Jaak Uibu: uusi järelmõtted rahvastikupoliitika koostamiselt

Kirjutasin hiljaaegu Postimehele loo „Järelmõtteid  rahvastikupoliitika põhialuste ideepaberi arutelult“. See oli novembris, aga detsembris toimus uus nõupidamine. Seal räägitust selguse saamine vajas kirjapanekut ehk lahtikirjutamist. Tegin seda eeskätt enda jaoks. Aga kui on juba tehtud, siis miks mitte jagada teiste inimestega! Eriti, kui teema puudutab meist igaüht, sest sündimus on ühekorraga nii avalik kui eraasi. Avalik seetõttu, et kui ei sünni küllaldaselt lapsi, siis pole küllaldaselt töötegijaid ning riik ei püsi püsti.

Sündimusse kui eraasja ei saa riik otseselt sekkuda. Seda saab teha vaid kaudselt, delikaatselt ja targalt. Väga võimalik, et meetmete läbimõelduse tagab vaid poliitikute, ühiskonnateadlaste ja rahvastikuteadlaste kestev koostöö. Guru mainega Ülo Vooglaid kirjutas märtsikuus, et rahvastikukriisi ületamiseks on vaja teaduslikult usaldatavaid süsteemseid andmeid ja inimesi, kes oskavad need andmed infoks ülendada ja süsteemiks põimida.  Vooglaid kirjutas sellestki, et kuna Eestis pole suudetud (tahetud) kehtestada personaalse vastutuse printsiipi, on muutunud võimatuks kehtestada ka kompetentsuse printsiipi ja mitmed tegevusvaldkonnad on valgunud täis  isikuid, kes rahumeeli parasiteerivad.

Istusime jõulukuu seitsmenda päeva õhtupoolikul üheksakesi koos Riigikogu soliidses konverentsisaalis- juhataja laua taga Allan Puur teadlasena ja tema paremal käel Riina Sikkut Riigikantseleist võimuesindaja värvides. Sildid ja toolid olid valmis seatud Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi ja Monika Haukanõmme tarvis, kuid neid ei tulnud. Tulemata jäid ka Rait Kuuse ja Hanna Vseviov Sotsiaalministeeriumist – käsil vist tähtsad välislähetused? Kas aga on veel tähtsamat asja kui riigi põhiseadusliku põhiülesande mittetäitmise arutelu? Olin palunud  rahvastikukriisi komisjonilt luba Põhiseaduse Assamblee liikme Ivar Raigi osalemiseks, kuid seda rahuldatud. Põhjendati sellega, et töögrupid on juba praegu liiga suured. Laua ümber ei olnud ka palgalisi professionaale Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonnast. Ühiskonnateadlast Ülo Vooglaidu kutsutute hulgas samuti ei näinud. Siiski vahendas tema mõtted Aivar Haller Eesti Lastevanemate Liidust.

Hakatuseks tõstatasin küsimuse ideepaberi legitiimsusest, sest selle koostamise alusdokumenti polnud lauarahvast keegi näinud, ka mitte Riina Sikkut strateegiabüroost. Pean võimatuks toimiva rahvastikupoliitika väljatöötamist enne, kui rahvastikukriisi komisjon pole täitnud tema peale Riigikogus pandud ülesannet analüüsida ja välja pakkuda meetmeid eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks.

Ehk olimegi selle ülesande  täitmiseks konverentsisaali värvatud! Kuid milleks siduda see põhiseaduslik ülesanne nüüdseks kahekuulise tähtajaga? Püstitada veel kohustus, et ideepaber hakkab valitsema kõigi poliitikate üle! Avaldasin kahtlust lauanaabritele, et kui suudetakse koostada Riigikogust läbiminev dokument, siis võib ennustada selle kõlbmatust praktikas. Kas meile on abi paberist, kus seisavad reas sõnad „väärtustada, arendada, parandada, tõhustada, toetada“, kuid puudub sisu – kuidas?

Oldi nõus, et küsimus ideepaberi legitiimsusest tuleks tõstatada. Kas midagi saab ehk töökorralduses muuta? Samas hakati aga hoolega kirjutama tekste tollesama ideepaberi vaimus. Tuleb aru saada Riina Sikkutist, kes hoolega seda ülesannet täitis. Hoopis raskem oli aga mõista Allan Puuri, kes taolise mõtteviisiga kaasa läks. Kiirustamine ja pealiskaudsus hakkasid mulle vastu, liiati juba septembris Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühmas koostatud rahvastikupoliitika kavand koos ministeeriumide arvamustega jäid  kõrvale.

Esimesel detsembril saatsin ideekavandi töörühmade liikmetele enda nimelt “Rahvastikupoliitika memorandumi”, mis minu arvates võimaldanuks probleemkomisjonil ideepaberi ülesandeid ausalt  täita. Selles on tabeli kujul esitatud kõik võtmeprobleemid ja vastutavad koordinaatorid. Näiteks probleem: “Sündimus on aastakümneid alla taastetasandi“  ja vastutav koordinaator on „Peaministri rahvastikubüroo“. Selles on ülesanne Riigikogu põhiseaduskomisjonile tegelda preambuli pronatalistliku õigusjõu ebamäärasusega. Kui preambul oleks töötanud, poleks ju vaja ka taolise ideepaberiga vaeva näha. Valitsusasutuste põhimäärustes pole rahvastikupoliitilist osa, mida tuleks täita. Rahvusülikoolile oli pandud teema: „ Moraalse relativismi diktatuur ulatub poliitikasse“. Muidugi veel reproduktiivne meditsiin ja abortide igihaljas teema. Ääremaastumise ja urbaniseerumise negatiivne toime, jne.

Selgitusi tabeli juurde saab anda kaaskirjas. Samas pole vaja juhtida või dubleerida rahvastikupoliitika all neid poliitikaid, mis piisavalt hästi töötavad. Memorandum on veel poolik ja läbi vaidlemata, aga seda probleemipõhist versiooni võiks arvesse võtta  eesmärkidest vabiseva ideepaberi asemel või kõrval. Liiatigi memorandum ei pretendeeri ülimuslikkusele. Kui vaid rahvastikukriisi probleemkomisjon selle ettepanekuga lepiks ja soostuks tagasi võtma oma katteta lubadusi.

Jaak Uibu, Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant

Kommentaarid