4. juunil 1884. a. õnnistati Otepää kirikus sini-must-valge lipp. Samal päeval 63 aastat hiljem allkirjastati Moskvas kaks stalinlikku seadlust: „Võitluse tugevdamisest riigi- ja ühiskonnavara riisujate vastu” ja „Isikliku omandi kaitse tugevdamisest”. Karistuse alammäär seitse aastat vabadusekaotust.
Vorstijupi eest seitse aastat
Stalin oli tol momendil 1947 aastal tõsiselt hädas. 1926. aasta Vene NFSV kriminaalkoodeksi karistused olid lahjad. Sõda oli lõppenud. Kartmatud Punaarmee võitlejad olid tööle asunud ning vargus töökohtadest lokkas jõudsalt. Iga päev tehaseväravas kõiki töölt lahkujaid läbi otsida lihtsalt ei jõutud.
Uued seadlused võimaldasid iga töökohast kaasavõetud vorstijupi või leivapätsi eest seitsmeks aastaks vangi saata. Kõik, kes varastasid, s.o. ründasid sotsialistlikku omandit, olid klassivaenlased ja võitlus nendega pidi järjest teravnema. Klassivaenlane olevat nagu rott: kui ajada ta tühjas ruumis nurka nii, et põgeneda pole kuhugi, siis tungib inimesele kallale. Ja kommunismile üleminekuks tuligi kuritegevus täielikult likvideerida. Kriminaalkoodeksi § 7 lg. 2 sätestas: „Kuritegu on ühiskonnavastane tegu.”
Kunagi pärast loengut sain suure punase filosoofi, Gustav Naaniga, veidi neljasilmajuttu ajada. Selgitasin talle kuritegevuse täieliku likvideerimise võimalust. Tuleb vaid vormistada hästi palju vargusi ja muid kuritegusid. Kui kurjategijate protsent ületab juba 50 % elanikkonnast, siis ei saa enam väita, et vargus on ühiskonnavastane kuritegu, vaid see on ühiskonna enamuse normaalne eluviis. Jääb ainult küsimus: mida teha selle osaga ühiskonnast, kes käitub ühiskonnavastaselt, st ei varasta ega huligaanitse? Kas isoleerida nad vanglatesse või üritada kuidagi vabaduses ümber kasvatada?
Naan oli minu ettepanekust üllatunud ega osanud muud vastata kui: „Väga huvitav ettepanek.”
Stalini ajal peeti karistuseks ainult vanglassesaatmist. Kui keegi alaealine või mõni muu oli saanud karistuseks vabadusekaotuse tingimisi, siis pidas ta seda õigeksmõistmiseks.
Samal ajal kui täiskasvanud said pätsivarguse eest seitse aastat, tõugati alaealisi süstemaatiliselt kuritegevusele. Enne 18. eluaastat kedagi naljalt mittepoliitilise tegevuse eest kinni ei pandud. Küll käis ta korduvalt alaealiste asjade komisjonis, kus teda pikalt näägutati ja karistati lõpuks tingimisi erikooli saatmisega. Ja nii isegi mitu korda, enne kui erikooli saatmine viimaks teoks sai. Hiljem, kui inimene oli juba 18 täis, sai anda täie rauaga. Peaaegu kõik täiskasvanud kurjategijad rääkisid, et kui nad alaealisena oleks saanud kasvõi nädala vanglat, oleks nad kuritegevusest edaspidi ilmselt loobunud.
Seevastu prokuröri, kes küsis vanglasööklast kahekilose lihatüki varastanule aasta vanglat juurde ja kohus nii ka karistas, näägutati paar aastat igal nõupidamisel kui lubamatut liberaali.
Represioonidest siidikinnasteni e pauk õhku kurjategijat ei paranda
Praeguseks aga oleme jõudnud teise äärmusesse. Ajastusse, mil kõik kurjategijad saavad nö paugu õhku e tingimisi. Selline karistuspoliitika nagu nähtub, ei soodusta samuti kuritegude vähenemist. Autot ebakaines olekus juhtides inimese tapmine on juba nii “lahja tegu”, et sageli on karistuseks tingimisi. Kuni 1961. aastani oli aga ükskõik, kas tapsid inimese kirvega või autoga. Kui auto oli isiklik, siis oli VNFSV KrK § 136 ja purjus surnukssõitja sai kindlasti reaalse vabadusekaotuse. Kui auto oli riigi oma, siis paragrahv oli 59-3. § 59 iseenesest käsitles banditismi ja purjus autojuht oligi bandiidiga võrdsustatud.
Veel Nikita Hruštšovi ajalgi oli kehtiv surmanuhtlus, mida sai kohaldada ka riigivarastele üle 10 000 rubla väärtuses varguse puhul. Ja neid juhuseid oli küll ja veel.
Kunagi Anastass Mikojani võimuloleku ajal lasti maha isegi tätoveeringute eest. Nimelt oli vangilaagrites hakanud kiiresti levima komme endale otsaette tätoveerida „Paб CCCP” („NSVL-i ori”). Siis valiti välja 12 sellise tätoveeringuga tapjat üle NSVL-i, kirjutati süüdistusse „parandusliku töö koloonia töö desorienteerimine” (ENSV KrK § 75-1, VNFSV 77-1), määrati surmanuhtlus ning lastigi desorienteerijad maha. Selline profülaktiline abinõu aitas antud nähtuse jäägitult likvideerida.
Kuigi ma ei soovi surmanuhtlust kiita, ei saa mööda minna sellestki, et maailma kõige demokraatlikumas riigis USA-s, on see siiani paljudes osariikides olemas.
Kunagi oli meil Lõuna-Eestis juhtum, kus põhjuseta julmalt läbipekstud noormees pandi küdevasse keskküttekatla tulekoldesse. Tänu õnnelikule juhusele ta päästeti. Kuid selline tegevus vääriks siiski enamat kui eluaegne vangistus. Võimalik, et surmanuhtluse olemasolu distsiplineeriks ka islamiterroriste.
Tuleb märkida ka Hiina positiivset praktikat, kus igal aastal lastakse maha paar tuhat kurjategijat, sealhulgas ka suured pankrotimeistrid. Lisaks on Hiinas veel väga positiivne meede „surmanuhtlus tingimisi”. See tähendab, et kurjategija läheb vanglasse, ja juhul, kui käitub korralikult, jääb elama. Kui aga hakkab režiimi rikkuma, siis lastakse maha. Meil aga ülbitseb eluaegse vangistuse saanud multimõrvar kartmatult nii kaasvangide kui ka administratsiooni kallal.
Karistus peab olema reaalne ja vääramatu, vaid siis teenib ta oma eesmärki. Kui aga käib lõpmatu „õhkupaugutamine”, siis sellest on tulu vähe.
Õnneks ei pea me kuritegevust lõplikult likvideerima, sest kommunismile me ilmselt enam niipea üle minema ei ole kohustatud.
Feliks Saarevet
Autor on jurist, endine riigiprokuröri asetäitja
FOTO: PM/Scanpix – illustreeriv