Aasta Ema tiitli ümber puhkenud poleemika pole muud kui märk sellest, et traditsioonilise perekonna vastu sõdivad feministid püüavad meie ühiskonna norme ja ideaale üha aktiivsemalt ümber defineerida.
Niinimetatud naisõiguslased, kes esitasid avaliku protesti Aasta Ema statuudi vastu, mille kohaselt võib tiitli saada üksnes abielunaine, keelduvad aru saamast lihtsast asjast. Aasta Ema ei ole ometi spordivõistlus, kus võitja väljaselgitamiseks võetakse mõõtu, kes on laste nimel rohkem vett ja vilet näinud.
On täiesti selge, et üksikemade õlgadele langeb suurem koormus. On täiesti ilmne, et üksikemad rabavad nii ema kui ka isa eest. Selge on ka see, et ühiskond ei tohi üksikaemasid nende keerulises olukorras üksi jätta.
Ent Aasta Ema tiitli väärtus seisneb hoopis muus. Selle tiitli mõte on näidata eeskuju, panna paika järgimist vääriv ideaal. Ja sellest tulenevalt peaks etaloniks olema traditsiooniline perekond ja mitte üksikemadus.
Loomulikult võivad üksi lapsi kasvatavad naised olla väga head emad, kuid Aasta Ema valimise juurde kuulub lahutamatult perekonna ja abielustaatuse tunnustamine ning esiletoomine.
Kui võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta leiab, et suhteseis ei näita vanemlikke oskusi, siis – ei peagi näitama. Küll aga näitab Aasta Ema suhteseis seda, millist peremudelit meie riik ja rahvas väärtustab. Emad ei peaks kasvatama oma lapsi üksi.
Tuletame meelde, et uuringute kohaselt toetab ligi 80 protsenti eesti avalikkusest traditsioonilist perekonnamudelit ja väärtusi ning ka meie põhiseadus sätestab, et perekond on riigi kaitse all.
Äärmusfeministide ja vasakliberaalsete ringkondade katsed muuta aasta ema valimise kriteeriume on käsitletavad rünnakuna traditsiooniliste perekonnaväärtuste ja abieluinstitutsiooni vastu.
Võime kindlad olla, et need rünnakud ei jää viimaseks. On igati ootuspärane, et pärast üleskutset kaotada Aasta Ema statuudist abielunõue, aktiveeruvad homoaktivistid ja küsivad: „Aga miks ei tule Aasta Ema mõnest lapsi kasvatavast lesbiperekonnast? Ka need emad näevad ju vaeva.“
Kahetsusväärne on president Kersti Kaljulaiu abieluinstitutsiooni mitteväärtustav seisukoht ja sotsiaaldemokraadist riigikogu esimehe Eiki Nestori nõusolek anda üle alternatiivset auhinda, sest ühiskond olevat muutunud. Nestor unustab ära, et pole olemas kusagil meist eespool edasi kappavat ühiskonda, millega meie – inimesed – peame sammu pidama. Meie ise olemegi see ühiskond, mis kehtestab oma väärtused ja normid. Kui ühiskond muutub, siis ikka meie endi otsuste ja tegevuse tulemusel.
Traditsiooniline perekond, kuhu kuuluvad ema, isa ja lapsed, on terve ja jätkusuutliku ühiskonna alus ja vundament. Perekond võimaldab lastel üles kasvada turvalises keskkonnas, kus neil on võimalik toetuda nii emale kui ka isale. Me peame seisma vastu katsetele traditsioonilistest väärtustest teerulliga üle sõita.
Henn Põlluaas,
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees