Uued Uudised

Mida teeb Eesti Malis, kus kõik on kõigi vastu?

People run away at the arrival of the riot police as protesters set barricades to block the circulation on the Martyrs bridge of Bamako on July 11, 2020. - Malian Prime Minister Boubou Cisse on July 11, 2020 vowed to rapidly form a government "open to facing the challenges of the day", adding that four more people had died in the country's worst civil unrest in years. (Photo by MICHELE CATTANI / AFP)

Eesti Mali-missioon kaotab üha enam oma nägu, sest tuareegide-vastase genotsiidi varjus on Barkhane-operatsiooni väed ka riigis, kus neid sinna kutsunud poliitiline võim ei esinda kogu ühiskonda.

Mali pealinnas Bamakos puhkes reedel vägivald massimeeleavaldusel, kus nõuti president Ibrahim Boubacar Keïta tagasiastumist seoses pikalt kestnud džihadistliku konflikti, majandusraskuste ja korruptsiooniga. Meeleavaldajad ründasid parlamenti ja rüüstasid riiklikku telemaja.

Esialgseil andmeil hukkus vägivallas kaks ja sai vigastada mitukümmend inimest, ent Mali peaminister Boubou Cissé ütles laupäeval, et surma sai neli inimest.

Õigus tundub olevat neil, kes nimetavad Barkhane operatsiooni Prantsuse koloniaalsõjaks, sest selle kokku kutsunud prantslastel on selles oma endistest kolooniatest koosnevas piirkonnas suured majandushuvid, ennekõike maavarade näol. Konflikt käib lisaks Malile ka Nigeris, Burkina Fasos, Mauritanias, Tšaadis ja mujalgi lähikonnas.

Riigis möllab küll islamistlik sõda valitsuse vastu, kuid relvakonflikt sai alguse kolme tuareegide ülestõusu mahasurumisest aastakümnete jooksul – džihadistid laiendasid oma mõju riiki alles 2012. aastast, seni oli tegu heledanahalise kõrberahva vabadusvõitlusega Bamako musta repressiivse valitsuse vastu.

Kuigi sageli väidetakse, et see sõda pidavat takistama migratsiooni ja inimkaubandust, ajab konflikt pigem massid liikuma. Viimastel aastatel on selgunud ka see, et sealne ühiskond on poliitiliselt lõhenenud.

Cissé on peaminister olnud alates läinud aastast ning Keïta määras ta ametisse tagasi 11. juunil, pärast märtsis ja aprillis peetud parlamendivalimisi. Ehkki valimistest on möödas mitu kuud, pole riigil endiselt valitsust.

Keïta on proovinud rahustada tema tagasiastumist nõudvat opositsiooniliikumist avades ukse ühtsusvalitsuse moodustamisele. Opositsioon on pakkumise tagasi lükanud.

Kõige selle taustal võiks küsida – mida teevad Eesti kaitseväelased võõras sõjas (peale vajaliku lahingukogemuse omandamise)? Selle riigi ehk Mali puhul ei saa rääkida sõnagi demokraatia kaitsmisest.

Kuigi väidetakse, et selle eest saadab Pariis meile õhuturbe lennukid NATO raames, siis võiks küsida – miks ei toeta Eesti Euroopa Liidus Poolat ja Ungarit, kelle lennukid roteeruvad samuti meie taevas, ja kes ootab meilt mittesõjalist poliitilist toetust oma suveräänsuse kaitsmisel.

Exit mobile version