Uued Uudised

Sven Sildnik: õiglane rahu ja julgeolekugarantiid ehk raskekujulised luulud

Olen juba mõnda aega imestanud, kuidas tulihingelised sõjaõhutajad suudavad tõsise näoga rääkida Ukraina rahuprotsessist ja teeselda, et see on tõsine asi. Naer tuleb peale. Meenutan siinkohal, et veel mõni aeg tagasi oli rahust rääkimine Putini jutupunkt ja eriti ohtlik mõtteroim.

Zelenski (ERR), Zelenskõi (Delfi) ja Euroopa liidrid (hüsteeriline sõjardite polk) kohtuvad täna õhtul Trumpiga, ajakirjanduse andmetel üritavad eurooplased USA-d mõjutada. Huvitav olukord, omasooiharad Euroopa riigid, kes ei suuda kaitsta oma piire ega kuidagi ots otsaga kokku tulla, üritavad mõjutada endast targemat ja tugevamat. Kuidas saab see võimalik olla?

Oodatakse imet, ovaalsaali aetakse lisaks Zelenskile ja Zelenskõile kokku kogu vana maailma raskekahurvägi – Ursula von der jne, Saksa kantsler, Prantsuse president, Itaalia ja Inglismaa peaministrid ja vähe sellest, kaastatud on ka Soome president Stubb isiklikult, uus tegija superriikide hulgas. Palju õnne põhjanaabritele.

Võimalik tõesti, et Soome kaal rahvusvahelisel areenil on tõusnud võrdseks Saksamaa ja Inglismaaga, aga välistada ei saa ka seda, et endised suured on langenud teisejärguliste ääremaade kategooriasse. Pigem nii. Igal juhul on midagi muutunud ja kui läheb samas vaimus edasi, siis istub ka Karis varsti suurte valgete pealike siseringis ja mõjutab Oklahomat nii et maa must.

Kurblooline on seegi, et kunagi süüdistati Venemaad Ameerika valimiste mõjutamises. Süüdistus osutus valeks, aga nüüd hakatakse ise suure suuga mõjutama valitud presidenti või ma ei tea keda. Küllap siis ei jää muud üle. Kõike on juba räägitud ja ilmselt on ka midagi ära teha üritatud. Tulutult nagu alati. Sõda käib edasi ja kollektiivse lääne võitu ei ole kuskilt otsast näha.

Kellele üllatuseks, kellele mitte, aga millegipärast ei lähe sõda üldse nii, nagu peaks. Plaan oli hoopis midagi muud, kavas oli sibulaväljade tükeldamine, alistamine ja paljaksröövimine. Läks aga nii pahasti, et Venemaa on hoopistükkis võitmas. Nüüd on globalistil nutuvõru ümber suu ja süvariigi tolgused on ilmselgelt leppinud leppinud tõsiasjaga, et kaotust ei ole enam võimalik edasi lükata, varjata ega valede alla matta.

Kolonel Douglas Macgregor, kelle Ukraina prognoosid on alati olnud pessimistlikud ja üllatavalt täpsed, kinnitas äsja, et 40 päevaga on see sõda läbi. See olevat ka põhjuseks, miks Trump üritab pidevalt tähtaegu lühendades midagi kokku leppida ja päästa veel, mis päästa annab. Pole kindel, kas ikka annab.

Ma üldse ei imesta, kui sellises haletsusväärses olukorras tekivad väheveenvad rahumõtted, see on veel kuidagi mõistetav. Julgeolekugarantiid võib samuti jutuks võtta, suusoojaks või nii, keelatud see ei ole. Samas on Ukraina julgeoleku ja garantiidega kõik selge juba aastat 1994.

5. detsembril 1994 allkirjastasid Ukraina, USA, Ühendkuningriik ja Venemaa Budapesti memorandumi, millega Ukraina nõustus loobuma tuumarelvadest vastutasuks järgmistele turvagarantiidele:

Austada Ukraina iseseisvust ja suveräänsust olemasolevate piiride piires.

Hoiduda Ukraina vastu jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest.

Hoiduda majanduslikust survest Ukraina suveräänsuse piiramiseks.

Otsida ÜRO Julgeolekunõukogu abi, kui Ukrainat ähvardab tuumarelvadega agressioon.

Mitte kasutada Ukraina vastu tuumarelvi.

Olgu muuga kuidas on, aga vähemalt viimane punkt garantiide loetelus on ajaproovile vastu pidanud ja me võime rahuliku südamega kinnitada, et ei USA, UK ega Venemaa ei ole Ukrainat tuumarelvaga rünnanud. Vähemasti on see nii ametlike allikate kinnitusel ja siinkohal oleme me sõnapidajatele riikidele südamest tänulikud.

Seega mingid garantiid ikkagi on antud ja neist on ka väga olulises osas kinni peetud. Võib küll vastu väita, et mis julgeolek ja garantii see on, kui käib sõda ja pommid kukuvad kaela, ametlikult olevat hukkunud 40 000 ukrainlast. Aga pommide kohta ei olegi mingit garantiid antud.

On juttu sõjalise jõu kasutamisest, aga vant ajab vastu, et tegu on hoopis erioperatsiooni jõududega ja need olevat lubatud. Mida sa sellisega vaidled või mis need muudki garantiid väärt on. Meile garanteeris iseseisvuse sõpruse ja koostöö leping NSVLiga, homoabielu ja kõrbesõjad, aga siis tuli välja, et tegelikult ikka ei garanteerinud.

Väga vinguda ei saa, sest ka Valgevene ja Kasahstan loobusid tuumarelvadest Ukrainaga samal ajal ja neil vähemalt hetkel sõda ei ole. Johtuvalt eelnevast võime öelda, et sageli julgeolekugarantiid toimivad, eriti tõhusalt aga siis, kui sa ise pingutad, et Venemaaga hästi läbi saada.

Üritan üldistada ja keerukat rahvusvahelist olukorda lihtsustada, kui Ameerika ei ründa sind ja sina ei ründa Venemaad, siis võib ajutiselt julgeolekust ja garantiidest rääkida, aga seda juttu ei maksa ülemäära tõsiselt võtta. Toon illustreeriva näite, juhul kui Eesti Vabariik ründab Venemaad, kas tükeldamiseks, põlvili surumiseks, ennetamiseks või igavusest, siis ilmselgelt ei kehti garantiid ega artiklid viis jms.

Palju parem ei ole lugu ka siis, kui mõni suurriik, olgu selleks Brasiilia, India, Hiina, Türgi või Indoneesia otsustab mingil põhjusel Eesti vallutada. Poliitikute jutust olen ma nii aru saanud, et Eesti vajab eelkõige kvaliteetset julgeolekugarantiid, mis kaitseks meid juhul, kui me oleme Venemaale kallale tunginud.

Kuidas me siis endast tugevamale kallale läheme, kui keegi ei anna eluaegset garantiid? Huvitav, mis siis ikkagi ovaalkabinetis juhtuma hakkab, kas läheb nagu Euroopa ja Ameerika kaubandusleppega: jah, härra president, mõistagi, härra president, minu mõte, härra president, täpselt nii, härra president, muidugi maksame, härra president.

Või läheb see madin siin ikka päris vastikuks ja veriseks? Julgen oletada, et Euroopa alistub hääletult, ilma ühegi läbi hammaste surutud suka bljädita, kiire ja valutu lõpp oleks sellele vaesele hinge vaakuvale loomale kõige parem.

 

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 18.08.2025

Exit mobile version