Mööname kahetsusega, et inimõigused on Euroopas läbitud etapp. Kunagine ilus loosung on muutunud võimuvahendiks, millega vasakliberaalid ja globalistid suruvad peale uut ideoloogilist diktatuuri.
Võtmesõnaks on „vihakõne“ – fraas, mille varjus pannakse toime massirepressioone kõigi nende vastu, kes julgevad rääkida tõtt massiimmigratsioonist, islamist või pervertidest.
Suurbritannias avaldas kodanikuõiguste ühendus Big Brother Watch septembris 2026 raporti, mis paljastab šokeerivad numbrid. Ajavahemikul 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2025 arreteeriti vaid veebisõnavõttude eest 62 199 inimest. Neist 18 520 said süüdistuse ja 12 292 mõisteti süüdi.
Politsei menetleb iga päev kümneid „vihakõnekaebusi“. Isegi kui kriminaalasja ei algatata, jääb inimese registrisse märge „mittekriminaalsest vihaintsidendist“, mis takistab nii töökoha hoidmist kui ka leidmist.
Värvikad näited on lausa jaburad. West Midlandsi politsei koputas teismelise tüdruku uksele, sest too oli TikTokis õpetaja pilti negatiivselt kommenteerinud – tegelikult polnud tüdruk videot loonudki.
Lapsevanemad, kes kinnises vestlusrühmas kritiseerisid tütre kooli, peeti 11 tunniks kinni ning neile määrati 20 000 naela (23 400 eurot) trahvi. Kõige kuulsam on Lucy Connolly juhtum: pärast Southporti veretööd, kus nn rändetaustaga mehike tappis kolm väikest tüdrukut, kirjutas naine sotsiaalmeedias emotsionaalse postituse. Ta kustutas selle kiiresti, kuid sai siiski 31 kuu pikkuse vanglakaristuse.
Saksamaal on olukord sama hull. 2025. aastal registreeriti 10 542 veebis toime pandud vihakuritegu. 44 protsenti sakslastest tunnistas, et peab oma arvamust väljendades olema ettevaatlik.
1990. aastal uskus 78 protsenti, et sõnavabadusega on kõik korras – täna on see näitaja kõigi aegade madalaim. Politsei teeb varahommikusi reide „valede“ kommentaaride pärast, konfiskeerib arvutid ja küsitleb inimesi, kes nimetasid liidukantslerit Pinocchioks või joodikuks.
Need arvud ja lood ei ole juhus. Kõikvõimalike õilsate ettekäänetega – „ohutus“, „kaastunne“, „demokraatia kaitse“ – kehtestatud vihakõneseadused on tegelikult poliitiliste vastaste, eelkõige kristlaste, rahvuslaste ja konservatiivide suukorvistamiseks.
Samal ajal aitavad need kinni mätsida immigrantide ja pervertide hirmutegusid. Tõde immigratsiooni mõjust, noorte tüdrukute vägistamisest või traditsiooniliste väärtuste hävitamisest ei tohi rääkida – selle eest pannakse vangi.
Eestis on vihakõne eestvõitlejad juba aastaid seesama lillaroosade seltskond. Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid on Riigikogu valimiste eel ja järel aktiivselt surunud Euroopa Liidu direktiive, mis laiendavad „viha“ mõistet.
Just nemad on olnud kõige innukamad uute repressioonide kehtestajad, varjates totalitarismi nn Euroopa väärtuste taha. Juba ainult sellepärast ei tohi mürsugängsteritele ühtegi häält anda.
See ei ole ammu enam demokraatia. See on uus hirmuvalitsus, mis kannab progressi maski. Kui me ei peata seda arengut, muutub ka Eesti politseiriigiks, kus tõe rääkimine on ohtlikum kui kuritegu.
Aeg on öelda ilma keerutamata: vihakõneseadused ei kaitse nõrku – need kaitsevad pättide võimu ja seda ebaõnnestunud ja inimvaenulikku eksperimenti.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 24.09.2026