Prantsusmaa on jälle leekides. Seekord ei alustanud rahutusi paadunud anarhistid ega islamiäärmuslased, vaid “koolinoored”. Nende nõudmised olid ju täiesti õigustatud: õigus saada õppimise eest palka ja õigus koolis peatäit välja magada. Kes julgeb selliste inimlike vajaduste vastu olla?
Aga nagu ikka liberaalses Läänes, muutusid õilsad nõudmised kiiresti “tungivaks”. Mõne päevaga muutusid nn koolinoorte protestid massiliseks rüüstamiseks, raekodade põletamiseks ja korrakaitsjate ründamiseks. Tulemuseks ligi tuhat vigastatud politseinikku ja sandarmit, kadunud silmad, küljest rebitud “globaliste valinud käed” ning ajalooliste hoonete lustakas leegitsemine. Limoges’i 19. sajandi raekoda, mis peaaegu hävis, on vaid üks sümbol sellest, kuhu viib järjekindel globaalne nihilism.
Siseminister Laurent Nuñez esitas lahkumisavalduse. Ta tunnistas, et politsei kaotas mitmes linnas kontrolli. President Emmanuel Macron tunnistas “ebaõnnestumisi”, kuid ei rahuldanud ministri tagasiastumist. Jätkuvuse nimel. Sest kes siis muidu uusi “operatiivmeetodeid” kehtestaks?
Macron pöördus rahva poole ja ütles klassikalise lause, mida delfiliitikud innukalt tsiteerivad: „Need, kes rüüstasid, peavad kahjud kinni maksma ja need, kes püüdsid vabariiki kukutada, võetakse vastutusele.”
Huvitav küsimus: kas Prantsuse Vabariigi kukutamise alla käib ka nõue, et õpilased peaksid saama palka ja koolis õiglase und magama? Või on tegu ikkagi millegi muuga? Macron ja tema valitsus süüdistasid “pidurdamatu vägivalla radikaalsete vasakäärmuslike rühmituste mässulisi elemente”, kellega ühinesid “arvukad kurjategijad”.
Delfiliitikud edastasid sõnumi ilma väsitava analüüsita. Täpsustame siis ise: tegu ei olnud paadunud retsidivistidega, vaid “roheliste noorkurjategijatega” – nende endi kasvatatud põlvkonnaga, kellele on aastakümneid räägitud, et riik on neile midagi võlgu, et piirid on fašism ja et Euroopa peab end karmilt karistama oma ajaloo eest.
Trump seevastu kirjutas Truth Socialis otse: Prantsusmaa põleb ja süüdlased on “täiesti teisest maailmast inimesed”. “Sulgege oma piirid ja võtke kontroll, enne kui on liiga hilja!” Pariisi linnapea Emmanuel Grégoire tunnistas avalikus kirjas, et kahjude ulatus on “märkimisväärne ja enneolematu”. Pärast mehist lammutamist peavad mürsikud saama koolis magada – isegi noored väsivad kunagi ära.
Kuid kes täpsemalt need “radikaalsed korrarikkujad” on? Kus või kellega nad tahavad magada? Küsimus jääbki õhku rippuma. Ametlik narratiiv väldib iga hinna eest sõna “immigratsioon”. Kui tegu ei ole immigrantide ja nende järelpõlvkonnaga, siis peaks keegi ennast kokku võtma ja ütlema: “Ausõna, ei ole. Ise nägin. Täpselt tean.” Aga keegi ei ütle. Sest tegelikkus on hoopis midagi muud.
Jätkame kodumaa paesel pinnal – meile on hübriidrünnakute käigus riiki toodud karjade kaupa karvaseid ja sulelisi. Siingi on teine ja kolmas põlvkond, kes ei tunne end estraadirahvaga seotuna, kellele Ida-Euroopa kultuur on vaid majutuskoht ja hüvede allikas. Kui nemad “muutuvad ärevaks”, siis ei aita enam magamistoad ega õpilase palk. Siis lendavad kivid, põlevad autod ja varisevad sisse raekodade katused.
See lugu ei ole ainult Prantsusmaast. See räägib Eesti Vabariigi vägagi võimalikust tulevikust. Kui me jätkame samas vaimus – laseme rohelistel energiahinnad taevasse viia, lubame massiimmigratsiooni “tööjõupuuduse” sildi all, kasvatame põlvkonda, kes vihkab oma riiki ja ajalugu, ning nimetame iga hoiatust “vihakõneks” –, siis ei ole kaugel päev, mil ka Tallinna või Tartu noored “nõuavad magamistube” ja “õpilase palka” ning hakkavad seejärel aktiivselt riiki lammutama.
Terve mõistus on alati öelnud: rahvusriik ei ole projekt, mida saab lõputult lahjendada. Kultuuriline ühtsus ei teki iseenesest. Kui riik loobub oma laste kasvatamisest rahvuslikus vaimus ja asendab rahvast teistest kultuuridest pärit inimestega, kes ei tunne sidet Eesti riigi ega selle väärtustega, siis lõpeb see samamoodi nagu Pariisis, Marseille’is või Lyonis. Täiesti kindel.
Macroni Prantsusmaa on hoiatus. See ei ole “demokraatia kriis”. See on multikultuurse globalismi kriis. See on eliidi võimetuse kriis: eliit keeldub nägemast tegelikkust ega julge probleemi õige nimega nimetada.
Kui meie lapsed ühel heal päeval tänavatel kive loopima hakkavad, raekojad põlema panevad ja politseinikud vigaseks löövad, siis ärgu keegi tulgu oma uuskommunistlike “sotsiaalsete põhjuste” ja “õigustatud nõudmistega”. Põhjused on teada juba täna. Need on kirjutatud Brüsseli raportitesse, rohelisse tegevuskavasse ja avatud piiride ideoloogiasse.
Ainult rahvuslik meel, kindlad piirid, range kord ja selge enesekaitseinstinkt päästavad Eesti sellest masendavast saatusest. Muidu ootab meid Prantsusmaa tee – ainult et meil ei ole isegi oma Macroni, kes viimase hetkeni teeskleks, et midagi annab veel päästa.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 19.10.2026