Hillar Viks: Maarja Kangrost, Klaaslapsest, immigrantidest ja tuulest Saksamaa linnatänavail

Ühe Saksamaa väikelinna sakslasest elaniku kurb tõdemus tuulest linnatänavail kui immigrante poleks tuli meelde lugedes 7. detsembri Eesti Ekspressist Kadri Karro artiklit Maarja Kangrost ja tema Klaaslapse raamatust.

Kui tegemist oleks olnud „ajusaagimite” skandaalitandemi operatsiooniga Ekspressi käibe kasvatamiseks, polekski asi nii hull. Paraku on tegemist laiema viirusliku ajuhaigusega, mis Kangro poolt imetletud Saksamaal toob igal aastal kaasa rahvastiku kao enam kui 200 000 tuhat inimest. Kujutage ette jõuluaegset Tartu linna – kuusk on ehitud, kuskilt kostvad igihaljad jõulumeloodiad, rahvas sagib heledalt valgustatud poodides lähedastele kinke valides. Täpselt aasta pärast on see linn surnud. Ei tulesid, ei inimesi, ainult üksik rebane takseerib vana prügikasti. Sakslaste kaotused  Stalingradi kotis olid u 230 000 inimest. Millest siis nüüd, rahu ajal ja rikkas riigis enam kui kahe Tartu linna suurune kadu? Sellestki nõrgast iibest annavad suure osa immigrandid. Ilmselt on neil samuti tänavad nii kehvad, et lapsevankriga on ebamugav liikuda, nagu Kangro põhjendab.

Aga läheme korraks tagasi lehe enda juurde. Eesti Ekspress on ennast imetlevalt nimetanud Eesti uuriva ajakirjanduse lipulaevaks. Kuidas selle pardal saab siis toimetada ajakirjanik, kes käitub nagu padukollane kirjatsura? Kas hr. Luik & Co ei ole koolis õppinud, et väärtajakirjanduses ei kirjuta ajakirjanik intervjueeritavale vastuseid ega suhtumisi ette?

Vaatame Kadri Karro, küsimust: „Kas Eestis on sinu hinnangul halb olla lasteta naine? Tunned sa end ühiskondlikult väärtusetuna, et ei täida biomassi tootmise” püha kohust?”

Ja vastust nagu tellitud, Maarja Kangro: „Tahaks uskuda, et vaatamata paremäärmusluse ja reaktsionäärluse tõusule maailmas hakkab Eestis arusaam naisest kui biomassi tootjast ikkagi marginaliseeruma, vajub koomiliste äärmuste seisukohaks. Kuigi eks Skandinaavias, Saksamaal ja üldse Lääne Euroopas tunneb lasteta naine end paremini kui meil. Iseenesest on Eesti omamoodi ühiskond: lokkab rahva taastootmise retoorika, emadust justkui heroiseeritakse, aga tegelikult on väikeste lastega elu ebamugav, näiteks Tallinna tänavatel beebiga kärutamine paneb kannatuse proovile, olen seda kogenud väikese õepojaga.”

Õudne küll, kuidas küll meie esivanemad aastatuhandeid on lapsi kasvatanud, kui külatänavatel polnud asfalti maas!? Tegelikult tuleb muidugi mõlemale võitlevale feministile kaasa tunda, sest kasutada laste suhtes sõnu nagu toodang, biomass ja kogu loo tonaalsus viitavad sellele, et need naised on ilma põhilisest, mis elu elamisväärseks teeb ja raskusi ületama paneb – armastusest laste ja oma kodumaa vastu. Artikli lugemine sundis mind üle vaatama ka genotsiidi definitsiooni ja siin ta on: Genotsiid on tegu, mille eesmärk on mingi rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise ühenduse osaline või täielik hävitamine. Genotsiidi eesmärk eristabki genotsiidi teistest inimsusevastastest kuritegudest. Genotsiid võib toimuda vastava ühenduse liikmete tapmisena, kehavigastuste või vaimsete häirete tekitamisena, ebasobivate elutingimuste pealesurumisena, sündimuse takistamisena, küüditamisena või muul kujul.

Polegi vaja mingi linna veevõrku mürgitada viljatukstegeva kemikaaliga, lasteblokeeringu võib sisestada otse ajudesse, veendes naisi, et lastesaamine on aegunud soostereotüüp ja marginaalse, koomiliste äärmuste põlastusväärne tegevus.

Veidi pehmemas vormis kannab sama ideoloogiat Brüsseli poolt rahastatud liikumine sooneutraalse ühiskonna poole. 2012. aastal üllitas Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Sihtasutus õpetliku teksti „Soostereotüübid varjavad individuaalsuse ja piiravad valikuvõimalusi”. Preambula kuulutab: „Demokraatlikuks ja jätkusuutlikuks peetakse ühiskondi, kus poistel ja tüdrukutel, naistel ja meestel on võrdsed õigused, kohustused vastutus ja võimalused”. Tegelikult on see lahtisest uksest sisse murdmine, sest juba praegu on naised oma nišist välja murdnud ja muutunud ühiskonnas haritumaks ja aktiivsemaks osaks. Nüüd on vaja ületada järgmine barjäär, ehk nagu kunagi lauldi ühel kuuendikul planeedist „me loodust julgelt muudame, ei oota temalt ande me”. See impeerium ignoreeris majandusseadusi ja otsa ta saigi. Valge eurooplane teeb loodusseadustega sama ja kustumise kursil on temagi. See on statistiline reaalsus, mis aga ei kõiguta Kangroid – Karrosid, sest nende enesekindlatest avaldustest ei paista kusagilt välja mõtlemist tagajärgedele ja tulevikule. Lisaks pean ma möönma, et see põlatud biomass ei vähene, vaid vahetab hoopis värvi. Soostereotüüpide vastu võitlemine on olnud eriti edukas Saksamaal, kus lasteta naised end eriti hästi pidavat tundma. Kas ka meesteta?

Möödunud aastavahetuse massiahistamised Kölnis olid märkimisväärsed selle poolest, mida seal ei olnud: lööminguid migrantide ja Saksa meeste vahel. Kritiseeriti pikalt – laialt politsei tegevusetust, aga mitte kuskil ega kellelegi ei turgatanud pähe küsida, kus oli siis Hansuke, kui Abdullah või Ali räpased käed Gretieni intiimpiirkondi kobasid ja tema rahakoti pihta panid? Nuttis Hansuke vist endaheegeldatud taskurätikusse ja vaatas pealt, tuletades veelkord meelde koolis pähetaotud aksioomi, et tal on õigus nõrk olla ja nutta. Pärast hiilis siiski tüdruku juurde ja kuulutas vapralt, et see peab politseile avalduse tegema, üks blondi patsiga korrakaitsja oligi just läheduses sama saatust kogenud. Aga Gretiengi oli olnud koolis korralik õpilane ja vastas: „ei Hansuke, see võiks anda rassistidele aluse immigrantidevastaste meeleolude levitamiseks. Pagulased on tegelikult head inimesed, tore, et nad on siin”. Paraku ei ole Gretieni sürrealistlik loogika minu väljamõeldis, vaid ühe vägistatu reaalne mõtteavaldus.

Tänavu kevadel pakkusin Riigikogule välja seadusetäienduse, et tervetele naistele, kes soovivad teha aborti, võiks maksta toetust, et nad sellest loobuksid ja kannaksid raseduse lõpuni. Viljatuid perekondi on järjekorras sadu, kes ootavad lapsendamise võimalust. Selle peale sain tunda naisorganisatsioonide turmtuld – ettepanek olevat ebaeetiline, laste ostmine lubamatu jne. Kõigepealt tahaks kõikidele meelde tuletada, et pärisorjus likvideeriti meil juba 200 aasta tagasi, mistõttu ei ole inimene kellegi, isegi oma vanemate omand. See tõttu ei ole võimalik rääkida ka inimese ostust ega müügist. Kui praegu riik midagi selles valdkonnas ostab, siis see on loodete tapmise teenus aborditoetuste näol. Siin näikse aga eetikaga kõik korras olevat. Vastupidine – loodete päästmine raha abil olevat aga sügavalt ebaeetiline? Mhm…

Lõpetuseks soovitaks pr. Kangrol kanduda siiski mõttes nii 30 aastat edasi. Ta lebab oma voodis, aga mugav ikkagi ei ole. Siit valutab ja sealt valutab, aga teha pole midagi, sest noor biomass, kes peaks tema eest praegu hoolitsema, töötama ja makse maksma, on jäänud sündimata. Haigekassa kulud on dramaatiliselt kokku tõmmatud ja vanemad inimesed kui 70 on kuulutatud mitte-kulu-efektiivseteks. Musta massi on tänavatel palju, aga nemad on tulnud siia saama, mitte andma.

Pole inimest, pole ebamugavust, nagu õpetas suur Stalin. Kas nii?

UU: Hillar Viks on muuseas nelja lapse isa!

Kommentaarid