Globalistide rõõmuks on hakanud Ida ja Lääs üksteisele lähenema. 2026. aastal suvel tehtud küsitlused toovad päevavalgele kõrge rahulolematuse nii siin kui seal. Venemaa VTsIOMi uuring näitas, et 66% venelastest ootab „raskeid aegu“ – täpselt sama tase kui 1991. aastal enne NSVLi lagunemist ja 1992. aasta hüperinflatsiooni ajal. Näitaja on aasta algusest kasvanud 16 protsendipunkti. Põhjused on otsesed: pikaleveninud agressioonisõda Ukrainas, droonirünnakud naftataristule, kütusekriis Moskvas, hirm uue mobilisatsiooni ees ja sõjamajanduse nuhtlus.
Eestis tellis Citadele pank Norstatilt samal ajal küsitluse, milles 52% vastanutest prognoosib majandusolukorra halvenemist järgmise kolme kuu jooksul. Paranemist ootab vaid 8%, samaks jäämist 41%. Baltimaade võrdluses on eestlased kõige pessimistlikumad – Lätis ootab halvenemist 44% ja Leedus 36%. Eriti pessimistlikud on vanemad inimesed (60–74-aastased): 58% neist. Noored (18–29) on veidi lootusrikkamad, seal ootab paranemist 16%. Citadele tegevjuht Rūta Ežerskienė selgitas, et inimesed ei loe Exceli tabeleid, vaid vaatavad poehindu, palganumbrit, laenumakseid ja kontojääki kuu lõpus.
Võrdlus on kõnekas. Vene pessimism on eksistentsiaalne ja ajalooline – imperialistliku sõja, sanktsioonide ja diktatuuri tagajärg, mis on murendanud ühiskonna kindlustunde 1990ndate tasemele. Eesti pessimism on seevastu majanduslik ja igapäevane: kõrged energiahinnad, rohepoliitika kulud, liigne reguleerimine ja paljude perede vaesus. Eesti majandus kasvab mõne millimeetri võrra, meil pole sõda ega mobilisatsiooni, ometi tunneb üle poole rahvast, et kindlustunne puudub.
See erinevus peaks Eestile olema hoiatuseks, mitte lohutuseks. Kui Venemaa kannatab enda tehtud vigade all, siis Eesti pessimism peegeldab valitsuse suutmatust tagada inimestele odavat energiat, stabiilset majandust ja rahvuslikke prioriteete. Me ei tee oma vigu, vaid täidame truualamlikult globalistide käske. Kliima ja homoseksualism, teate küll. Tulemus on sama, elu on pekkis igal pool.
EKRE on korduvalt rõhutanud, et Eesti peab looma oma inimestele turvalise ja jõuka kodu, mitte teenima võõraid rohe- ja migratsioonipoliitikaid. Vene meeleheide näitab, kuhu viib imperialism, Eesti pessimismi põhjuseks on aga vabatahtlik enesekoloniseerimine. Eesti pessimism ärgitab meid majanduspoliitikat muutma ja iseseisvust taastama: odav energia, bürokraatia vähendamine, perede toetamine ja tugev piirikindlus. Ainult nii taastub inimeste kindlustunne.
Praegu on numbrid sarnased, aga tulevik ei pea seda olema. Me kõik teame, mida tuleb muuta, kes tuleb võimult kõrvaldada ja milline ideoloogia on ennasthävitav. Viletsus ja ebakindlus on globalistlike liberaalide teadliku rahvusriikide vastase tegevuse tulemus. Nad tuleb peatada enne, kui on liiga hilja.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 21.08.2026