03.05.2015
4039
Kord olla armastatud näitleja Jüri Krjukov oma sõpradele rääkinud, et kui taastati Eesti iseseisvus, siis lasi ta endale õmmelda fraki. Küllap ta tundis Eesti taassünnile ja ees ootavale tulevikule mõeldes südames justkui mingit erilist pidulikkust; sellist maguskurba tunnet, nagu näiteks tunneme suvise laulukaarel all vaikselt ent võimsalt „Sind surmani…“ lauldes. Krjukov rääkis, et nüüd, mil Eesti on taas vaba, hakkab kultuuri- ja vaimuelu kihama ning kindlasti on siis pidulikel seltskonnaüritustel tarvis end esinduslikult riidesse panna.
Kuid aastaid hiljem – nentis Krjukov nukralt – selgus, et seda frakki tal tegelikult vaja ei läinud. Peod, mis toimusid, läksid temast mööda ja näitleja unistus asendus mureseguse ebakindluse ning halli argipäevaga. Kusagil konkurentsipõhise turumajanduse, kinnisvarabuumi, bürokraatia ja Euroopasse pürgimise vahel vajus tahaplaanile see vajadus fraki järele, hääbus rahva pidulikkus oma rahvustunde suhtes.
Kuidas ülepea mõista rahvusküsimust? Kas sel on tänapäeva Eestis veel kõlapinda või hakkab eestlus sulanduma moodsa maailma inimesemääratlusse, kus rahvuse mõiste on paigutatud semiootikute ja ajaloolaste riiulitele koos saksa klassikalise idealismi, romantismi ja muu taolisega? Kui nii, siis mispärast pole moodsal tehnikaajastul enam kohta rahvuslikkuse fenomenil? Kuidas on lugu selle rahvustundega?
Rahvuslikkus võtab kokku kõik, mida saame nimetada kultuurrahva vaimse olemise viisiks. Seda on justkui väga palju kuid rahvuslikust nähtusena kirjeldama asudes jääb pihku pigem vaid vorm. Me suudame eristada näiteks rahva laule, uskumusi, muinasjutte, omanäolisi tarbeesemeid, riideid, rahvakalendrit, talukombeid ja muud säärast kuid asja tuum ise jääb ometi kuidagi tabamatuks. Rahvuslikkus avaneb meile omasena – eestlase vaatepunktina – pigem siis kui meis võtab võimust ürgugriliku eksistentsiaalne elutunne; näiteks siis, kui soojal suveööl toetada oma selg vastu kuusetüve ning vaadata üles öisesse kosmose sügavusse, otsides seal Suurt Vankrit, Põhjanaela ning iseennast.
Rahvuslik on ajalik
Rahvuslikkuse näol on tegemist eksistentsiaalset laadi elutundega, mida ei saa põhjendada ajalugu kõrvale jättes. Ajalooliselt loomulikuna kujunedes ei püüa inimene end mõista, tuginedes parimatele mõeldavatele teaduslikele kaalutlustele, ega humanistlikele geneetika või võrdõiguslikkuse konstruktsioonidele. Pigem nähakse end kui inimest, kes sünnib ja kulgeb ajalikult osana loodusest. Inimest, kes on juurtega – kes kujuneb ja kulgeb ajas koos maastikuga, millel ta asub ja millesse suhestub, et elada. Siin peitub osaline vastus küsimusele, millepärast rahvuslikkuse tunne hääbub. Meie elus pole ajalool ja ühisel mälul enam niivõrd kandvat rolli. Ajaloolise kujunemise tähtsus on oluliselt taandunud. Me hakkame unustama, et meie hingeelu sisaldab olulises osas ajaloolist setet. Peasüüdlaseks võiks selles pidada kaasaegse loodusteadusliku eksperimendi meetodi esilekerkimist. Maailma kirjeldamine teaduslikuna hakkas andma toodangut, mille välja mõtlemiseks polnud vaja mäletada, vaid piisas loodusseadustest ja nende põhjal konkreetsema valemi väljamõtlemisest.
Maastiku maagia
Maastikul võib olla väga oluline roll inimese arenemisel omakeelse kultuuri kandjaks. Eestlase kujunemine rahvana on unikaalne. Siinne inimene on kujunenud peaaegu samaaegselt loodusega peale suure jääaja taandumist ca 14 tuhat aastat tagasi. Eestlane ja tema keel on saanud kujuneda koos Emajõe ja Munamäega. Selline sünd on eestlastest teinud paikseima rahva Euroopas.
Samas, inimene pole aga lihtsalt osa loodusest – ta on oma vaimult vaba ning teda iseloomustab teatud laadi püüdlus. Igatsus minna edasi, olla midagi enamat. Tema tegevus osana loodusest ja maastikust tugineb ürgselt tumedale inimeseks olemise vaimsele tungile, kui mitte öelda religioossele tuumale, müstilisele elutunnetusele, ning avaldub pidevas tahtes luua midagi kultuuriliselt väärtuslikku ja kaunist. See on vaimne igatsus, mis ei anna enne rahu, kui leiab oma väljundi loomingus: olgu see siis oma riigi kehtestamine, maailma kaunilt kunstis kujutamine või usutunne.
Rahvuslikus paistab olevat kulgev inimvaimu kuju, mis kirjeldab inimeste püüdluste hetkeseisu. Seejuures on mitte kuju – keel, stiil, temperament ja tavad- vaid just see püüdluse moment oluline. Mõeldes nüüd taas Jüri Krjukovi loole, võib märgata, et võttes seda kunstilise kujundina, annab Krjukov meile kätte ühe niidiotsa mõistmaks rahvuslikkuse tähendust. Meie rahvuslikkus eestlastena on sarnane inimese püüdlusele olla pidulik. Umbes nii, nagu võib sünnipäeva üldse mitte tähistada, või siis sellel puhul rõõmsalt laulda, tantsida, panna lauale igapäevase toidu asemel head-paremat kraami – samamoodi on ka rahvuslikkusega. Me võime lihtsalt olla töötajad ja ratsionaalsed tarbijad, või siis püüda oma inimeseksolemist teostada kuidagi ülevamalt. Pöörates rohkem tähelepanu vaimsele: kunstilisele loomingule, usutundele, teatrile, luulele. Sellele, kuidas oma kaasteelistega suhtleme.
Seega, rahvustunne on aga eksistentsiaalne ning seega on ta pigem tajutav millegi poeetilisena. Ta ei allu riiklikule retoorikale ega teaduslikule seletusele, väljendudes pigem teatud laadi kunstilises loomingus: muusikas, maalikunstis, kirjanduses, teatrilaval. Rahvuslikkus tuleb esile inimese vaimses loomingus, mis näeb inimest ajalooliselt kujunevana, olles maailma suhtes mitte alistav, vaid aupaklik.
Rahvuslikkus kui kultuuriplahvatus
Üheks iseloomulikuks rahvuse tunnusjooneks peetakse meietunnet. Sotsioloogid nimetavad seda kollektiivseks identiteediks ja kultuurilise taandarengu tingimustes saab seda ka poliittehnoloogiliselt ära kasutada. Kuid lisaks vormilisele omapärale on rahvusel ka kultuurilite arengut väestav aspekt. Rahvust kui fenomeni rahva elujõu allikana ning ajaloolise teadvuse jõul paisuva kõrgkultuuri katalüsaatorina ei maksa alahinnata. Seda enam, et poliitilised saavutused on pigem rahva ühise mälu hoidmise ja kultuurilise eneseteostuse tagajärjeks.
Kirjandus- ja kunstiajalugu näitab, et rahvuslikust vaimsusest ja isamaalisusest kantud kultuuris on peidus elujõud, mis võib põhjustada kultuurilisi plahvatusi, kosutada uue ja värske loominguna inimeste südameid ja kanda rahva vaimsust ka üle pikkade tumedate aastakümnete. Rahvus kui kõrgemale kultuurile püüdlev kogukond on võimeline looma inspireeriva ja teistest rahvastest erineva, omakeelse ja omanäolise vaimse keskkonna inimese eneseteostuseks ning arenguks.
Rahvuslik mitmekesisus soosib inimkonna vaimset arengut
Lisaks sellele kannab erinevate rahvuskultuuride poolest rikas maailm endas kaugelt suuremat inimkonna kultuurilise loomingu potentsiaali ja kultuurilise õitsengu võimalust kui selle oletatav vastand – üks ja terviklik uniformeerunud maailmakultuur. Seda enam, et paljude kultuuride arenguteed osutuvad nii või teisiti tupikteedeks ja hääbuvad, on kasulik hoida võimalusi uute ja paremate puhkemiseks.
Rahvuskultuuride pinnalt on kogu inimkonna kultuur mitmekesisem ja seetõttu kõrgemale arengutasemele jõudmise tõenäosus suurem. Kuigi eesti rahvuslik vaatepunkt ja sellelt pinnalt tekkinud looming on maailmamastaabis väga pisike, on ta jätkuvalt elujõuline ja viljakas, võimaldades ka omakeelses kultuuriruumis tegeleda kogu inimkonda puudutava hingeeluga: küsida tõe ja õiguse, kaunima maailma järele, seda küsimist teostesse valada ning otsida oma hingesoppides inimlikke kannatusi leevendavat õnnevalemit.
Ürgmets ja maastik kui osa eesti rahvuslikust koodist
Eestlase vaatepunktis maailmale ei paista pealiskaudsel vaatlusel midagi originaalset. Suurem osa meie tarbeasjadest ja igapäevastest mõttekäikudestki on üle võetud teistelt rahvastelt. Kuid olles läbi imbunud kristliku euroopa kultuurist, avaneb looduslähedasi motiive rakendanud eesti kunstnike, heliloojate ja kirjanike loomingus ometi väga huvitavalt omanäoline maailm. Neist teostest õhkub karget põhjamaa taevast, ürgset kuusemetsa, uduhalli merd, lainetavaid viljapõlde – neist õhkub Eesti maastikku.
Kokkuvõttes, eestlase elutunde väljendamine on olnud küll kultuuriinimeste – heliloojate, kirjanike, luuletajate, näitlejate, lavastajate jt kunstnike – looming kuid eestluse rahvuslik lähtekood on kasvanud välja maarahva looduslähedase elutunde ja Euroopa kultuuri kokkupõrkest. Eestlase vaatepunkt on kujunenud ja väljendub inimeses, kelle varbad olid sajandeid mullased talutööst ja metsaradadest, aga janune pilk sai suunatud Euroopa kirjatähtede poole. Oleme ka viimasel ajal olnud väga kiired kohanejad uudsete tehnoloogiate kiirteel kuid samal ajal säilitanud harjumuse suvel metsas uidata, marju korjata, moosi keeta. Eestlase maalähedus väljendub hästi Runneli ütluses: “Olen maa produkt, enamvähem nagu kõrvits või kummel…” ning teist, tehnoloogia ja kirjakultuuri püüdlust väljendab ilmekalt Suitsu üleskutse: olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks! Või siis Lennar Meri lausutud: leidkem Eestile oma Nokia.
Sellest saab tuletada ka eestluse peaülesande: hoida tasakaalu looduslähedase elutunde ja vaimse loomingu vahel, hoida oma elutunnet looduslähedasena ning mitte kaduda massikultuuri mõõtmatult ühetaolisele kiirteele. Luua kunsti, mis aitaks tunnetada inimese eksistentsi lõpmatut mitmekesisust ning püüda elada pidulikumalt. Ehk parafraseerides K. J. Petersoni: eestlase asi on otsida oma maa keeles oma versiooni igavikust selles imelises, kuid sekeldusi täis maailmas.