Neljapäeval 24.0518 Rahvusraamatukogu suures saalis toimunud konverents tõejärgsest maailmast tõi kohale täissaali huvilisi, mis näitas, et tõejanu rahva seas on üsna suur.
Konverentsi alustanud Urmas Reitelmanni sõnul oli üheks kokkusaamise üheks põhjuseks see, et rahvuslik-konservatiivne portaal Uued Uudised sai aprilli lõpus 3-aastaseks. “Valisime teemaks Tõe probleemi poliitikas ja ühiskonnas, kuna see on aktuaalne ja hädavajalik problemaatika, mis vajab käsitlemist tingimustes, kus aina enam räägitakse lausa tõejärgse asjastu saabumisest ja arutletakse selle üle kas Tõde kui selline üleüldse eksisteerib?” selgitas Reitelmann.
Sissejuhatava ettekandega esines Urmas Espenberg, kes rääkis tõe probleemist filosoofias ja ühiskonnas. “Tõde, eriti objektiivset tõde on on ühiskonnas ja poliitikas keeruline leida, sest siin ruulivad kas emotsioonid ja tunded või vastupidi, väga selgelt vastandlikud huvid,” selgitas esineja. Tema hinnangul järgnevad inimesed sageli massipsühhoosist ebatõesele petlikule ideoloogiale, mille tagajärjel kujundatakse väärarusaamade järgi ümber terve ühiskond. Paradoksaalselt on Lääne-Euroopas sisserände alusel tekkinud rahvaste ja kultuuride paabel, kus paralleelselt eksisteerivad šariaat, feminism ja meestekius; homode ahistamine ja homokultuuri õitseng ning represiivne sallimatus kõrvuti kõikelubatavusega.
Urmas Espenberg tõi välja ka poliitilise filosoofia näited, vaadeldes tõefilosoofia arengut alates Aristotelesest ja Platonist kuni Spinoza, Blackburni ja Tammsaareni, antiikfilosoofiast pragmatismi ja relativismini. “Konservatiivse mõtte tagakiusamine poliitikas ja ühiskonnas peab lõppema. Ei ole ju normaalne, et päevalehte arvamusküljed ajavad piiramatut globalistlikku euroudu ning konservatiivid, rahvuslased ja muud parempoolsed grupid on tõrjutud, sama ka kõrghariduses ja sotsiaalteadustes,” rääkis ta.
“Liberalismi peab ohjeldama, sest see lihtsalt ähvardab ühiskonna juhtmed kokku lasta, väärtuskonservatism seevastu armastab tõde, ajaloolist tõde, hindab reaalsust ja fakte, kainet kaalutlemist, elulähedane, ratsionaalsust ja mõistuse jõudu, ka tervet kõhutunnet ehk intuitsiooni – selle suunaga ühiskonnas ja poliitikas lihtsalt peab arvestama ja jätkama – muidu satub ühiskond hukatusse!” võttis Urmas Espenberg ettekande kokku.
Ajaloolase Roland Tõnissoni teemaks oli “Frankfurdi koolkond ja marksismi uus “pehme” nägu”. Esineja tõi väga kujundlikult esile marksismi endiste ja praeguste teoreetikute ükskõiksuse ideoloogia nimel peetava võitluse ohvrite hulga suhtes, nende küünilise suhtumise ühiskonna tegelikesse vajadustesse, mis ohverdatakse üksikute verejanuliste tegelaste loodud ideoloogia altarile ning marksismi soovi võtta maailm enda võimu alla, hävitades kõik teised ideoloogiad ja poliitilised suunad. Tõnissoni esinemisest tuli välja seegi, et marksistid kasutavad oma veriste tegude toimepanekuks ära kõige allakäinumaid ühiskonnakihte, põlgamata ära isegi kurjategijaid.
Anti Poolamets võttis oma ettekandes “Repressiivne tolerants” luubi alla vihakõnede tausta, mida vasakliberaalid kasutavad oma poliitiliste oponentide suukorvistamiseks ja represseerimiseks. Tema esitlus algas ühest 19-aastasest blogipidajast, kelle iroonilisest jutust leidsid nii mõnedki inimesed varjatud seoseid endaga ning kogu lugu lõppes inimõiguste spetsialisti konstanteeringuga, et noormees olevat sooritanud “koletu roima”, pannes suure hulga inimesi kannatama. Poolamets võttis vihakõnede näitena jutuks ka ühiskonnas juba aset leidnud kaks represserimisjuhtumit, kus näiteks bussijuht vallandati selle eest, et tegi vihase märkuse telefoniga lärmakalt rääkinu neegrile ning teatri koristaja sai kinga sotsiaalmeedias postitatud arvamusavalduse eest. Esineja järelduseks oli ka see, et sallivuslased nõuavad kõigilt teistelt tolerantsi, kuid ise pole seda kellegi suhtes, kes mõtleb neist teistmoodi.
Mart Helme ettekanne “Tõejärgne maailm – kuidas ära tunda, mis on tõde ja mis vale?” tõi kaasa aeg-ajalt puhkeva spontaanse aplausi. EKRE esimees rääkis Trumpi näite varal, kuidas USA presidendi vastu algatakse kõige absurdsemaid süüdistusi ja kuulujutte, mis tõest tausta leidmata ise hääbuvad, kuid meeletu laimukampaaniaga tahetakse tema populaarsust järgmisteks valimisteks miinimumini viia, et siis uus Obama pukki panna. Mart Helme teravat kriitikat sai tunda kogu Eesti peavoolumeedia, kus ajakirjanikud on muutunud ideoloogiatöötajateks, sest tõejärgsel ajastul pole tõde vajagi ning fakte tuuakse välja ja tõlgendatakse valikuliselt. “Ajakirjandus on alati olnud ühiskonna valvekoer, kuid on nüüd muutunud hoopis marutõbiseks peniks,” nentis ta.
Mart Helme sõnul pole praegu välja pakutavatel “euroopalikel väärtustel”, mille hulka arvatakse homoseksualismi, eutanaasiat, aborte ja paljusid perverssusi, midagi ühist tõeliste Euroopa väärtustega, mille aluseks on Kolgata mägi ehk kristlus, Ateena Akropol ehk kreeka kultuuril põhinev Euroopa kultuur, ning Rooma künkad ehk roomlaste eeskujul loodud õigussüsteem. Esineja hoiatas sellegi eest, et peatselt saabuva valimiskampaania periood tuleb EKRE vastaste poolelt eriti räpane. Kuidas aga tõde ära tunda — selles soovitas Mart Helme kasutada oma tervet mõistust, sest tema sõnul on just Lääne-Euroopast koju naasvad eestlased öelnud, et vaid siin, Eestis, on veel tunda värskendavat realistlikku oma peaga mõtlemist, mitte robotlikku kõigega nõusolekut.
Miks aga on maailma sellisesse tupikusse jõudnud? Helme sõnul on Läänes võimul need, kes 1960. aastatel 20-aastastena algatasid Vietnami sõjast kõrvale hoidmiseks ülikoolilinnakutes mässe, korraldasid seksuaal- ja muid revolutsioone ning viisid Lääne kõrgkoolid marksismi mõju alla. “Heaoluühiskond on hävitanud kõik loomulikud instinktid. Isegi suguiha, mida üritatakse pornograafiaga ülal hoida,” nentis ta.
Rahvuskonservatiivide tulevikuplaanide kohta ütles aga Mart Helme: “Meil ei jää muud üle, kui me peame tegema Ungarit ja Poolat ka Eestis!”