Itaalia valitsuskriisis on ootamatult tekkinud pööre. Eile leppisid Itaalia vasaktsentristlik Demokraatlik Partei (PD) ja Viie Tähe Liikumine kokku koalitsioonivalitsuse moodustamises, mille peaministrina jätkab Giuseppe Conte.
Ülemaailmselt leiab peavoolumeedia, et tegemist on tõsise tagasilöögiga endisele siseministrile Matteo Salvinile ja tema Liigale. The Telegraphi konservatiivne majanduskoluminist Ambrose Evans-Pritchard arvab aga, et võimsa Matteo Salvini esialgne eksiili pagendamine võib tähendada Euroopa Liidule ja europrojekti kaitsjatele hoopis Fausti tehingut.
On üsna suur võimalus, et Liiga ja de facto kogu Euroopa EL-i vastase liikumise juht Matteo Salvini tõuseb taas võimule, seda ülekaaluka enamusega, ja seda juba järgmisel aastal. Salvini lahkumine sel nädalal tähendab aga, et Itaalia juhitamatu stagnatsiooniga jäävad tegelema kõik teised.
Ja just nemad peavad suruma läbi 23 miljardi euro suurused kärped, mis on vajalikud EL-i stabiilsusmehhanismi ja fiskaalstabiilsuse täitmiseks (juristide poolt koostatud müstilised eelarvereeglid, mis tõsise majanduslanguse puhul on rakendamatud). Salvini käed jäävad puhtaks. „Meie jaoks on see võit nii või teisiti,“ kommenteeris olukorda Liiga majandusnõunik Claudio Borghi.
Eeldusel, et viimasel hetkel midagi ei juhtu, heidab radikaalne Viie Tähe Liikumine ühte oma vihavaenlase, EL-i pooldava tsentristliku Demokraatliku Parteiga (PD). Moodustub kummaline koalitsioon, millel puudub selge missioon, kui välja arvata see, et iga hinna eest püütakse püsida võimu juures.
Kokkulepe ei pruugi aga püsida nädalatki. Viie Tähe Liikumise tehnoanarhistid peavad olukorda poliitiliseks reetmiseks. Paljud liikmetest võivad hääletada kokkuleppe vastu, sest tegemist on parteiga, kes on end pikalt defineerinud PD ja selle sisemise elitaarsuse tulise vastasena. Ent nüüd on parteide liidrid otsustanud sõlmida tagatoa kokkulepe põhjustel, mis paistavad kahtlaselt poliitilise patronaažina.
Itaalia president eelistab samuti seda kummalist koalitsiooni, selle asemel, et kuulutada välja erakorralised valimised, mis kahekordistaks Liiga kohti parlamendis ja sunniks presidenti aktsepteerima Salvinit peaministrina. Ehkki, ka praeguses olukorras tuleb ilma suure enamuseta peaministril otsida kompromisse opositsiooniga.
Lorenzo Codogno konsultatsioonifirmast LC Macro Advisors leiab, et Viie Tähe ja PD koalitsioon peaks püüdma püsida järgmised kolm aastat läbi paksu ja vedela ning et kolme aasta pärast on maailm ehk juba piisavalt muutunud. „Kui valitsus peaks kuue kuu pärast lagunema, oleks see Salvini jaoks tohutu kingitus.“
Liiga liider on kahtlemata saanud suure tagasilöögi. Koalitsiooni lõhkumist tagant tõugates hindas ta poliitilist maastikku valesti. Avalikkus süüdistab Salvinit mõttetu suvise kriisi tekitamises. Liiga toetus on langenud 39%-lt 34%-le.
Kuid see ajutine ärritus ei muuda suuremat pilti. Uuringufirma Nota Sondaggi sõnul on Salvini küll kaotanud veidi oma särast, kuid opositsioonipingil istudes on ta pikemas perspektiivis veelgi ohtlikum.
Salvini nimetab uut võimalikku koalitsiooni Merkeli ja Macroni sülekoeraks. Tema sõnul on tegemist Mario Monti sarnase valitsusega, mis meenutab Itaaliale 2011. aasta panganduskriisi ajal pealesurutud tehnokraatide režiimi.
Itaalia nominaalne SKP peab võla suhte stabiilsena hoidmiseks tõusma vähemalt 2% võrra aastas. Praegu on see aga 0,7% ja võib kogu eurotsooni sügavamale deflatsiooni libisedes veelgi langeda.
Keegi ei tea, millal muutub asi pakiliseks. Hetkel liigub turgude tootlikkus kõikjal ajaloolise madalpunkti suunas. Viie Tähe ja PD valitsus võib end peagi avastada ülemaailmse majanduslanguse mürgisest mülkast.
Itaalia on aetud nurka. Akadeemiline korpus peab riigi madalseisu probleemiks liiga rangeid tööturupiiranguid, kokku kukkunud kohtusüsteemi ja ebapiisavaid reforme. See kõik on tõsi. Just selle tõttu ongi produktiivsus mittekaubandussektoris langenud aastast 1992 uskumatud 15% (IMF andmete kohaselt).
Ent kui üks riik langeb sellisesse keerulisse olukorda, on sellest väljumiseks vaja võtta kasutusele äärmuslikud meetmed. Itaalia saab sellest lõksust vananeda vaid elektrišoki abil, devalveerides oma valuuta 30%, vähendades võlgu 50%, võttes kasutusele ekspansiivse eelarvepoliitika ja ajutise kapitalikontrolli – seda kõik muidugi juhul, kui Itaalia lahkub eurotsoonist.
Praegu ei ole asi veel nii kaugel. Euro on Itaalias korralikult kanda kinnitanud ega kavatse ilma võitluseta alla anda. Kuid – Itaalia ja EL-i eliit võib veel väga rängalt kahetseda, et laseb Matteo Salvinil eelseisva kriisi ajal rahus opositsioonis istuda.
Allikas: The Telegraph
Refereeris Triin van Doorslaer