INTERVJUU: Jaak Madisoniga: kõik märgid viitavad, et Türgi loobub Atatürgi ilmalikust pärandist

Riigikogu liige ja Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison saabus äsja Türgist, kus toimus referendum presidendivõimu suurendamise osas. 

Saabusid äsja Türgist, kus vaatlesid referendumit presidendi volituste olulise suurendamise kohta. Mis silma jäi?

Olin vaatlejana Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kaudu, kust oli üle 20 vaatleja erinevatest poliitilistest gruppidest. Esimesed kaks päeva olid meil Ankaras kohtumised erinevate poliitiliste esindajatega, ülevaated Türgi olukorrast, julgeolekubriifingud. Laupäeva õhtupoolikul ehk päev enne referendumit lendasin mina Antalyasse, mis oli minu vaatluspiirkond koos ühe minu kolleegiga Aserbaidžaanist.

Millised on muljed sündmuste epitsentrist?

Inimesed, kellega meie kohtusime, olid väga selgelt meelestatud president Erdogani vastaselt. Oldi kriitilised Türgi valitsuse tegevuse pärast, kuna referendumi eelsel perioodil on kasutatud kõiki võimalikke vahendeid takistamaks põhiseaduse muudatuste vastastel kampaaniat teha. Erdogani juhtimisel on kulutatud kolossaalsed summad kampaaniateks, et mõjutada inimesi hääletama põhiseaduse muutmise poolt ning represseeritud opositsionääre. Õhus oli tunda pinget, kus isegi referendumil oli hääletuskohtades valvama pandud keegi võimuparteist AKP-st, samas samal ajal on vangistatud mitmed parlamendiliikmed opositsioonierakondadest. Samuti oli üks kampaaniatrikke Erdoganil nimetada kõiki, kes julgevad tema ettepaneku vastu hääletada, terroristideks või terroristide toetajateks. Lisaks sellele sidus ta kogu hääletuse ka religiooniga, kui korduvalt nimetas “Jumalat olevat tema poolel”. Türgis, kus 98% elanikest nimetab end moslemiteks (kuid peab rõhutama, et Lääne-Türgis on see väga tagasihoidlik islam), on selline käitumine enam kui solvav miljonitele inimestele. Sultan Erdogan, kes nimetab kõiki talle vastuhääletajaid Jumala tahtele vastandujateks, ei ole kuidagi riiki ja rahvast ühendav isik.

Millise mulje jättis referendumi läbiviimise korraldus?

Meie vaatluspiirkond oli riigi suurust arvestades ülimalt piiratud. Kuna me vaatlesime vaid teatud linnades, siis sellest, mis toimus näiteks Kesk- või Ida-Türgis, pole kellelgi aimu. Kohtades, kus meie külastasime referendumihääletust, olid protseduurid küll korrektselt läbi viidud, kuid mitmed asjaolud paistsid enam kui kahtlased. Vaid loetud tunnid enne hääletuse lõppu otsustas riiklik valimiskomisjon, et ka need hääletussedelid, kus puudub nõutud tempel valimiskomisjoni poolt, tuleb lugeda kehtivaks. Selline asjakorraldus, kus reegleid muudetakse referendumipäeval, pole kindlasti legitiimne ning viitab suurematele manipulatsioonidele. Sellest tulenevalt on ka mitmed opositsiooniparteid referendumi tulemused protestinud, kuid ma ei oleks väga optimistlik nende edu võimaluste osas.

Erdogan on juba jõudnud kritiseerida Euroopa esindajate raporteid referendumi ebakorrektse läbiviimise kohta.

Erdoganile ei meeldi miski, mis julgeb teda kritiseerida. Meie ei meeldi talle ja tema ei pea ka meile meeldima. Riik, kes on üritanud pürgida Euroopa Liitu ning peaks olema teoorias meie liitlane NATO-s, ei saa olla juhitud isiku poolt, kes ähvardab ning sõimab Euroopa riike.

Mida prognoosid, mis hakkab Türgis edasi juhtuma? 

Türgil saab olema kaks valikut. Esimene ning ohtlikum variant on Iraani tee, mis enne 1979. aasta Islamirevolutsiooni oli väga läänelik riik. 1979. aastal toimus aga kardinaalne pööre, mille tulemuseks on meil nüüd radikaalselt islamistlik Iraan. Paraku pole ka Erdogan kunagi varjanud oma radikaalset armastust islami vastu ning nooremas eas näitas ka seda avalikult välja. Viimastel aastatel on ta küll vastavalt vajadusele üritanud end “mõõdukana” näidata, kuid tema olemus ei ole muutunud. Seega esimene ja suurim oht on islamiäärmusesse kalduv Türgi, kuhu Eesti turistid enam nii meelsasti ei läheks. Teine variant on, et aset hakkavad leidma massilised väljaastumised ja protestilained, mille tulemused on ettearvamatud. Kui tekivad massirahutused, on üheks variandiks nende verised mahasurumised ja sellega ka ametlikult diktatuuri kehtestamine või siis juhtub ime ning Erdogan on sunnitud taanduma. Türgi puudutab ka otseselt meid kõiki ning need, kes väidavad “tühja meil sellest Türgist”, ei adu NATO kui kaitsekollektiivi toimimise põhimõtet. NATO artikkel 5, mida meil rõhutatakse kui julgeoleku vihmavarju, saab toimida vaid NATO riikide ühisel nõusolekul. Kui paljud aga usuvad, et Türgi annaks reaalset abi, kui seda oleks vaja näitaks Läti või Eesti kaitsmisel? NATO-s on koos Türgi ja Kreeka, kes on ajalooliselt olnud sõjajalal ja praegusedki suhted on pinevad. Türgi on teostamas oma huve Süürias ning väga võimalikud on kokkulepped venelastega. Kas staatilises konfliktis olevad Kreeka ja Türgi, kes mõlemad on seotud ka Venemaaga, annaksid ka päriselt nõusoleku kollektiivkaitse rakendamiseks? Mina seda ei väga ei usu ning seda tuleks meil ka laiemalt tunnistada.

Küsitles Urmas Espenberg

FOTO: Scanpix

Kommentaarid