Henn Põlluaas: mis kultuuriruumi esindab Euroopa kultuuri ahistamiskultuuriks pidav Sirp?

Henn Põlluaas

Viimane kultuurileht Sirp kirjutab: “Lääne kultuur on olnud (vaikimisi) ahistamise kultuur, ahistamine on olnud süsteemne ja ulatuslik ning seda on peetud kultuuri tavapäraseks osaks”.

Tule taevas appi, tahaks lennartmerelikult hüüda. Hüsteerilised vasakaktivistid, äärmusfeministid ja muu sarnane seltskond on end täiesti pöördesse loitsinud ja näevad enda pruuniroosas mullis tonti iga põõsa taga. Pidasin vapralt vastu ja lugesin artikli kenasti lõpuni. Loomulikult on kõiges halvas, mis selles košmaarses maailmas on ja mille käes need vaesed naisterahvad, vabandust, kui neid naiseks nimetamisega solvan, sest sugu olevat ju sotsiaalne konstruktsioon, kannatavad, süüdi mehed. Ja loomulikult, see meeste kõige hullem sort, mis üldse olla saab – valged, keskealised, Euroopa kultuuriruumist pärit heteromehed. Ja loomulikul ka EKRE, kuis muidu.

Aga sugugi mitte need mehed, kes Kölnis sadu naisi korraga ahistasid, kes vägistavad naisi üle terve Euroopa ja leiavad, et kui naisel on miniseelik, siis ongi iga korraliku islamimehe kohustus ta ära vägistada, mehed, kelle meelest iga valge naine on prostituut, mehed, kelle pärast mu hea Soome ohvitserist tuttav ei julge kogemusele tuginedes lasta Helsingis oma 16. aastasel tütrel enam üksi rongi pealt koju tulla, mehed, kes sunnivad naisi kott peas käima või mehed, kes naistele hapet näkku viskavad ja neid põlema panevad. Nendest meestest ei räägitud selles nõiajahiloos mitte poolt sõnagi. Sest kui sa julged sellest rääkida, siis oled a priori rassist ja ksenofoob. Sest ahistamise kultuur olevat pärit hoopiski Euroopast, seda olevat alati peetud Euroopa kultuuri tavapäraseks osaks.

Kes peavad? Millal, kus? Needsamad rahuldamatud, mehi vihkavad, tigedad fuuriad, kes näevad isegi tavapärases viisakuses ahistamist, aga tegeliku ahistamise ja seksuaalvägivalla ees sulgevad enda silmad ja kõrvad. Needsamad tegelased, kes keelduvad tunnistamast, et Euroopa kultuur toetub kristlusele, mis keelab ja taunib igasugust naiste ahistamist ja perevägivalda. Täpselt, nagu EKRE, muuseas, vastupidiselt levitatavatele pahatahtlikele väljamõeldistele. Tuleb tõdeda, et nende teadmised Euroopa kultuurist on äärmiselt algelised, et mitte öelda olematud. Aga hääl on seda valjem.

Loomulikult leidub ahistamist ka Euroopas ja Eestiski, mis on äärmiselt kahetsusväärne, kuid mitte iga naisterahva kõnetamine ega tantsimakutsumine ei ole ahistamine, nagu vasakfeministlikud äärmuslased lasevad välja paista. Ammugi ei ole Euroopa kultuuril ja euroopa mehel ahistamisega “tavapärast” osa. Ka Eesti kultuur on osa Euroopa kultuurist, kas ka Eesti kultuur on ahistamiskultuur? Sellised vihakõnelised süüdistused on absurdsed ja on suunatud täpselt samasse auku, nagu laulupeo demoniseerimine ja natsibakhanaaliks tituleerimine. Just sellised “kultuuriesindajad” on tegelikud vaimsed ahistajad, terve ühiskonna ahistajad seejuures.

Väga kurb, et Sirp on sedavõrd mandunud ja maha käinud, et tõsiseltvõetavad kultuuritegijad ja -huvilised ei soovi seda enam kättegi võtta. Sotside juhitava Kultuuriministeeriumi haldusalasse kuuluv leht on numbrist numbrisse täis tigedust pritsivat vasakpopulistlikku ja loomuvastast propagandat, mida enda külvatud hirmude ärakasutamisega võimutüüri juurde pääsenud sotsid ja kultuurimarksistid maksumaksja raha eest levitavad. Seetõttu ei ole meil enam korralikku kultuurilehte ning Eesti kultuuri levik ja eeskätt selle tutvustamine on tõsiselt pärsitud. Kui seda ajupesu peetakse kultuuriks ja sarnast lähenemist “vajalikuks kultuurimuutuseks”, siis hoidku meid Jumal. Aeg oleks see ebanormaalne jamps lõpetada ja lehele uus peatoimetaja leida!

Kõnealune artikkel: Lea Larin, Reet Varblane, “Me ei lahku enam tantsupõrandalt, Vajaliku kultuurimuutuse taga on mõistete andmine, mille abil ahistamisest rääkida”, Sirp 22.12.2017

Kommentaarid