Indrek Särg – mees, kes tahab Tartust teha tõelise jõelinna

Kirjandustegelane, pedagoog ja laevakapten INDREK SÄRG (51) töötab sellise Tartu nimel, kus küsimusele, milline on Eesti tähtsuselt teine linn, vastaksid tartlased kindlameelselt – Tallinn. “Ainult sellisest enesetunnetusest saab võrsuda midagi suurt,” ütleb ta.

Indrek Särje plaanide hulka kuulub idee panna käima laevaliiklus ja muuta Emajõe-äärsed pargid puhkealaks, kust ei puudu vaateratas, müügiletid ja väikesed laululavad pargikontsertideks.

Kui esitlesid EKRE linnapeakandidaadina Tartu valimisprogrammi, ütlesid, et linnajuhtimine peab olema nagu Tartu turuhoone: kasulik kõigile linnakodanikele, seisma vankumatult ausa asjaajamise kohana, jääma püsima ka rünnakute all, mõjuma suurejooneliselt ja kaunilt ning olema eestimeelse sisuga. Aga miks just turuhoone?

Tartu 1938. aastal valminud turuhoone oli tartlastele ja ehk ka osale Lõuna-Eestist üks omariikluse sümbolitest. Jaan Kaplinski on kirjutanud, kuidas pärast sõda ja hiljemgi jäi turul alles aus kauplemine: ausad müüjad peletasid minema kõik sulid, kes müüsid kehva kaupa või petsid ostjaid rahaga. Turuhoone arhitektuur mõjus 70-ndate nõukategelikkuses erandlikult, nii et võib-olla on isegi tõepõhi all legendil saksa turistidest, kes vaatasid Vanemuise mäelt linna ja pidasid Tartu turuhoonet teatrihooneks, aga nende selja taga kõrguvat Vanemuise teatrit mingiks keemiakombinaadiks.

Sõjas pommitasid Nõukogude väed kõik ümberkaudsed kvartalid nii maatasa, et sealkandis jäigi püsti ainult üks hoone – Tartu turuhoone. Ülejäänud maju meenutasid rusuhunnikud; tollastel piltidel on näha turuhoonet kõrgumas keset varemevälja. Turuhoone müürid olid nii kõvad, et pidasid kahurimürskudele vastu. Nende müüridega on mu perekonnal oma seos. Nimelt oli minu vanaisa Artur Särg tollal ülikooli lõpetanud noore mehena ennast veel juurde koolitades saanud üheks esimeseks tsemendisaaduste asjatundjaks Eesti Vabariigis. Kui turuhoonet kavandama hakati, siis kavandas ja tootis tsementplokid, millest turuhoonet ehitati, suures osas minu vanaisa. Ta arvutas ise välja vastava segukoostise ja jälgis tootmist, et kõik komponendid oleksid täpselt paigas.

Pärast sõda olevat vahel mu vanaisalt ikka päritud ka, et mis imematerjalist sa, Artur, need turuhoone kivid küll tegid? Vanaisa olevat siis ikka öelnud, et hea eesti materjali – Kunda tsement – ja ausa eesti mehe tööga saab igasugu asju teha. Vanavanaisal ja vanaisal oli tsemendisaaduste tööstus. Nende tehtud plokkidest maju on Tartus veel: näiteks Tähe tänaval see kena maja, kus praegu asub kohvik Anna Edasi, ja tükk silmakliinikut. Pea igas linnajaos tervitab mind mõni isaisade toodetud materjalist ehitatud hoone, nii et on soe tunne Tartus ringi käia.

Miks peaksid inimesed Tartus EKRE-t toetama?

Normaalsus taastub. Tartus on üks erakond nii kaua võimul olnud, et ei mäletagi enam, millal ta võimul ei olnud. Selline enesestmõistetav võimul püsimine mõjub soiutavalt ja mugavdab. Mitte ainult linnavalitsust, vaid ka tavalisi inimesi. Mõtlemine raamistub ja vaimukeskuse asemel tekib provints, kust hakatakse ära tahtma. Nii et normaalse linnaelu huvides – valija, ära vali punaoravaid ega punasotse! EKRE oli ainsa erakonnana täies koosseisus vastu Rail Balticu rajamisele Pärnu kaudu. Teised erakonnad surusid Pärnu trassi riigikogus läbi. Aga kui Tartu tulevasele arengule on tehtud nii määratut kahju, siis minu arust ei ole ülejäänud erakondadel üldse mingit moraalset õigust Tartus kandideeridagi.

Oled elupõline pedagoog. Kuidas sa õpetajana hindad, mis meie haridussüsteemis toimub?

Ülikoolis toimusid olulised ja minu jaoks küsitavad muutused juba Bologna leppega ühinemise järel. Tartu ülikooli nüüdseid ajajärke võib piiritleda rektorite järgi. Kärneri aeg oli suurte lootuste aeg, Tulviste aeg oli akadeemilise õitsemise aeg. Siis algas bürokraatia õilmitsemine, ja vilju on jätkunud ka järgmiste rektorite aegadesse. Umbes pärast Bologna lepet saabus mingi murdepunkt, kui vanad õppejõud vist mõtlesid, et enam ei viitsi. Tagantjärele on sellest kahju, sest mingi osa ülikooli vaimust läks koos nendega ja uut peale ei tulnud. Missiooniülikoolist sai tasapisi projektiülikool ja mina läksin õppejõuks Tartu Teoloogia Akadeemiasse.

Praegu ei õpeta ma tavalises, vaid kristliku maailmavaatega koolis, seepärast on mul kogu koolivõrku raske hinnata. Sisetunne ütleb, et koolides võib suurem muutus seista alles ees. See toimub siis, kui läheb pensionile praegune eakas pedagoogide põlv, kes on saanud haridust veel nendesamade õppejõudude käest, kes jäid pensionile uue aastatuhande algul. Vaat pärast nende pedagoogide lahkumist on tõesti karta mingit kultuurilist katkestust …

Kuidas hindad tänapäeva õppureid? On nad mõttelaadilt teistsugused kui näiteks 90-ndatel kooli läinud lapsed?

Meil ajal kasutati koolis sellist väljendit nagu “klassi vaim”, mis tähendas siis igapäevast õhkkonda klassis. Hakkajas ja toredas klassis on see vaim hea ja õpetajal õpilastega lahe töötada. Aga kui klassi vaim on destruktiivne või apaatne, siis on raske. Igasugu vidinad on leidnud tee kooli ja kipuvad õpilaste tähelepanu segama. Võib-olla on varsti mõnda klassi võimalik õpetada ainult praktiliste ülesannete kaudu, sest aine teoreetiliseks omandamiseks ei jätku keskendumisvõimet. Aga kui otsida rööpsust 90-ndatega – siis ka tollal oli hea vaimuga klasse ja oli keerulisemaid. Ka paralleelid võisid erineda nagu öö ja päev.

Kuidas sulle tundub, kui elujõuline on praegu eesti keel? Mis keelt me 200 aasta pärast siin maalapil räägime?

Ühelt poolt on eesti keelel palju tehnilist tuge, mida mõnedel hoopis suurematel keeltel ei ole, nii et selles mõttes on Eesti sattumine Euroopa Liitu teinud ka midagi head. Teiselt poolt on eesti keele kasutamine eri valdkondades kuidagi loid ja kindla riikliku poliitikata. Umbes nii, et kas kuidagi muidu ei saa? Isegi lätlastel on praegu seis parem kui meil. Eriti meie laste seas on olukord väga kriitiline: lapsevanemad on tunnetanud, et peatähelepanu on nüüd inglise keele õppimisel ja nad ei suuna oma lapsi enam emakeelse kultuuri juurde, vaid vaatavad heldinult, kuidas nende lapsed mängivad ingliskeelseid arvutimänge.

Ilmselt on vähe neid, kes teavad, et sa oled väikelaeva kapten ja käid sageli Emajõe peal. Kuidas sa selle ala peale sattusid?

Tegelikult tahtsin ma pärast keskkooli merekooli minna, aga tollal käisi õpe seal vene keeles. Mina otsustasin, et vaat seda ma ei tee! Nii läksingi hoopis ülikooli eesti filoloogiat õppima . Jõudsin tükk aega õpetaja ja õppejõuna töötada, kui kuulsin pooljuhuslikult, et Eesti Mereakadeemial on Tartus filiaal. Mäletan, et võtsin ülikooli lõpuülikonna kapist välja ja proovisin, kas läheb selga. Läks! Ja siis läksin ka mina … ja õppisin kaks aastat laevajuhiks. Meil oli äärmiselt tore kursus. Paljud olid – nagu minagi – kõrgkoolidiplomiga taas koolipinki istunud. Nii et ma ei ole pelgalt väikelaevajuht, vaid võin ikka päris suurte laevade rooli keerata. Pegasus, millel praegu suviti töötan, on 27 meetrit pikk ega mahu kuidagi väikelaevade alla. Muide, Tartus on mereharidus üsna popiks muutunud; mitmed doktorandid ja meediategelasedki on ennast laevajuhiks koolitamas. See on üks rõõmustavamaid arengusuundi, et Emajõele tuleb haritud ja ärksalt mõtlevat rahvast juurde. Kindlasti on ka Lodjakoda omal romantilisel moel selle jaoks palju ära teinud.

EKRE-l on Emajõe kaldaga seoses mitu head mõtet. Palun räägi lähemalt.

Pariisis meeldis mulle kõige rohkem laevadega sõites linna vaadata. Sealne jõelaevandus on väga vilgas ja bussidega integreeritud. Vahepeal võid sama piletiga sõita kahekordse linnavaatebussiga, siis jälle laevaga. Tegelikult saaks meie Emajõe-äärsest pargialast kujundada suurepärase puhkeala linnarahvale: vaateratas, müügiletid, väikesed laululavad pargikontsertide jaoks. Aga selleks tuleb pargid säilitada ja neid paremini kasutama hakata. Parkide asendamine büroode ja kaubamajadega tekitab linnasüdamele infarkti. Korralikuks laevaliikluseks on teadagi vaja uusi sildumiskohti üles- ja allavoolu – näiteks laululava juurde ja Annelinna. Siis saab Annelinna elanik suvel laevaga laululava juurde päevitama ja suplema ning õhtul tagasi koju sõita.

Tartul on kuvand, et seal elavad targad inimesed ja mõeldakse ainult häid mõtted. Samas on viimasel ajal üha rohkem kosta hääli, et ülikoolis napib säravaid ajusid – pealinn ja välismaa kutsuvad. Kuidas sa Tartu vaimu tervist hindad? Kuidas seda parandada?

Tartu vaimu kuldaeg oli teadagi 19. sajand ja 20. sajandi esimene kolmandik. Edasine räsis ja lammutas seda vaimu ikka kõvasti. 20. sajandi lõpukümnendil tekkis muidugi elavnemine, kuid see jäi poolikuks. Praegu on pigem surutis. Mis seda parandaks? Ühe abinõuga ei saagi kõike parandada. Tavaliselt kaob surutis, kui olud muutuvad. Aga kuidas olusid muuta? No esiteks – remondime selle ülikooli raamatukogu ükskord ometi ära! On häbiväärne ja matslik, kuidas seal töid on korraldatud. Ma tudengiajal sisuliselt elasin raamatukogus, nüüd aga toodetakse järjekordset kultuurikatkestuse põlvkonda, kelle jaoks raamatukogu enam ei ole enesestmõistetav koht. Jah, võrgust leiab palju kirjandust, aga see pole see. Linnaraamatukogu asemel ma pigem turgutaksin linnaosade haruraamatukogusid. Nimetused Tammelinna, Karlova, Annelinna jne raamatukogu kõlavad minu meelest igati mõistlikult. Muide, omaaegsel professorite linnajaol Tähtverel oma raamatukogu polegi…

Siis kuulsin, et meil on omal ajal maetud megaraha telestuudiosse, mis seisab juba 10 aastat tühjana! Pealinnas olla niimoodi otsustatud, et Tartul polevat vaja. Lätis pidi ligi kümnel linnal olema oma telejaam ja omasaateid 3–6 tundi päevas. Tänapäevase enesekuvandi ja kommunikatsiooni jaoks on linnal oma telesaateid vaja, seal ei ole midagi vaielda. Üldiselt – Tartu vaim terveneb siis, kui iga Tallinnast tulevat lolli korraldust ei tormata kohe täitma, vaid suudetakse oma linna huvid maksma panna! Terveneb siis, kui tartlased vastavad ühele küsimusele nii, nagu Liverpooli elanikud. Inglismaal nimelt korraldati küsitlus, et milline linn on riigis tähtsuselt teine. Manchesteris vastati, et Manchester. Leedsis vastati, et Leeds. Aga Liverpoolis vastati – London! Vaat kui tartlased vastavad, et Tallinn, siis sellisest enesetunnetusest saab võrsuda midagi suurt…

1990ndatel jõudis poliitikasse palju laia silmaringiga kultuurinimesi. Tänapäeval annavad poliitikute seas tooni juba broilerid ehk inimesed, kes ei ole peale poliitika muud tööd teinudki. Sa tundud kuuluvat just laiasilmaringsete sekka. Kuidas ja miks sa alles nüüd poliitikasse jõudsid?

Ei olnud ühtki erakonda, mis oleks mind kõnetanud. Valimas käisin enamasti Isamaad, kuni nad selle kahtlase kambaga ühinesid. Siis oli minu jaoks nendega lõpp. 2013. aastast mäletan, et valisin EKRE-st Indrek Kaldat, teistest ei teadnud midagi. Poliitikahuvi oli küll juba lapsena. Vanaisa kõrvalt kuulasin Ameerika Häält, hiljem tudengipõlves Vaba Euroopat ja BBC-d. Võib-olla oleks mind ka varem poliitikahoovi tõmmatud, aga abiellusin, tulid lapsed ja pereelu. Liiga noorelt ei peakski inimene poliitikaga aktiivselt tegelema.

Miks langes valik EKRE kasuks?

Kui oled kaua aega janus ja õhupuuduses virelenud ja siis tehakse aken lahti ning tuuakse kannutäis kosutavat jooki – kas saab üldse valikut olla? Mina tundsin täpselt nii: lõpuks ometi midagi õiget, loomulikku ja vajalikku! Tundsin, et kui me ka nüüd sellele lamedale eurostumisele ja totrale tallinnismile vastu ei hakka, siis võime 20 aasta pärast siin Tartus süüdistada ainult iseennast, et meie lapselapsed on kurat teab kus ja Tartu kinnisvara maksab sama vähe kui Valgas. Nüüd on mul järjest tugevam lootus, et EKRE-l õnnestub maailma arengusuundumuste toel see allakäik ära hoida ja 21. sajand võib olla Tartule siiski õnnelikum kui varasem periood.

 

Särgede suguvõsa läbi aastakümnete

Indreku isapoolne suguvõsa on pärit Lõuna-Tartumaalt Elva jõe äärest. Perekonnalugu räägib, et mõisnik oli nimede andmisel öelnud Indreku vaarisale: jõe ääres sa elad, kala sa püüad, olgu su nimi Särg. Indreku vanavanaisa Jaan Särg teenis tsaaririigis postiametnikuna. Vabadussõja algul, kui punased olid pealetungil, õnnestus tal Rakke kandis päästa hulk inimesi, keda kommunistid tahtsid maha lasta. Nimelt valiti ta kohaliku kehvikute komitee etteotsa, sest ta oskas vene keelt. Selle kummalise komitee autoriteediga sai ta mahalaskmised peatada, kuniks Eesti väeosad Rakke vabastasid. Telegrammidega olevat ähvardanud ja nõudnud mahalaskmiste jätkamist Jaan Anvelt isiklikult, kes lubanud suisa ise kohale tulla ja Särje maha lasta, kui keeldutakse klassivaenlastega arveid õiendamast. Õnneks jõudsid Eesti väed enne pärale kui Anvelt.

Et tsaaririiki enam ei olnud, kolis Jaan Särg oma perega tagasi kodukanti Tartusse. Indreku vanaisa Artur käis gümnaasiumis juba Tartus, astus ülikooli matemaatikateaduskonda, kosis kauni naise Riina ja sai äiapapaks Rudolf Hanssoni. Hansson oli Eesti karskusliidu juht ja Jaan Tõnissoni sõber. Tõnisson käis neil aeg-ajalt külas. Vanaemalt kuulis Indrek, kuidas Tõnisson oli meenutanud, et lapsena ei olevat ta sugugi rääkida osanud ja alles viie- või kuueaastaselt lauseid moodustama hakanud. „Nüüd aga kõnelen küll!“ olevat Tõnisson uhkelt põrutanud, ilmselt viidates oma kõnemehe-kuulsusele.

Indreku emapoolne vanaisa oli metsaülem, kelle kommunistid maha lasksid – nii et üks suguvõsa liige ikkagi jäi nende küüsi. Indreku ema kasvas koos õdedega üles Vastseliina pastori Ago Viljari peres. Muide, Ago Viljari oli gümnaasiumis Bernard Kangro pinginaaber. Kangro raamatuid nägi Indrek esimest korda lapsena just Viljari juures. Viljari oli hästi muheda huumorisoonega, ent tööga koormatud mees. Ta käis Vastseliinast ja hiljem Elvast Tallinnasse usuteaduste instituuti õppejõuks ning oli ka professor ja dekaan. Koos naise Hellega jõudsid nad üles kasvatada kolm orvuks jäänud tütarlast, nii et Indreku ema Tiiu sai lõpetada ülikooli ja töötas üle 40 aasta kooliõpetajana.

Indreku isa Ain Särg oli Tartus naistearst, kes kirjutas ka palju artikleid, päris mitu ilukirjanduslikku raamatut ning lõi kaasa ka poliitikas. Nagu õpetajaametit, nii on ka mitmed Särgede suguvõsas pidanud arstiametit. Indreku vend Ilmar on Maarjamõisas arst, kes on jõudnud arstitöö kõrvalt samuti kirjutada mitmeid raamatuid. Oma koolimehe-kire on ta rakendanud kooli rajamisse. Peedul on nüüd uus koolimaja, mille ehitasid sealsete laste vanemad ja vanavanemad oma raha eest.

Indrek Särg koos kaasa Kaja Tartoga EKRE Tartu valimisprogrammi esitlusel 2017. aasta augustis.

Kommentaarid