Arnold Rüütli kaitseks: 1988. aastal tuli käia noatera peal

EKRE volikogu liige liige Ando Tulvik kirjutab, et on ebaõiglane kritiseerida Arnold Rüütli väljaütlemisi 1988. aastal, sest Moskvale  vastuvõetamatuid avaldusi teha oleks olnud lausrumalus – käia tuli noatera peal.

Literaat Mart Soidro, käsitledes 5. jaanuari Õhtulehe artiklis “Traditsioonidest ja ärajäänud hümnist” aastavahetusel hümni esitamata jätmist, märgib muuseas: „Rahvaliidu mantlipärijana on Eesti Konservatiivsel Erakonnal häid sõnu jätkunud üksnes lugupeetud Arnold Rüütlile, EKRE auesimehele. Kahju, et EKRE ei kohtle meie riigipäid võrdselt.“

Soidro meenutab 30-aasta tagust teleesinemist 1988. aasa veebruaris, kus Arnold Rüütel ütleb: „Igal realistlikult mõtleval inimesel on selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole…“ Mõistagi tuleb öeldut käsitleda tolle aja kontekstis, Moskva võimude ning nende kohapealsete toetajate rahustamisena. Tõde on nii kallis asi, et selle valvel peab seisma ka vale (Otto von Bismarck).

Ajaloolise mälu värskendamiseks meenutagem, et elasime võõra võimu all, kuhu meid sunniti punase terroriga, relva, pettuse ja valega. Vastasega võitlemisel on alati kõige tõhusam vahend tema oma relv ja seda ka Arnold Rüütel kasutas, muud võimalust polnud.

Olime juba enne Teist maailmasõda sõna otseses mõttes relvituks tehtud, nii Eesti sõjavägi kui ka Kaitseliit. Vene sõjavägi valvas meie samme kohapeal, valmis vajadusel ühiskonna ellu sekkuma. Meie riigis kehtestati ebaõiglaselt ja tagasiulatuvalt rahvast alandavad ja hävitavad võõra riigi seadused. Juba August Kitzbergi möödunud sajandil kirjutatud näidendis kõlasid laulusõnad: „See vene riigi seadus on ropp ja roojane…“

1988. aastaks oli olukord siiski mõnevõrra muutunud, kuid Moskvale selgelt vastuvõetamatuid avaldusi teha oleks olnud lausrumalus. Ükski peremees ei salli koera, kes tema enda peale haugub!

Meie rahva õnneks olid okupatsioonirežiimi võimustruktuuride etteotsa saanud sügavalt eestimeelsed mehed: Vaino Väljas, Arnold Rüütel, Indrek Toome jt. Jälgisin nende sõnavõtte ja tegusid tähelepanelikult. Nad käisid kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal sõna otseses mõttes nagu noatera peal. Nad esindasid Moskva võimu Eesti taasiseseisvuse püüdlusi kahjustamata.

Näiteks veel 1989. aasta 7.mail, kui Tartu Vanemuises tuli kokku Eesti Maaliidu asutav Maapäev, oli teatrimaja sõna otseses mõttes rahvast pungil, Maapäevale saabusid ka Vaino Väljas, Arnold Rüütel ja Indrek Toome. Püstitõusnud rahva aplausi saatel istusid nad neile eraldatud kohtadele, sõna ei võtnud. Kuulates ära ametliku osa, lahkusid nad nagu saabudes, rahva tunnustava aplausi saatel. Eesti asja aeti tasa ja targu. Siin on kohane märkida, et EKRE juured ulatuvad tegelikult Eesti Maaliidu aegadesse, seega vanim praegu Eestis tegutsev erakond.

Rahva erilise austuse ja lugupidamise on Arnold Rüütel pälvinud sihikindla ning tasakaaluka poliitilise tegevuse eest nii taasiseseisvumise eelsel perioodil kui ka pärast seda. Sirge seljaga, auväärselt ja väärikalt on ta Eesti asja ajanud ja rahvas tunnustab tema tehtud tööd. Veel aktiivselt poliitikas osaledes, pälvis ta alati valijate ülisuure toetuse, mille saavutamiseks võimuerakonnad on kulutanud miljoneid Eesti maksumaksja raha.

Arnold Rüütli tegude ja sõnade kahtluse alla panek teenib ainult nende huve, kes Eesti taasiseseisvumise heaks midagi teinud ei ole või Eesti asja ajamise asemel ajavad „kurat teab kelle asja“. Neid inimesi võib muidugi mõista, kui ise nii väärika poliitiku tasemele ei küüni, tuleb teda mustata, et ise parem välja paista. V.I.Lenini õpetus kõlab: „Tuleb laimata teisi, et varjata oma vigu (tegusid).“ Tublid leninlased!

Ando Tulvik,
EKRE volikogu liige

 

Foto: LIIS TREIMANN/POSTIMEES

Kommentaarid