Jaan Sööt: kandideerin EKRE nimekirjas protestiks eestlaste natsideks sõimamise vastu

Jaan Sööt

Malbe Jääääre juhtfiguur Jaan Sööt nõustus kohalikel valimistel kandideerima EKRE nimekirjas. Muusiku arvates ei ole normaalne, kui eesti lapsi ajupestud natsideks sõimatakse. „Ja kaua ma seda olukorda ikka kodus kirun, võtan parem ise midagi ette,“ põhjendab Sööt poliitikasse minemist.   

Kandideerite valimistel EKRE nimekirjas. Mida ühist on õrnahingelisel poeedil erakonnaga, kelle valimislubadusi lugedes tundlikumad inimesed nutma hakkavad?

Eks see ole natuke protestiks kah. Järjest rohkem võetakse avalikus ruumis sõna selle kohta, et eestlane olla on väga paha, eestlane on rahvusena automaatselt nats, rassist ja jumal teab mis kurjam veel.

Jääääre muusika on olnud täiesti apoliitiline, seega te ise ka. Mis oli viimane piisk, pärast mida tundus, et aitab, nüüd peab ise tegutsema hakkama?

Üheks konkreetseks tõukeks oli mõni aeg tagasi Sirbis ühe noormehe kirjutatud artikkel, ma ütleks isegi vihakõne, mis ajas kopsu üle maksa. Olgu, need olid noormehe enda mõtted ja las ta mõtleb nii. Aga kui selle artikli kohta päriti aru kultuuriministri käest, miks selline asi ilmub riigimeedias, siis tema leidis, et see ongi sõnavabadus, et kõik on tipp-topp, kui eesti lapsi sõimatakse ajupestud natsideks. Siis ma mõtlesin küll, et tule taevas appi, kuhu me edasi veel jõuame. Mingi seisukoha oleks võinud ju minister ikkagi võtta, sest enamik rahvast tundis ennast selle kirjutise järel solvatuna. Ja kui minister sellest ei suuda aru saada, siis mis minister ta on, müügu parem turul kurke. Ja kaua sa seda olukorda kodus ikka kirud, võtan parem ise midagi ette, võtan vähemalt seisukoha. Ja võib-olla mõni inimene, kes ei ole tihanud seda seisukohta võtta, sest rahvuslust on ju nii palju materdatud, eks ole, äkki võtab siis ka.

Annate julgusega isiklikku eeskuju?

Ma ei usu, et ma kellelegi isiklikuks eeskujuks olen, aga võib olla mõni inimene, kes siiamaani on kõhelnud, mõtleb samamoodi. Muusikuna palju mööda Eestit ringi sõites suhtlen väga palju väga erinevate inimestega väga erinevatest Eesti otstest. Ja valdav meelsus on, et eestlane tahab olla eestlane. See hääleka vähemuse poolt avaliku arvamuse kujundamine on läinud minu arust natuke üle piiri. Mingi tasakaal võiks ikkagi olla. Mind teevad pigem murelikuks sotside väga raevukad sõnavõtud rahvusluse vastu. See pole enam vasakpoolsus, see on juba vasakäärmuslus.

Aga ikkagi, miks EKRE? Oleksite võinud minna IRL-i või Vabaerakonda ja seal rahvuslikku joont ajada ja Sirpi kiruda?

Ma neisse parteidesse ei usu. Ma arvan, et antud ajamomendil on EKRE ainukene, a i n u k e n e Eestis, kes seisab vastu sellele jurale. On palju asju, milles ma EKREga nõus pole, näiteks karusloomafarmidesse suhtumine. Mina keelaks nad kohe ära, olen sel teemal ka sõna võtnud.

Kui on must, näita ust – sellele kirjutate alla?

Ei. Ei ole ka sellega nõus, kas või mu enda perekonnas on eri rahvusest ja eri nahavärviga inimesi. Nii et EKRE selle poolega ma ei nõustu. Aga ma ei usu, et EKRE seda loosungit ka ise väga tõsiselt võttis, pigem oli tegu sellise kujundliku väljendiga, samamoodi nagu jutt kohtunike peade veeremisest. On mitu asja, mille pärast ma EKRE valisin, selline [eestluse] otsene vaenamine on võib-olla kõige ärritavam.

Äsja ilmus Eero Epnerilt südantlõhestav kirjutis, kas see ei pannud mõtlema, et äkki olete valinud vale erakonna?

Vasakintellektuaalid sõna otseses mõttes demoniseerivad rahvuslust. Ma lugesin seda kirjutist ja mul vajus suu ammuli. Samas Varro Vooglaiu vastureaktsioon polnud ka muidugi väga tark tegu. Võtta sõna erakonna nimel, kuhu ta ise ei kuulugi, oli üsna rumal samm ja andis veskile veel hoogu juurde. Massiimmigratsiooni eest hoiatamises, nagu Martin Helme seda teeb, pole mingit rassismi ega inimvaenulikku. See on ju loomulik, et sa tahad oma inimesi kaitsta selliste asjade eest, mida me oma naaberriikides iga päev näeme. Kas või Soome Turu juhtum. Isegi Soome ei suuda kontrollida, kes riigis parasjagu viibib. Sellised asjad teevad murelikuks.

Teile saab ette näiteks heita, et te pole pereelu mõttes just musterkonservatiiv.

Mulle saab palju asju ette heita. Aga ma olen vähemalt päriselu näinud. Kui ma oleks olnud selline vagur, õppinud ainult viitele, söönud ainult jäätist ja kapsast… no ma ei tea, kas muusika, mida ma sellise inimesena teeksin, üldse kedagi huvitaks? Kas ma siis teekski üldse muusikat. Oleksin hakanud noorukina plakateid kleepima ja oleksin praegu vähemalt ministri nõunik, üdini poliitkorrektse minevikuga.

Kuidas me oleme sellisesse olukorda jõudnud, et rohkem kui veerand sajandi omariikluse järel kirume ise oma rahvust, häbeneme eestlust ja peame eesti keeles laulmist natsismiks?

See on tõesti hämmastav, mis on juhtunud. See on juhtunud tänu vasakliberalistide sihikindlale tegevusele. Eks nad ole nüüd saanud käia Euroopas õpetust saamas ja tulevad tugevamana sealt tagasi ja siin pole seni olnud vastukaaluks sellist poliitilist isamaalist jõudu. IRL-i selleks pidada ei saa, eriti pärast Res Publicaga liitumist ja muutumist poliittehnoloogide jõuguks. Ja niipea, kui tasakaal ühiskonnas paigast ära läheb, niipea kasutab keegi selle ära ja hakkab avalikku ruumi oma agendaga täitma.

Te olete loomeinimene, miks just teiesuguste seas tundub eriti palju vasakpoolseid olevat?

Ma ei kujuta ette, miks see nii on. Aga võtame näites Mihkel Muti, kelle viimane artikkel oli pigem rahvuslust toetav. Või Ivan Makarovi. Nemad tunduvad ju olevat vähemalt mõõdukalt parempoolsed. Või Indrek Hirve ja Indrek Kalda, kes kandideerivad Tartus EKRE nimekirjas. Ka muusikute hulgas ikkagi on minu mõttekaaslasi. Valdav enamus aga on lihtsalt vait, kes kardavad märki külge saada. Selle uudise peale, et ma kandideerin EKRE nimekirjas, teatas üsna mitu näitlejat mulle, et nad kustutavad mu Facebooki sõprade hulgast. Vaevumata üldse küsima, miks ma sellise sammu astusin. No võtku pealegi, niikuinii ma kasutan Facebooki ainult selleks, kui kellelgi on kass või koer kaduma läinud ja jagan siis otsimiskuulutusi. Aga see näitab, kuhu me jõudnud oleme.

Äkki pärsib seisukoha võtmist hirm mingist rahast ilma jääda?

See võib küll nii olla. Minul on õnnestunud nii toimida, et ma pole riigilt mingit toetust kunagi saanud. Aga ma arvan, et arvamise julgus on ikkagi inimeses endas kinni, mitte süsteemis.

Tulles tagasi Ivan Makarovi juurde – kas varsti olemegi olukorras, kus eestlaste kaitseks peavad välja astuma teiste rahvuse esindajad, sest kui eestlane ise seda teeb, on ta kohe nats?

Mul on päris palju venelastest tuttavaid. Üks moskvalane, kes elab siin juba pikemat aega, on eestlannaga abielus ja on omandanud eesti keele, küsib mult pidevalt, et mis teil toimub, see on täiesti jabur. Et miks eestlane eestlasega niimoodi kakleb.

Äkki oli Mikk Pärnitsal ses mõttes õigus, et eesti rahvuse defineerib (välis)vaenlase olemasolu, tema arvates on selleks Venemaa. Kui vaenlast pole, ei oska me omavahel olla, sest oleme kogu oma olemise aeg kellegi ja millegi vastu olnud?

Ma arvan, et asi peaks olema vastupidine. Me võiks olla ikka nii tark rahvas, et suuta üksteist ära kuulata, selle asemel, et kohe teistmoodi arvajad mutta tampida. Aga selleni läheb ilmselt veel aega.

Viimsi on hea koht kandideerimiseks ja eestimeelse propaganda tegemiseks. Oleks võinud ikka mõnes karmimas piirkonnas kätt proovida?

Viimsist tuli ettepanek seal kandideerida ja nii ta läks.

Kas nüüd hakkategi täiskohaga poliitikuks ja muusikuelu jääb järjest tagaplaanile?

Ei. See kandideerimine on ikkagi pigem seisukohavõtt ja reageering teatud asjadele. Eks edaspidi paistab, mis saab

Kas Eestis midagi hästi ka on?

Ikka midagi on. (Mõtleb pikalt.) Meie tänavad on ikkagi turvalised, meie metsad on vaatamata usinale lageraiele ikkagi natukene säilinud, me saame eesti keeles rääkida. Laps tuli lasteaiast, oli õppinud uue laulu Eesti lipust, mis uhkelt teiste kõrval  seisab. Senimaani, kuni ta seal seista saab, on ju kõik hästi.

Kommentaarid