Kirgastav on lugeda USA rahvusliku julgeolekustrateegia dokumenti. Esimene asi, mis silma jääb, on teksti arusaadavus ja lihtsus. Inimesena, kes on harjunud end läbi närima eurodirektiivide linnukeelest, kus sõnad on küll pikalt reas, aga lause justkui kokku mingit tähendust ei oma (õigemini omab siis, kui sa tead, et sõnadele omistatakse mingit muud, hoopis teist tähendust!), on USA strateegia lihtne, loogiline, selge.
Selles defineeritakse oma huvid; defineeritakse oma prioriteedid; esitletakse olukorra kirjeldus ning eesmärk, kuhu tahetakse jõuda; esitletakse oma tegevused, kuidas praegusest olukorrast oma eesmärgini jõuda.
Eurooplaste jaoks on mõistetavalt kõige olulisem see, mida öeldakse USA-Euroopa suhete kohta ja tuleb rõhutada, et siin paneb Trumpi administratsioon lauale radikaalselt erineva poliitilise doktriini võrreldes viimase kolme inimpõlvega ehk sisuliselt tehakse täielikult ümber Teise maailmasõja lõpust seni kehtinud suhete raamistik. See on ka loogiline, sest Trump on suveränist ehk antiglobalist ja kõik varasemad USA valitsused on olnud justnimelt globalistliku mõtteviisi innukad ja jõulised edendajad.
Trump toob oma Ameerika Esimesena või Teeme Ameerika Jälle Suureks mõtteviisi täielikult üle ka USA välissuhtlusse. Ja ütleb välja: rõhk on suveräänsete riikide toetamisel, kellega USA tahab üks-ühele üles ehitada vastatikku kasulikke suhteid. Lõpp on rahvusvahelistel organisatsioonidel, mis õõnestavad suveräänsust (aga mis see EL muud on?) lõpp on teistesse riikidesse demokraatia eksportimisel, tema suhtleb nii araabia šeikide kui Aasia diktaatoritega, sest tema ei kirjuta kellelegi ette, milline peab olema mõne riigi valitsemisvorm. Tähtis on see, et USA huvid on kaitstud.
Kokku on strateegias viis prioriteetset teemat ja Euroopa on täpselt keskel ehk kolmas. Kõige olulisem on USA tänasele valitsusele Lääne poolkera, häbenematult pöördutakse uuesti juba 19. sajandi algul kehtestatud Monroe doktriini juurde, mis sisuliselt sedastas, et Lääne poolkera asjadesse teiste maailmaosade suurjõud ei sekku, see on USA mõjuala.
Teisel kohal ehk meie ees on Aasia, mis hõlmab nii Hiinat kui Indiat ja kus suur rõhk on ausal kaubandusel, strateegilisel sõltumatusel Hiina tööstusest, Taivani ja mereteede turvalisusel. Aga ka intellektuaalse omandi kaitsel ja õõnestava kultuurilise tegevuse tõrjumisel. Euroopast tagapool on tähtsuselt Lähis-Ida ja viimasel kohal Aafrika.
Lähis-Ida kohta öeldakse otse, et USA ei soovi olla selles piirkonnas senisel tasemel seotud. Tänu USA energiatootmise suurendamisele ei ole vaja piirkonnale enam nii palju tähelepanu pöörata ning pärast Iraani tuumaprogrammi purustamist ja Gaza vaherahu, samuti pärast Trumpi ringsõitu Araabia riikides on seal võimalik Ameerika huve kaitsta peamiselt diplomaatia ja majandushoobadega. Aafrika kohta öeldakse, et möödas on aeg, kui kogu mannert koheldi kui üht suurt humanitaarabi programmi, edaspidi tuleb Aafrika suhetes keskenduda majanduskoostööle investeeringute võtmes.
Ja nüüd põhjalikumalt Euroopast. Ma panen kogu peatüki tõlke teksti lõppu, toon siin esile tähtsamad punktid koos oma kommentaariga.
Kohe alguses öeldakse ära karm tõde: Euroopa on sügavas kriisis ja Trumpi administratsiooni soov on teha Euroopa jälle suureks. Hinnang on karm, aga tõsi: “Euroopa majandusliku languse jätab enda varju reaalne ja veelgi karmim väljavaade tsivilisatsiooni kadumisest.
Euroopa suuremad probleemid tulenevad Euroopa Liidu ja teiste riikidevaheliste organisatsioonide tegevusest, mis kahjustab poliitilist vabadust ja suveräänsust, rändepoliitikast, mis muudab kontinenti ja tekitab konflikte, sõnavabaduse tsensuurist ja poliitilise opositsiooni mahasurumisest, sündimuse langusest ning rahvusliku identiteedi ja enesekindluse kaotustest.”
Meie propagandas ära marineeritud peavoolu kelbase ajajad võivad siin ju nuusksoola järgi haarata, aga lombi tagant paistab ära sama probleem, millest rahvuskonservatiivid on rääkinud juba pikki aastaid!
Edasi: “Kui praegused suundumused jätkuvad, on kontinent 20 aasta pärast või isegi varem tundmatuseni muutunud. Seega ei ole sugugi selge, kas teatud Euroopa riikidel on piisavalt tugev majandus ja sõjavägi, et jääda usaldusväärseteks liitlasteks.”
Sellega öeldakse, et USA jaoks ei ole kindel, et islamiseeruvad Euroopa riigid NATO liitlastena arvesse lähevad. Või kas NATO sellisel juhul USA jaoks enam sobib. Tõepoolest, seda öeldakse mõne lõigu pärast otse välja: “on enam kui tõenäoline, et hiljemalt mõne aastakümne jooksul muutuvad teatud NATO liikmed enamuselt mitte-euroopalikuks.
Seega on avatud küsimus, kas nad näevad oma kohta maailmas või oma liitu Ameerika Ühendriikidega samamoodi kui NATO hartale alla kirjutanud riigid.” Sellist mitte-euroopalikuks muutumist Trumpi valitsus ei toeta, öeldes otse: “Me tahame, et Euroopa jääks euroopalikuks, taastaks oma tsivilisatsiooni enesekindluse.”
Enesekindlus pole sama, mis ärplemine. Strateegia pöörab mõistetavalt palju tähelepanu Ukrainale ja (Euroopa) suhetele Venemaaga ega ole vastupidiselt meie peavoolu propagandale sugugi Moskva suhtes leebe või toetav. Küll aga karmilt realistlik.
Venemaa kohta öeldakse justnimelt, et ta on vaenulik jõud ja ei tohi siin domineerida. Lause ise selline: “Euroopa võimaldamine seista oma jalul ja tegutseda ühtse rühmana suveräänsetest riikidest, sealhulgas võttes peamise vastutuse omaenda kaitse eest, ilma et ükski vaenulik jõud seda domineeriks”
Sisuliselt öeldakse eurooplastele, et te olete kõvad jutumehed, aga tegusid on vähe. Ja kuna te olete jõukad ja tugevad, siis võtke end kokku. Sõjahüsteeriat osatakse kütta, aga sõjatööstust ei osata käivitada: “Venemaa sõja tulemusena Ukrainas on Euroopa suhted Venemaaga nüüd sügavalt nõrgenenud ja paljud eurooplased peavad Venemaad eksistentsiaalseks ohuks.” Seda hoolimata asjaolust, et “Euroopa liitlased naudivad Venemaa suhtes märkimisväärset kõva jõu eelist peaaegu kõikides valdkondades, välja arvatud tuumarelvad.” Ometi eeldavad jätkuvalt, et USA maksab kõik kinni ja võtab kogu sõjalise koorma enda kanda…
Hoolimata meie sõjapartei hüsteeriast Trumpi rahuplaani osas, võetakse strateegia eesmärk väga selgelt kokku: “USA põhihuvi on läbirääkimiste pidamine vaenutegevuse kiireks lõpetamiseks Ukrainas, et stabiliseerida Euroopa majandust, vältida sõja soovimatut eskaleerumist või laienemist ning taastada strateegiline stabiilsus Venemaaga, samuti võimaldada vaenutegevuse järgnevat Ukraina ülesehitamist, et võimaldada selle ellujäämist elujõulise riigina.” Millele me vastu oleme?!
Aa, aga see saab selgeks, kui lugeda dokumendi väga teravat kriitikat nn liberaalse demokraatia olemuse kohta. “Trumpi administratsioon on vastuolus Euroopa ametnikega, kellel on ebareaalsed ootused sõja suhtes, mis kõrguvad ebastabiilsetes vähemusvalitsustes, millest paljud tallavad jalge alla demokraatia põhiprintsiipe, et maha suruda opositsiooni.”
Ei tea, kas Eesti kümneprotsendise toetusega koalitsioon ka selle kirjelduse puhul end puudutatuna tunneb? Minu meelest käib täpselt Eesti kohta…
Nagu seegi: “Suur enamus eurooplastest soovib rahu, kuid see soov ei kajastu poliitikas, suures osas just nende valitsuste demokraatlike protsesside õõnestamise tõttu. See on strateegiliselt oluline Ameerika Ühendriikidele just seetõttu, et Euroopa riigid ei suuda end reformida, kui nad on poliitilises kriisis.”
Mõtleme korra, kas meie suudame end reformida näiteks e-valimiste kontekstis? Või prokuratuuri võimu kuritarvitamise konteksis? See on meile parim uudis üle pika aja, et USA valitsus soovib aidata meil demokraatia õõnestamist korrigeerida.
Mida siis teha plaanitakse?
“Ameerika diplomaatia peaks jätkuvalt seisma tõelise demokraatia, sõnavabaduse ja Euroopa riikide individuaalse iseloomu ja ajaloo väärtustamise eest. Ameerika julgustab oma poliitilisi liitlasi Euroopas edendama seda vaimset taassündi, ja Euroopa patriootlike erakondade kasvav mõjuvõim annab tõepoolest põhjust suureks optimismiks.”
Eestis, nagu me teame, on ainus päris patriootlik partei EKRE! Mina olen ka suur optimist! Seda enam, et USA valitsuse tegevuste hulgas öeldakse selgelt ära: nad hakkavad kasvatama vastupanu Euroopa praegusele arengusuunale Euroopa riikides ehk toetama liikmesriikides suveräänsusmeelsete ja rahvuslike jõudude edu. Siingi selge, et jutt käib EKRE-st!
Kui asja nii vaadata, siis on ju täiesti mõistetav, miks liberaalne leer praegu hüsteeriliselt kiunub. Nende aeg hakkab ümber saama!
—–
Siin aga kogu strateegia Euroopa teemaline peatükk:
Euroopa suuruse edendamine
Ameerika ametnikud on harjunud mõtlema Euroopa probleemidest sõjaliste kulutuste puudulikkuse ja majandusliku stagnatsiooni seisukohast. See on tõsi, aga Euroopa tegelikud probleemid on veelgi sügavamad.
Mandri-Euroopa on kaotanud oma osa maailma SKPst – 25 protsendilt 1990. aastal 14 protsendini tänapäeval – osaliselt riiklike ja riikidevaheliste eeskirjade tõttu, mis õõnestavad loovust ja töökust.
Kuid seda majanduslikku langust varjutab reaalne ja veelgi karmim väljavaade tsivilisatsiooni kadumisest. Euroopa majandusliku languse jätab enda varju reaalne ja veelgi karmim väljavaade tsivilisatsiooni kadumisest. Euroopa suuremad probleemid tulenevad Euroopa Liidu ja teiste riikidevaheliste organisatsioonide tegevusest, mis kahjustab poliitilist vabadust ja suveräänsust, rändepoliitikast, mis muudab kontinenti ja tekitab konflikte, sõnavabaduse tsensuuri ja poliitilise opositsiooni mahasurumisest, sündimuse langusest ning rahvusliku identiteedi ja enesekindluse kaotustest.
Kui praegused suundumused jätkuvad, on kontinent 20 aasta pärast või isegi varem tundmatuseni muutunud. Seega ei ole sugugi selge, kas teatud Euroopa riikidel on piisavalt tugev majandus ja sõjavägi, et jääda usaldusväärseteks liitlasteks. Paljud neist riikidest on praegu oma senist tegevussuunda veelgi tugevdanud. Me tahame, et Euroopa jääks euroopalikuks, taastaks oma tsivilisatsiooni enesekindluse ja loobuks ebaõnnestunud keskendumisest regulatiivsetele piirangutele.
See enesekindluse puudumine on kõige ilmsem Euroopa suhetes Venemaaga. Euroopa liitlased naudivad Venemaa suhtes märkimisväärset kõva jõu eelist peaaegu kõikides valdkondades, välja arvatud tuumarelvad. Venemaa sõja Ukrainas tulemusena on Euroopa suhted Venemaaga nüüd sügavalt nõrgenenud ja paljud eurooplased peavad Venemaad eksistentsiaalseks ohuks. Euroopa suhete haldamine Venemaaga nõuab märkimisväärset diplomaatilist kaasatust USA poolt, et taastada strateegiline stabiilsus kogu Euraasia mandril ja leevendada konflikti ohtu Venemaa ja Euroopa riikide vahel.
Ameerika Ühendriikide põhihuvi on läbirääkimiste pidamine vaenutegevuse kiireks lõpetamiseks Ukrainas, et stabiliseerida Euroopa majandust, vältida sõja soovimatut eskaleerumist või laienemist ning taastada strateegiline stabiilsus Venemaaga, samuti võimaldada vaenutegevuse järgnevat Ukraina ülesehitamist, et võimaldada selle ellujäämist elujõulise riigina.
Ukraina sõjal on olnud kahjulik mõju, suurendades Euroopa, eriti Saksamaa välist sõltuvust. Täna ehitavad Saksa keemiatööstuse ettevõtted Hiinasse mõningaid maailma suurimaid töötlemisettevõtteid, kasutades Venemaa gaasi, mida nad kodumaal ei saa.
Trumpi administratsioon on vastuolus Euroopa ametnikega, kellel on ebareaalsed ootused sõja suhtes, mis kõrguvad ebastabiilsetes vähemusvalitsustes, millest paljud tallavad jalge alla demokraatia põhiprintsiipe, et maha suruda opositsiooni. Suur enamus eurooplastest soovib rahu, kuid see soov ei kajastu poliitikas, suures osas just nende valitsuste demokraatlike protsesside õõnestamise tõttu. See on strateegiliselt oluline Ameerika Ühendriikidele just seetõttu, et Euroopa riigid ei suuda end reformida, kui nad on poliitilises kriisis.
Siiski jääb Euroopa strateegiliselt ja kultuuriliselt Ameerika Ühendriikidele oluliseks. Atlandi-ülene kaubandus on endiselt üks maailmamajanduse ja Ameerika jõukuse alustalasid. Euroopa tööstusharud, alates tootmisest kuni tehnoloogia ja energiatööstuseni, on endiselt maailma tugevaimad. Euroopas asuvad tipptasemel teadusuuringud ja maailma juhtivad kultuuriasutused. Me ei saa endale lubada Euroopat maha kanda – see oleks vastuolus selle strateegia eesmärkidega.
Ameerika diplomaatia peaks jätkuvalt seisma tõelise demokraatia, sõnavabaduse ja Euroopa riikide individuaalse iseloomu ja ajaloo väärtustamise eest. Ameerika julgustab oma poliitilisi liitlasi Euroopas edendama seda vaimset taassündi, ja Euroopa patriootlike erakondade kasvav mõjuvõim annab tõepoolest põhjust suureks optimismiks.
Meie eesmärk peaks olema aidata Euroopal parandada oma praegust suunda. Me vajame tugevat Euroopat, et aidata meil edukalt konkureerida ja teha meiega koostööd, et vältida mis tahes vaenlase domineerimist Euroopas.
Ameerika on mõistetavalt emotsionaalselt seotud Euroopa mandriga – ja loomulikult Suurbritannia ja Iirimaaga. Nende riikide iseloom on ka strateegiliselt oluline, sest me loodame loovate, võimekate, enesekindlate ja demokraatlike liitlaste peale, et luua stabiilsuse ja julgeoleku tingimused. Me tahame töötada kooskõlas olevate riikidega, kes soovivad taastada oma endise suuruse.
Pikemas perspektiivis on enam kui tõenäoline, et hiljemalt mõne aastakümne jooksul muutuvad teatud NATO liikmed enamuselt mitte-euroopalikuks. Seega on avatud küsimus, kas nad näevad oma kohta maailmas või oma liitu Ameerika Ühendriikidega samamoodi kui NATO hartale alla kirjutanud riigid.
Meie laiaulatuslik Euroopa-poliitika peaks seadma prioriteediks:
•Stabiilsuse taastamise Euroopas ja strateegilise stabiilsuse Venemaaga;
•Euroopa võimaldamine seista oma jalul ja tegutseda ühtse rühmana suveräänsetest riikidest, sealhulgas võttes peamise vastutuse omaenda kaitse eest, ilma et ükski vaenulik jõud seda domineeriks;
•Vastupanu kasvatamine Euroopa praegusele arengusuunale Euroopa riikides;
•Euroopa turgude avamine Ameerika Ühendriikide kaupadele ja teenustele ning Ameerika Ühendriikide töötajate ja ettevõtete õiglase kohtlemise tagamine; Euroopa turgude avamine Ameerika Ühendriikide kaupadele ja teenustele ning Ameerika Ühendriikide töötajate ja ettevõtete õiglase kohtlemise tagamine;
•Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopa tervete riikide ülesehitamine kaubandussidemete, relvamüügi, poliitilise koostöö ning kultuuri- ja haridusvahetuse kaudu;
•NATO kui pidevalt laieneva liidu kuvandi lõpetamine ja selle tegelikkuse ärahoidmine; ning
•Euroopa julgustamine võtma meetmeid merkantilistliku ülevõimsuse, tehnoloogilise varguse, küberluure ja muude vaenulike majandustavade vastu võitlemiseks.
•Euroopa julgustamine võtma meetmeid merkantilistliku ülevõimsuse, tehnoloogia varguse, küberluure ja muude vaenulike majandustavade vastu võitlemiseks.
Martin Helme, EKRE esimees