EV100 | Mart Helme: Kui rahvas ärkab, on ta võitmatu

Eesti Vabariigi väljakuulutamine.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme kirjutab vabariigi sünnipäeva puhul, et ajaloos on kõik võõraste jõudude teenrid alla jäänud eesti rahva usule iseendasse ja meie kustumatule janule olla iseseisvad.

Kui Eesti Vabariik sada aastat tagasi Pärnu Endla teatri rõdult välja kuulutati, oli see paljuski pigem sümboolne akt. Vaatamata improviseeritud sõjaväeparaadile, mis iseseisvusmanifesti lugemisele järgnes, lõppes äsja väljakuulutatud iseseisvus Pärnule de facto juba järgmisel päeval, kui linna saabusid saksa okupatsiooniväed. Paar päeva hiljem lõpetasid Saksa väed iseseisvuse ka Tallinnas. Eesti rahvusväeosad relvitustati ja saadeti laiali, rahvusriikluse eest seisvad poliitikud lahkusid maalt või läksid põranda alla. Saksa võim seadis eesmärgiks Eesti ja Läti territooriumil Balti hertsogiriigi loomise ning „ajalooliste saksa alade“ lõplikuks saksastamiseks siinsetele maadele kahe miljoni saksa kolonisti ümberasustamise.

Tülikate põlisrahvastega pidi olema kindlalt ja ühemõtteliselt Schluss ohne Kuss – lõpp ilma suudluseta. Seega – kaasaegsete enamikule võis kindlalt tunduda, et Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamine oli vaid hetkeline päikesevälgatus, ilus unenägu, millele reaalsuses katet ei tekkinud ja mis juriidilises tähenduses oli sama teostamatu nagu kogu eesti rahva unistus iseseisvusest.

Unistus iseseisvusest

Hüpakem nüüd ajaloos seitsekümmend aastat edasi. 16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu valdava häälteenamusega (258 poolt, üks vastu, viis erapooletut) vastu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni. Taas tundus, nagu ei tähendaks see samm sisuliselt mitte midagi. Võis ju küsida: mis legitiimsusega organ Eesti NSV Ülemnõukogu üleüldse on? Mida tähendab see deklaratsioon olukorras, kus maal on enam kui sada tuhat nõukogude sõjaväelast ning on selge, et okupatsioonivõimud ei kavatsegi nukuparlamendi otsuseid tunnustada. Kuigi perestroika pohmeluse käes vaevlev Nõukogude Liit kääris, ei ennustanud siiski miski, et seda tabab kõigest mõne aasta pärast kollaps. Taas näis unistus iseseisvusest pigem fatamorgaana kui reaalselt teostuva tegelikkusena.

Need kaks näidet meie 20. sajandi ajaloost, need kaks paralleeli meie iseseisvuspüüete teelt, on tegelikult märksa kõnekamad kui vaid näited sellest, kui ootamatuid pöördeid võib ajalugu teha. Need on näited sellest, et iialgi ei tohi kaotada lootust. Need on näited sellest, et kunagi ei tohi kasutamata jätta olude ning ajaloo poolt pakutavaid võimalusi. Isegi kui need sel hetkel tunduvad vaid sümboolsetena. Isegi kui tavakodaniku argimurede taustal näivad taolised sammud lapsikute poliitiliste mängudena.

Praegu me teame ju, et iseseisvuse väljakuulutamiseta veebruaris 1918 oleks meil olnud palju keerulisem asuda teostama iseseisvust novembris 1918. Selleta poleks ilmselt olnud teostatav vastupanu alustamine punastele, Asutava Kogu kokkukutsumine, maareformi vastuvõtmine, välismissioonide väljasaatmine sõjalise abi ja diplomaatilise tunnustuse saavutamiseks ehk lühidalt: kogu maa ja rahva mobiliseerimine võidu saavutamiseks Vabadussõjas.

Sama võime öelda 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni kohta. Kuitahes sümboolse, reaalset katet mitte omava žestina see paljudele ka ei tundunud, see andis võimaluse üleminekuperioodi alustamiseks 1990. aastal, kursi võtmist Eesti iseseisvuse taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel ja lõpuks ka taasiseseisvumise väljakuulutamisele 20. augustil 1991.

Tagantjärele näib meie poolt vaadeldavate ajalooliste näidete juures kõik lihtne ja loogiline. Sündmuste keskel ja arengufaasides pole see aga kunagi nii üheselt mõistetav. Saame sellest aru, kui asetame ennast tänasesse päeva.

Kas jääme püsima?

Kui Eesti sada aastat tagasi kahe üksteise järel kokku varisenud impeeriumi (Vene ja Saksa) haardest iseseisvana väljus, olid meie põhiküsimused täpselt samad, mis kolmveerand sajandit hiljem, kui me rabelesime välja nõukogude impeeriumi rüpest. Need küsimused olid meie rahvuslik püsimajäämine ja selle püsimajäämise tagamiseks meie rahvale iseseisva ning suveräänse riigi loomine. Hämmastaval kombel on need meie põhiküsimusteks ka täna, 100 aastat pärast iseseisvuse väljakuulutamist ja 27 aastat pärast iseseisvuse taastamist. Meie rahvuse püsimajäämine on järjekordselt küsimärgi all, sest meie sündimus on ebapiisav, meie inimeste väljaränne suur ja sisseränne (eriti slaavi rahvastikuga maadest) liiga arvukas.

Probleemne on ka meie suveräänsus. Kui suveräänsed me ikkagi oleme aina enam föderaliseerumise poole liikuvas ja direktiivset käsumajandust harrastavas Euroopa Liidus? Kui suveräänsed me oleme meile fanaatiliselt nn euroopalikke väärtusi peale suruvas Euroopas? Kui sõltumatud suurriikidest, nende luureteenistustest või ka rahvusvahelistest korporatsioonidest ja organisatsioonidest on need inimesed, kes praegu ametlikult Eesti riigi eesotsas seisavad?

Ma ei anna siinkohas neile küsimustele vastuseid, aga see, et me taolisi küsimusi üldse esitama peame, on enam kui kõnekas.

Siiski. Ma tahan kõiki – KÕIKI – vannutada: kui punavägi 1918. aastal Kehra alla jõudis, näis Eesti Vabariigi saatus olevat otsustatud: see on surnult sündinud laps. Aga ei olnud, see laps jäi ellu ja kasvas riigiks, mida ei olnud kusagil maailmas vaja häbeneda. Kui punaväed Eesti 1940. aastal okupeerisid ja 1944. aastal maa uuesti vallutasid, näis samuti, et Eesti kui riigiga on lõpp – igaveseks. Ei olnud! Me kõik, kes me okupatsiooniaja üle elasime, kandsime südames alati usku, et ühel päeval on taas Eesti riik. See riik tuli. Teistsugune, kui me unistasime, aga ta tuli.

Rahva usk iseendasse

Nüüd oleme jälle olukorras, kus näeme, kuidas meie riik justkui puruhaaval meie käte vahelt laiali pudeneb, kuidas meie keel ägab vene ja inglise keele surve all, kuidas eestlased kaotavad päevast päeva usku sellesse, et see riik – Eesti riik – on nende riik, nende rahvuskodu, nende ja nende laste tuleviku, heaolu ja eneseteostuse iseenesest mõistetav keskkond. Me kogeme, kuidas meie oma riigijuhid süüdistavad meid tagurluses, võõravihas, sallimatuses, rassismis, natsismis, fašismis.

Tuletan meelde: kõiges selles süüdistasid meid 30 aastat tagasi nõukogude impeeriumi eestvõitlejad, keda toona nimetati internatsideks. On uskumatu, et Eesti riigi juhid on nende retoorika täna sisuliselt üks-ühele üle võtnud. Ka see on kõnekas.

Hiljuti peatas mind tänaval üks kolmekümnendates eluaastates naine. Tal oli ainult üks küsimus: palun öelge, kas meil, eestlastel, on veel üldse mingit lootust? Missugune küsimus sajandal iseseisvusaastal ja kahekümne seitsmendal taasiseseisvumise aastal!

Ma vastasin kindlalt ja veendunult: on! Kõik kollaborandid, kõik võõraste jõudude teenrid, mis tahes ajal nad siin ka tegutsenud on, on lõpuks ikka alla jäänud eesti rahva usule iseendasse, usule oma püsimisse selle maa tegelike peremeestena, meie kustumatule janule olla iseseisvad ja iseenda peremehed. Ma näen, et meie rahvas on vasakliberaalsete sireenide lummusest ärkamas. Kui rahvas ärkab, on ta võitmatu.

Mart Helme,
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees

 

Fotol: Eestimaa Päästekomitee liikmed Jüri Vilms, Konstantin Päts ja Konstantin Konik baltisakslasest kunstniku Maximilian Maksolly maalil „Eesti Vabariigi väljakuulutamine“, millel kujutatakse Eesti iseseisvuse proklameerimist 24. veebruaril 1918 Tallinnas.

 

Kommentaarid