Sotsiaaldemokraatia ei ole enam ammu vasaktsentristlik ideoloogia, mis pooldas sotsiaalset õiglust ja demokraatiat.
Sotsid ei seisa vaeste, vaevatute ega töörahva eest, ammugi eesti rahva eest, küll aga relativismi, äärmusfeminismi, hedonismi, homoideoloogia, multikulturalismi ja globalismi eest. Need olevat „euroopalikud väärtused“, mis juurutatakse rumala rahva hüvanguks niikuinii, kasvõi vägisi.
Sotsid ei arvesta rahva tahtega, vaid ütlevad rahvale, mida see peab tahtma. Ja mida enam seoses immigratsiooni-, demograafia- ja väärtuskriisiga kasvab ühiskonna vastuseis vasakliberaalsele poliitikale ja toetus konservatiivsetele aadetele, seda agressiivsemaks ja radikaalsemaks sotsid muutuvad.
Telliskivi loomelinnakus peetud kõnes andis SDE esimees Ossinovski stalinlikult räige, paranoilise ja halvustava iseloomustuse Eesti ühiskonnale. „Idiootlikule Eestile“, nagu ta väljendas. Ossinovski väitis, et meie avalik ruum on täitunud viha, ksenofoobia, sildistamise ja diskrimineerimisega. Sadadele inimestele näidatakse ust, välismaalasi ahistatakse ning diskrimineeritakse. Terveid inimgruppe ähvardatakse tõrvikute ja isehakanud jõukude patrullidega. Nagu peale räiget joomingut on meie avaliku ruumi nurgad ksenofoobset okset täis. Vägivald ja tapmine olevat lähedal, tõi paralleele fašismi esilekerkimisega Saksamaal ning nimetas olukorda ühiskondlikuks hullumeelsuseks ehk ekrestumiseks.
Sarnaselt on väljendunud ka teised sotside kõneisikud. Liisa Oviir väitis näiteks, et: „Eesti ühiskonnas tajutav võõraviha ning kasvav ksenofoobia- ja rassismilmingud mõjutavad tugevalt Eestis elavate välismaalaste turvalisust ja elukvaliteeti ning omavad negatiivset mõju ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimele.” Mikseri sõnul võtvat vihakõne üha enam hoogu ja kujutavat lausa reaalset ohtu süütutele inimestele.
Et sellist jampsi välja mõelda, peab vihakamine Eesti inimeste ja ühiskonna vastu olema nii suur, et võtab lausa silme ees mustaks. Oma äärmuslike sõnavõttude ja käitumisega kutsuvad sotsid ise sallimatust esile ja rikuvad Eesti mainet laiemalt.
Keel ja mõtlemine on omavahel seotud ning laimamine määratleb kasutajaid endid. Oponentide sildistamine fašistideks, putinlasteks, äärmuslaslasteks populistideks ja vihaõhutajateks on sotside tavaretoorika. Küllap mängib siin osa sotside bolševistlik minevik ja ühinemine selgelt eestivaenuliku Vene Erakonnaga Eestis, kes eitas isegi Eesti okupeerimist. Selliste jõudude madalus ja ebademokraatlikkus on seda suurem, mida alatumalt rünnatakse oponente, kelle seisukohti mitte ainult ei keelduta tunnistamast alternatiividena, vaid keda tahetakse suukorvistada või ära keelata. Sotsid keelaks, kui saaks, muidugi EKRE.
Ühiskonnale „sallivust“ peale pressivad vasakliberaalid, ei saa aru, et sallivus tähendab aktsepteerida ka seda, et suurem osa inimestest ei toeta nende äärmuslikku ideoloogiat ja et see ei tee neist rassiste, ksenofoobe, alaarenenuid ega idiootset kontingenti. Homofoobia polnud Eestis isegi jutuks enne, kui kooseluseadust läbi suruma hakati ja isegi selles kontekstis ei ole tegemist homofoobiaga. Eesti inimesed lihtsalt ei taha, et neile surutakse vägisi peale võõraid ja vastuvõetamatuid asju.
SDE on esitanud väljakutse pea kõigele, mis ühiskonda on kandnud ning taganud järjepidevuse ja tasakaalustatud arengu. Kaasa arvatud meie rahvusriiklusele. Kuid see ei ole ainult viimaste aastate probleem. Mäletan, kuidas Marju Lauristin, üks sotside peaideolooge, ütles 1988. aasta sügisel kui Lauluväljakul kutsuti üles Eesti iseseisvumisele, et ta tundis, kuidas seal sündis fašism.
Just selle „fašismi“ hävitamise on võtnud sotsid enda südameasjaks. Ossinovski kuulutas, et „etniline rahvusriik on ohtlik ja ebainimlik düstoopia“ ning rahvuslased „ksenofoobne okse“. Kuid see „ohtlik ja ebainimlik etniline rahvusriik“ on Eesti Vabariik, mis loodi meie esivanemate vere hinnaga. Ilma selleta oleksime nõukogude repressioonide ja venestamispoliitika käigus juba ammu hävitatud. Näidata rahvusriiklust ebainimliku ja ohtliku igandina, ksenofoobia ning teiste rahvuste diskrimineerimise ja sallimatuse allikana on pahatahtlik ja vaenulik. Seda enam, et mitte ükski rahvusvaheline monitooring pole Eestis rahvuslikku diskrimineerimist tuvastanud.
Ei ole juhus, et nii Ossinovski kui Ilves on korduvalt jätnud põhiseaduse preambulit tsiteerides riigi imperatiivide leotelust välja kohustuse säilitada eesti rahvust. Sotsiaaldemokraatide Manifestis on kirjas, et riik täidab põhiseaduses ette nähtud kohustusi eesti keele ja kultuuri arendamiseks, kuid kolmandast kohustusest – tagada eesti rahvuse säilimine, ei ole seal juttugi. Järgmises lauses, lubatakse kõikidele teistele Eestis elavatele rahvustele tagada lisaks keele ja kultuuri säilimisele ka identiteet, kuid eestlaste identiteedist ei ole sõnagi.
Kui negatiivse iibe, väljarände ja massiimmigratsiooni tagajärjel elavad siin kunagi hoopis kuskilt mujalt pärit hõimud, kes on imekombel õppinud isegi eesti keelt, siis kas ikkagi on tegemist eestlastega, nagu vasakliberaalid väidavad? Kindlasti mitte. Sellega, kui eestlane võib olla ükskõik kes, kui eestlane olemiseks piisab pelgast sissekirjutusest või e-residentsusest, võetakse meilt eestlastena ära meie ajalugu, identiteet ja rahvuslik enesemääramisõigus.
Kuigi seadus määrab Eesti sisserände kvoodiks veidi üle tuhande inimese aastas (kelle hulka pagulasi ei arvestata), tuli eelmisel aastal Eestisse ca. 9000 inimest, neist üle 6000 oli Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt, sh sajad Somaaliast, Nigeeriast ja mujalt. Väike osa oli eestlasi, ülejäänud EL riikide kodanikud. Sotside toetusel on seadusesse kehtestatud tervelt 17 erandit, mis tühistavad kogu immigratsioonikvoodi mõtte. Samal ajal lahkus Eestist 5800 inimest. Sellise tempo juures muutume varsti vähemusrahvuseks.
Sisseränne on sedavõrd lihtsaks tehtud, et Eestisse elama ja tööle võib tulla isegi turistiviisaga. Ja seejärel loomulikult kogu pere järgi kutsuda. Anveldi juhtida oleva siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja teatas, et: „Me töötamegi selle nimel, et sisseränne suureneks“.
Eesti elanikest on kolmandik välispäritolu, rohkem, kui üheski Lääne-Euroopa riigis; siin elab 196 erinevat rahvust; oleme üks globaliseerunumaid riike, välisfirmade osakaal on Eestis maailma suurimaid. Need aga, kes leiavad, et sellest on küll, sattuvad sallivuslaste ülisallimatute rünnakute alla.
Kas peame sotside arvates minema täieliku loobumiseni oma rahvusest ja enesemääramisõigusest? Et Eesti puhul on tegemist etnilise, mitte “poliitilise” või „kodakondsuspõhise“ rahvusriigiga, sätestab meie Põhiseadus. Selle eitamine ja vastutöötamine on põhiseadusevastane, kuritegelik ja sisult genotsiidipoliitika elluviimine. Seda on ka sotside ettepanek lubada kodakondsuseksamit teha muus keeles kui riigikeeles, kuigi keeleoskus on üks kodakondsuse saamise eeldusi.
Eiki Nestori meelest on normaalne kui Riigikogu või valitsuse liikmed omavad lisaks Eesti kodakondsusele veel mõne muu riigi kodakondsust. Kuid millise riigi huve esindab Riigikogu liige hääletamisetel, minister või diplomaat, kui ta peab läbirääkimisi teise riigiga, kelle kodakondsus tal samuti on? Või kui see riik suhtub meisse vaenulikult. Kummale poole pöörab Eesti ja Vene kodakondsust omav isik kriisi süttides relvatoru? Eriti kui arvestada, et vene kodanikud on sõltumata topeltkodakondsusest kohustatud teenima Vene Föderatsiooni huve ja armees ning aitama nende luure- ja julgeolekuorganeid.
Sotsiaaldemokraatide algatusel on kodakondsusseadust juba korduvalt lahjendatud, kuid sellest on vähe. Sotsid toetavad kodakondsuse andmist hallipassimeestele, sest neil olevat tekkinud õigustatud ootus, et aja jooksul see antakse. Anveldi sõnul on SDE-l kavas arendada kodanikulepingute süsteem, mis lihtsustab kodakondsuse saamist täisealistele Eesti elanikele, kes ei ole tänaseks veel eesti keelt vajalikul määral omandanud. Ta ei täpsustanud, kas „leping“ laieneb ka uutele immigrantidele, kuid arvestades sotside suhtumist massiimmigratsiooni, pole see võimatu.
Sisuliselt soovivad nad kodakondsuse nullvarianti, mis devalveerib täielikult kodakondsuse sisu ja mõtte. Kodakondsus ei ole inimõigus, vaid au ja privileeg. Selle valimatu jagamine toob valijaskonda ja seeläbi Riigikogu koosseisu olulise muutuse ja mittesoodsaid arenguid Eesti jaoks. Sama kiiresti kui väheneb eestlastest kodanike osa, väheneb meie otsustamisõigus omaenda kodumaal.
Põhjus, miks hallipassimehed ei ole seni kodakondsust taotlenud, ei ole mitte nende lojaalsus Eesti riigile, selle suurust nägime pronksiööl. Mikser ja teised sotsid räägivad aga endiselt mingist kodakondsuspõhisest patriotismist.
Sotsid on lubanud lõpetada inimeste, kes töötavad eesti keele oskust nõudvatel aladel, trahvimise eesti keele mitteoskamise eest ehk tühistada keeleseaduse. Viisid sisse õigusabi andmise teistes keeltes ja toetavad osades vene koolides eestikeelse õppe kaotamist. Nad on ühekeelsete tänavasiltide vastu, varsti näeme ehk ka venekeelse kõrghariduse sisseviimist. Kõik see vähendab eesti keele õppimise motivatsiooni ja laiendab vene keele kasutusala. Sotside ja Keskerakonna kavatsused on selles osas identsed. Sotsid oskavad enda eesmärke lihtsalt paremini varjata.
Sotsid toetatavad Euroopa Liidu föderaliseerumist ning liikmesriikide suveräänsuse ja otsustusõiguse vähenemist. Nende silmis prevaleerivad Brüsseli huvid selgelt Eesti rahvuslike huvide ees. Sotsiaaldemokraadid kannavad endas marksistliku ideoloogia pärandit, mille eesmärk oli ja on rahvusriikide kaotamine ning rahvuste ühtesulatamine – pole siis ime, et sotsid ründavad rahvusriiklust ja püüavad muuta need valede, demagoogia ja teerullipoliitikaga juuretuteks kosmopoliitseteks kogukondadeks, ükskõik milliseid tagajärgi see kaasa toob. Sellise radikaalse ja äärmusliku poliitika edu puhul ei eksisteeri varsti enam ei eesti rahvust ega rahvusriiki, mille tulevikust või arengust rääkida. Mitte millelgi pole enam väärtust ja mitte miski pole püha.
Sotsid käsitlevad kõiki eluvaldkondi kitsalt läbi vasakliberaalse ideoloogia ja kallutatusese. Olgu need juba räägitud teemad või suhtumine piirilepingusse, traditsioonilistesse perekonnaväärtustesse, sooidentiteeti, haridusse, maksu- ja ettevõtlusvaldkonda, demokraatiasse, rahvaalgatusse või millesse iganes. Isegi Euroopa islamiseerumine ja islamiterrorism olevat asi, millega peab harjuma.
Sotside poolt kaaperdatud ja pea peale pööratud mõisted, avatus ja sallivus ning „euroopalikud väärtused“, kannavad endas normaalse ühiskonna suhtes hävituslikku tähendust. Nende eesmärk on kehtestada Orwellilik keeldude ja käskude ühiskond, kus vasakliberaalne ideoloogia dikteerib kes, kus ja mida teha või mõelda tohib, või peab. Me oleme sellises loomuvastases ühiskonnas juba olnud ja me ei nõustu sinna naasma.
On viimane aeg pöörduda tagasi ideaalide ja väärtuspõhise poliitika juurde. Me ei saa lubada kurssi, kus panuseks on meie riigi ja rahva jätkusuutlikkus. Nagu Jüri Toomepuu ütles, NATO tankid kaitsevad meid välisvaenlase vastu, kuid ei kaitse sisevaenlaste eest. Nendega peame ise hakkama saama.
Ettekanne Jüri Kuke konverentsil Tartus, 26.03.2017