EKRE aseesimees ja erakonna presidendikandidaat Mart Helme kõneles EKRE kongressil sellest, mis ta teeks juhul, kui ta riigipeaks valitakse. Esimene asi on rahva ühteliitmine, lisaks tahab ta sillutada teed sellele, et presidenti saab hakata valima rahvas. “Meeles, südames ja sihtides rahva ühtetoomine – see on meie kestma jäämise üks kõige olulisemaid tingimusi,” lausus Helme.
“Tark mees oskab luua rohkem võimalusi, kui ta eest leiab,” sõnastas ta ühe oma moto, mis võiks olla ka moto kogu eesti rahvale.
Mart Helme kõne:
EKRE aseesimees, erakonna presidendikandidaat Mart Helme alustas EKRE kongressil oma kõnet mõistujutuga: „Teate, kunagi ma nägin ühte Ameerika filmi ja seal oli üks šerif, kes taotles tagasivalimist. Ja tema tagasivalimise loosung oli väga lihtne. Valige John Brown tagasi šerifiks, sest ta on liiga vana, et uut ametit õppima hakata.“
No vot, mõni võib-olla ütleb mulle ka või minu kohta, et no ta on ju nii vana juba, et kas siis tõesti nooremat enam ei ole. Aga ma ütlen, et vanusega kaasnevad teatud plussid ja üks nendest plussidest on see, et sul on elukogemust.
Teine pluss on see, et sul on juba rohkem võib-olla kannatlikkust ja vähem emotsionaalsust ja sa suudad otsuseid langetada sellise rahuliku kaalutlemise teel. Ja mul on tunne, et Eesti on praegu selles olukorras, kus meil seda rahulikku kaalutlemist on väga, väga vaja. Sest mis on kindlasti presidendi ülesanne, mida mina arvan, et oleks üks minu väga, väga oluline ülesanne, kui mind ka tõepoolest Jumal Kadriorgu saadab.
See on meie väikese rahva ühteliitmine, need, kes nimetavad ennast liberaalideks, on aastakümnete vältel juba tegelikult näinud kurja vaeva, et meid omavahel tülli ajada. Küll ajada meid tülli selle pinnal, kas me oleme homod või oleme me heterod. Kas me oleme traditsioonilise perekonna pooldajad või oleme me mingisuguse muu mudeli pooldajad. Kas me pooldame palestiinlasi või iisraellasi, kas me pooldame Trumpi või pooldame Ursula von der Leyenit ja nii edasi ja nii edasi, kas me oleme esimene Eesti või teine Eesti või hoopis kolmas Eesti. Meid on nii tülli aetud tegelikult tihtipeale meile eksistentsiaalselt mitteoluliste küsimuste pinnal.
See on üsna tüüpiline, et kui inimestel on, hakkab tasapisi nälg varuks saama, siis tuleb tema tähelepanu juhtida kuskile mujale, et ta seda tühja kõhtu vähemalt natuke aega ei tunneks. Ja nii on ka meil tehtud.
Nii, et kindlasti on üks kõige olulisem ülesanne eesti rahva kokkutoomine ja mitte ainult üks kord nelja aasta vältel või mis iganes intervalliga lauluväljakul, vaid meeles, südames, sihtides, meeles, südames ja sihtides ühtetoomine. See on meie kestmajäämise üks kõige olulisemaid tingimusi. Ja ma julgen väita, et presidendil on selles ülimalt oluline roll.
Meil ju kogu aeg korrutatakse, kuidas presidendil ei ole Eestis võimu. President on selline sümboolne figuur, põhiseaduse kontrollija, põhiseaduse kaitsja. Seda ta on ka. Aga president saab teha väga palju asju, ilma et tal oleks otsest paragrahvilist võimu oma autoriteediga ja oma tarkusega. Ja seda autoriteeti ja tarkust ei ole me väga palju seal Kadriorus viimase paari aastakümne jooksul näinud. Sest need inimesed, kes on seal olnud, on olnud ideoloogilised aktivistid, aga mitte oma rahva heaolu eest seisvad autoriteedid ja see viga tuleb ära parandada.
Ma kunagi väga-väga ammu, ma arvan, see oli kuskil 1970ndate aastate teisel poolel. Väga paljud ei olnud sel ajal sündinud. Oli senine ajakiri nagu Noorus, võib-olla mõned mäletavad ja Nooruses oli üks rubriik, mille nimi oli aforismialbum. Ja ma tõlkisin selle aforismialbumi tarvis teinekord ka mõningate suurmeeste mõtteterasid. Ja üks nendest suurmeestest oli 16.-17. sajandi Inglise riigimees Francis Bacon. Ja mul on sealt meelde jäänud see, mulle torkas tookord nagu nõelaga ajusse, üks tema aforism, mille ma ka ära tõlkisin. Tark mees oskab luua rohkem võimalusi, kui ta eest leiab. Ma olen kogu elu juhindunud sellest mõtteterast, tark mees oskab luua rohkem võimalusi, kui ta eest leiab. See on tegelikult nagu moto Eesti rahvale. Me oleme väikerahvas, meil ei ole suurt suuri rikkusi, meil ei ole suurt massi.
Aga me peame olema kogu aeg nii targad, et me selles olukorras, kust me ennast leiame, oskame luua rohkem võimalusi kui need võimalused, mis me eest leiame.
Ja presidendina oleks see kindlasti ka minu moto, luua rohkem võimalusi, kui me eest leiame. Ja ma arvan, et mul elukogemus on andnud päris häid võimalusi ka varem.
Niimoodi sellest mõtteterast juhindudes tegutseda ja käituda. No ma võin tuua näite, Monika, minu kallis kaasa, võib seda kinnitada. Kui ma läksin Moskvasse suursaadikuks, siis leidsin ma sealt eest sellise asja nagu Pospretzvo. Saatkonna asemel oli see Pospretzvo ehk siis Eesti NSV alaline esindus.
Seal töötas üle saja kohapealt palgatud vene töötaja, kes loomulikult käisid pidevalt regulaarselt koputamas FSB, GRU ja teiste kolmetäheliste organite uksele või õigemini, kes kutsuti Nabeseedu vestlusele. Seal oli hotell, pesumaja, baari ja mille kõigega. Hotellis liikusid ringi noh, uued ajad, uued oligarhid oma relvastatud ihukaitseväelastega. Kujutate ette, Eesti saatkonna territooriumil on mingisugused vene ärimehed, keda saadavad hambuni relvis gorillad.
See ei olnud Eesti saatkond ja kui ma ütlesin, et me peame selle asja siin ära lõpetama, siis isegi Tallinnas välisministeeriumis öeldi mulle, see ei ole võimalik. Aga oli võimalik, ära tegime. Lahti lasime need venelased, välja viskasime hotellist kõik need kõrilõikajad. Kinni panime need pesumajad ja muud asjad, mis teenindasid kogu ümbruskonna eraisikuid ja asutusi ja keda iganes, ära tegime.
Kui me Moonikaga ostsime Suure-Lähtru mõisa, see oli tondiloss, praegu on see kodu, sai sel kevadel uue katuse, ilusa katuse. Tondilossist on tehtud asi – me leidsime rohkem võimalusi, suutsime luua rohkem võimalusi, kui me eest leidsime ja Eesti riigiga on praegu samasugune lugu.
Jürgen Ligi, „maailma parim rahandusminister“ või vähemalt Euroopa parim rahandusminister, on osanud Eesti viia täieliku võlakriisi keerisesse. Aga ma ütlen teile, kui me saame valitsusse, siis me pöörame selle asja kõik tagurpidi, me toome Eesti sellest neelukuristikust välja ja Siim, aitäh hea võrdluse eest krokodilliga. Ma ütlen teile midagi: kui Mart Helme peaks tõesti jõudma Jumala tahtel Kadriorgu, siis see on esimene samm selles suunas, et me sellest krokodillist hakkame tegema kingi ja ministriportfelle.
Aga tuleme ka nüüd selle juurde, mis siis on need niisugused programmilised eesmärgid, mida on vaja tingimata hakata ellu viima ja milleks Kadriorus ei ole jällegi neid otseseid juriidilisi ja võimulisi kange. Aga mida saab hakata ellu viima, kasutades presidendi autoriteeti ja avalikkuse toetust presidendile. See on väga tähtis, sest kui me vaatame neid viimaseid presidente, siis noh, ega see avalikkuse toetus on olnud ju niisugune loid. Ei noh, tore papi käib vahetevahel kuskil lasteaias, silitab päid ja loeb luuletusi. Aga noh, jah, temast ei sõltu ju midagi.
Tegelikult see ei vasta tõele. President saab ennast kehtestada, kui ta tuleb välja ideedega, mis ühiskonnas resoneeruvad, mis on ühiskonnas palavad, millest sõltub see, kuidas ühiskond edasi läheb ja leiab neile ideedele ühiskonna avalikkuse toetuse.
Sellisel juhul on presidendi võim kordades suurem kui valitsusel, kordades suurem kui dekadentlikul Riigikogul ja igasugustel kokkuleppelikel politikaanidel. President saab seda teha. Mis see on siis esimene, mida meil on vaja teha? Meil on vaja taas kehtestada Eesti Vabariigi põhiseadus. Me oleme aastatega triivinud olukorda, kus põhiseadus on noh, jah, noh, tore asi küll, aga ta on nagu ajale jalgu jäänud.
Ja asemele on tulnud jällegi needsamad politikaanid ja nende teenistuses olevad ametnikud ja juristid on leiutanud põhiseadusest mööda hiilimiseks suurepärase lahenduse. See on põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. Põhiseadus, see on nagu selline teisejärguline, aga vaat see kommenteeritud väljaanne, mis ütleb, kuidas tuleb tõlgendada ühte või teist põhiseaduse paragrahvi.
See on nagu põhiseadusest üle, ei ole niimoodi. Põhiseadus on põhiseadus ja kommenteeritud väljaanne on mingite juristide arvamus, mingite juristide ideoloogiliselt kallutatud arvamus ja see tuleb prügikasti visata. See on esimene samm. Ja kui me selle prügikasti viskame ja see on loomulikult ühine töö. President, EKRE fraktsioon ja need, kelle me suudame endaga kaasa tõmmata sealhulgas ja eelkõige eesti rahvas. Sealt me läheme edasi. Me taastame Eesti Vabariigis võimude lahususe printsiibi. Ei ole nii, et meil on mingi kaporatuur, mis otsustab, kes kuskile sobib ja mida võib teha ja mida ei või teha ja need, kes ei sobi nullitakse ära.
Siinsamas istub meil ees esimeses reas Kert Kingo, kes hakkas kritiseerima prokuratuuri ja juhtima tähelepanu sellele, kuidas kasutatakse võltsitud tõendusmaterjali, kuidas valetatakse kohtutes ja tehakse igasugust muud keemiat, nagu aeg-ajalt öeldakse. Ja sai karistada. Ja nüüd on meil eile või üleeile tulnud uudis sellest, kuidas Lauri Läänemets – puhas nagu prillikivi – „ma maksin oma taskust sularahas säästudes“.
Aitäh, kõik, maksamegi tulevikus siis kõikide asjade eest sularahas oma taskust säästudest. No lihtsalt ja see on näide sellest, kuidas meil tegelikult ei tööta kohtusüsteem korralikult.
See on näide sellest, kuidas meil prokuratuur on muutunud inimesi karistavaks ja tühistavaks organiks, koos teda illegaalselt jälitustegevust sooritanud kaitsepolitseiga. Ja see asi on lubamatu ja see tähendab seda, et meil tuleb taastada võimude lahususe printsiip, mille rikkumist me näeme ka praegu selles, kuidas meil jooksevad kaitseministeeriumi ja kaitseväe kõrged juhid praegu suure raha juurde.
See ei ole võimude lahusus, meil ei ole enam erinevate institutsioonide ristkontrolli üksteise tegevuse üle, vaid meil on maffioosne poliitilis-majanduslik ametnikkondlik jõuk, kes peab riiki eraomandiks ja käitub vastavalt hoolimata sellest, kas nad on rahva hulgas populaarsed või mitte.
Sest nad teavad, et võim on nende selja taga ja see tuleb lõpetada. Ja presidendil on selles kindlasti otsustav roll. Kui tal on julgust. Ma luban, et mul on julgust, edasi jõuame mitte vähem tähtsa, need asjad on kõik nagu ühe keti lülid, mitte vähem tähtsa asja juurde ja selleks on tsiviilkontrolli kehtestamine ju struktuuride üle. See tähendab tsiviilkontrolli kehtestamist nii kaitseväe, kaitsepolitsei kui välisluure kui sõjaväeluure üle.
Ei ole nii, et tulevad meile mingisugused võllid, see on hea sõna, võllid. Ja vaatavad ülbelt ja ütlevad, et nii on ja te peate sellega leppima. Ja kui te ei lepi, küll me leiame vahendeid, et te olete sunnitud leppima. Ei ole nii, meil ei tööta Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon. See on mõttetu organ, see on mõttetu organ.
Ja milleks, mis oli meie, kui me valitsusse läksime, koalitsioonilepingu üks oluline punkt, mida me ei saanud, sest meil olid vastas vabamüürlased seal igasuguste erinevate rangidega erinevatest erakondadest, mida me ei saanud ja ei suutnud läbi suruda lõpuks, enne kui see valitsus kukkus, oli eriprokuröride institutsiooni moodustamine.
Eriprokurörid, kellele annab volitused Riigikogu ja valitsus uurimistöö tegemiseks, kas kaitsepolitsei ületab volitusi ja kui ta ületab volitusi, siis need ametnikud vallandatakse ja saavad karistada.
Kas prokuratuur ületab volitusi ja kui ta ületab volitusi, siis need inimesed saavad karistada ja vallandatakse ja nii edasi ja nii edasi. Me ei saa taastada Eestis põhiseadust, kui meil, kui me kõiki neid asju, kõike kogu seda üksteisest sõltuvat ahelat enam-vähem ühe korraga lahti harutama ei hakka. President peab olema siin eestvedaja ja ärge öelge, et ei ole võimu. Kui on autoriteet ja avalikkuse toetus, siis on ka võim.
Ja selle peale me peame välja minema ja see on ka see põhjus, miks me tahame käivitada seda allkirjade kogumise kampaaniat, et näidata neile, kes arvavad, et nad on karistamatud ja igavesed. Et nad ei ole karistamatud ja igavesed. Et Eestis on siiski kõrgema võimu kandjaks Eesti rahvas.
Muide, kõrvalepõikena ja see ei ole nüüd klassipea õhutamine, aga näide sellest, et Issanda teed on keerulised. Hiljuti oli Riigikogu liikmetel, valitsuse liikmetel kohustus esitada oma majanduslike huvide deklaratsioonid ja seal te võisite näha, kui ülbelt on suhtunud tulevikku ja oma positsiooni väga paljud eelkõige liberaalsed saadikud ja valitsuse liikmed, kellel on seal 300 000 eurot laenusid kukil, kellel on 500 000 laenusid kukil. Millest see kõneleb? See kõneleb sellest, et need inimesed on veendunud, et nad on karistamatud, nad on igavesed, neid valitakse e-valimiste tulemusena ikka uuesti ja uuesti tagasi ja nad võivad endale lubada aastakümnete jooksul makstavat väga suurt igakuist intressi ja osakut.
„Sest me oleme igavesed, me oleme igavesed,“ see on nende veendumus. Ja mis te arvate, mis toimub praegu Riigikogu saalis? Sügelevad, kügelevad. Sest ühtäkki selgub, et vähemalt need, kes on asendusliikmetena Reformierakonna ja Martin ütles väga ilusti 0,02 tegelased seal saavad aru, et kurat, ma ei olegi igavene. Kurat, ma pean oma poole miljonist võlga hakkama äkki tagasi maksma, aga mul ei ole enam seda sissetulekut, mis mul siiani oli. Nii see on, nii see on.
Head sõbrad, vaadake, tihtipeale on filme, kus kuri on haaranud võimu. Olgu nad mingid tulnukad või olgu nad mingisugused, ma ei tea, oligarhid või olgu nad mingisugused tehnologeensed geeniused, kes on osanud ühiskonna endale allutada. Noh, filme on erinevaid. Aga kõikides nendes filmides on alati üks kangelane ja üldreeglina see kangelane ei ole kunagi ise tahtnud kangelaseks saada. Ja ma ütlen teile, et ma ka ei taha kangelane olla. Ma tegelikult ei taha. Ma tegelikult tahaks olla tavaline inimene. Aga kui sulle on määratud missioon, siis selle missiooni määraja on sinust kõrgemal. Olgu ta rahvas või olgu ta Jumal. Ja siis sa pead seda missiooni kandma. Ja nii võtan mina ka.
Alandlikult selle missiooni kandmise vastu. Tänades teid ja lootes kõrgemale juhtimisele, meelekindlusele, elukogemusele ja tarkusele.”