ei näe ma suurt vahet slovaki ja ukrainlase vahel. Mõlemad peaksid rõõmuga sõdima. Nahahoidmispoliitika on vastik. Tuleb võidelda viimase põlvepikkuse slovakini, eriti kui sul on tankid, lennukid ja kahurid. Aga ei. Nemad valivad millegipärast elu.
Meie valime igal kümnel juhul surma, sest „Eesti võitleb nagu hunt“. See on kõrgemal pool juba ära otsustatud. Kes meiega kaasa tuleb, seda veel ei tea. Paljud euroriigid on kurikavalad patsifistid. Nad tõlgendavad artiklit 5 ummamuudu, irvitavad ja hoiavad lahingutegevusest kõrvale. Minu meelest kaabakad.
Fico sõnavõtt näib olevat reaktsioon eurosõjardite eskaleerimishimule. Ukrainal on iga päevaga raskem, seega tuleb hädalisele appi saata eurosoldateid või kuidagi teisiti konflikti laiendada. Muidu on varsti rahu maa peal.
Brüssel ja osa pealinnu tahavad sõda Venemaaga „viimase ukrainlaseni“. Fico on vastu ja Orbán oli ka vastu. Nemad, sindrid, ei taha, et nende pojad maha notitakse. Seda nimetatakse „oma rahva egoistlikuks säilitamiseks“. Mürsuskandaal on selle kõrval nali.
Peaksime välja selgitama kõik Slovakkia tooted, mis Eestis müügil on – alates Kia ja Volkswageni autodest, mis nende tehastes kokku pannakse, lõpetades õllega ja muu kahtlase kaubaga – ning korraldama süstemaatilise boikoti.
Tuleks kaaluda diplomaatiliste suhete külmutamist. Ja muidugi massidemonstratsioone Tallinnas Vabaduse platsil ja Toompeal, kus kogu rahvas nagu üks sooneutraal Slovakkia alatu välispoliitika hukka mõistab.
Masendus aina süveneb. Me oleme väike rahvas, kellele on antud suuri lubadusi, mida keegi ei kavatsegi täita. Eesti vähemalt võitleb. Aga kes meiega koos kaevikumudas kuulipritsi täristab? See on praegu veel väga hägune küsimus. Tõenäoliselt ainult meie enda sõdurite varjud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 18.09.2026