(:)kivisildnik: Tüüpilise reeturi psühholoogiline portree

(:)kivisildnik

Globalist, liberaal, sotsialist, feminist, multikulturist, seksualist, modernist ega kapitalist ei oska üldjuhul olla midagi muud kui reetur, kirjutab (:)kivisildnik.

Kõik, mis meie ümber ja meie sees toimub, on ühel või teisel viisil reetmine. Riigireetmine on selge asi, siin pole midagi pikalt seletada, ühe sõnaga on kõik öeldud – globalism. Kui keegi toetab globalismi või töötab koos globalistidega, ei saa ta olla midagi muud kui rahvusriigi reetur, oma kultuuri, keele ja rahva äraandja.

Globalismi väljendusvorme on väga laias valikus. Poliitikust reeturi tunned kohe ära, ajakirjanikust reeturi samuti, aga kultuuritegelasest, apteekrist või tööandjast reeturi tuvastamine on veidi keerulisem. Samas, milleks neid tuvastada, kui ta pole patrioot, siis on ta närakas ja ülejooksik, nii lihtne see ongi.

Põhimõtteliselt peaks reeturi ära tundma ka algkoolilaps: peavoolupoliitik – reetur, kroonutruu ajakirjanik või ustav meelelahutuskloun – reetur, korrumpeerunud ametnik või ettevõtja – kindel reetur, vabariigi juubelisabati lavastaja – eriti nilbe reetur. Kui näed mõnda viltust lõusta telekas või lehe esikaanel, kui ta arvab midagi raadios – reetur.

Kui keegi sätitakse mistahes ettekäändel sulle silma alla, on tegelik põhjus selles, et ta on reetur. See ei ole vandenõuteooria, see on vandenõu. Globalist, liberaal, sotsialist, feminist, multikulturist, seksualist, modernist ega kapitalist ei oska üldjuhul olla midagi muud kui reetur. Nimetage mõni isamaaline feminist või sotsialist? Saaks kaks-kolm nimegi. Siiani ei ole saanud.

Ma oletan, et üks põhjus, miks reetmisest nii vähe kirjutatakse, räägitakse ja mõeldakse, on see, et tegu on äärmiselt labase ja igava nähtusega. Justkui polekski millestki rääkida. Kindlasti ei ole kellestki rääkida. Mida võiks öelda meie demokraatlikult valitud presidentide kohta?

Puht tehniliselt pole siin midagi erutavat, reeturid ei riski, ei pinguta, ei näita säravat stiili ega isegi mitte korralikke riideid, ei saa aru, milleks neid peetakse. Nad ju häbistavad globalismi rüvedat üritust oma isikliku tühisusega. Planeedi omanikel poleks nagu väärikusest aimugi.

Näidake mulle ühte lahedat euroametnikku ja ma võtan vastu globalismi usu! Trump on ju eurouroodide kõrval ilmselge geenius, võrrelgem Taavi Ratast ja Trumpi, kumb neist on inimene? See selleks, reeturite epideemilises levikus, madalas kvaliteedis ja ilges tegevuses pole vähimatki kahtlust. Kes pole pime, näeb seda. Näeb seda kõikjal.

Vaevalt et reeturite inimlik tühisus on plaani osa, kaval tähelepanu hajutamise viis või juhuslik kokkusattumus, ma oletan, et siin on midagi muud. Midagi palju huvitavamat. Aga enne kui asume reeturi psühholoogilise portree juurde, küsime endalt, mida head on reeturid inimkonnale andnud? Nimetage üks reetur, kes saatis korda midagi suurepärast. Maailma ajalugu on pikk, aga näiteid ei leidu. Kas reeturid leiutasid tule või ratta?

Kuidagi võib ehk ette kujutada õilsat pedofiili, aga õilis reetur on ilmselge absurd. Tõhk, kes otsustab meie riigi niigi vähesed majanduslikud vahendid pankuritele loovutada, ei erine väärakast, kes oma lapse toiduraha kasiinosse viib. Reeturid näljutavad nii lapsi, rauku, pensionäre, töötuid, töölisi, õpetajaid ja õpilasi. Reeturite julmus on kujuteldamatu. See, mida nad üksi läbi haigekassa korda saadavad, on kordi jõledam ja ebainimlikum kui küüditamine. Ja see on ainult üks sarnastest roimadest.

Mis inimesed nad on? Kuidas jõutakse sellise elajalikkuseni? See on huvitav. Mu meelest ei saa reetmist põhjendada ainult psühhopaatiaga. Empaatiavõime puudumine on fakt, reeturid tõesti ei tunne sulle ega mulle kaasa, neil on sügavalt savi. Ilmselgelt ei mahu nende maailmavaatesse midagi muud kui kiire isiklik kasu mistahes hinna eest. Olgu nii, aga mul on midagi aule vastupidist tunda põgusalt mitut reeturit, sõbrad just ei ole, aga erinevatel asjaoludel oleme kokku puutunud.

Võin kinnitada, et tegu ei ole nii rumalate inimestega, et nad ei saaks aru, mida nad teevad ja mis tagajärjed nende tegevusel on. Sa ei tunne küll teistele inimestele kaasa, aga sa saad ikkagi aru, et sa teed nad lolliks, orjastad ja tapad siis ära. Iga mõrvar saab sellest aru. Pole ju keeruline aru saada, esimesel aasta ehk ei jõuagi tegevuse tagajärjed rumalamatele kohale, aga töö käib juba teist inimpõlve. Hävituslikud tendentsid on ilmsed, isegi retoorikas ei varjatagi enam riigi ja rahvavaenulikkust – see rahvusriiklik düstoopia, õudusunenägu, teate küll.

Oletan, et tüüpiline reetur teab väga hästi, mida ta teeb ja ta põhjendab endale oma tegevuse ära. Üks väide käib pidevalt arukamate reeturite sõnavõttudest läbi: mida me teha saame, Eesti on väike, maailma vastu ei saa. Ja mida siis tehakse? Aetakse kamp riike kokku ja selle asemel, et enda eest seista, hakatakse kõik koos ennast ära hävitama. Mis see EL siis muud on kui kollektiivne enesetapuprojekt.

Ometi ei ole enesetapuks vaja euroliitu korraldada. Enamik endamõrvajaid leiavad jupi nööri ja lähima puuoksa omal jõul üles. Enesetapp on üldjuhul individuaalne, mitte kollektiivne praktika, siin ma ei näe loogikat. Selleks, et alla anda, ei ole vaja liitlasi. Häving on igaühele jõukohane. Sellega saavad hakkama ka kõige nõrgemad ja abitumad.

Läbi globalistide tegevuse saab väga hästi kirjeldada iga üksiku globalisti mõttemaailma, see käib neil umbes nii: ma ei saa millegagi hakkama, ma olen eriline jobu, nagu Eesti riik. Mis ma nüüd teen, ma lähen ühte kahtlasesse kampa, kus on samasugused jobu kui ma ise, kõik on luuserid, seal on mul hea. Ja nüüd hakkame koos veel suuremateks luuseritaks ja jobudeks, mõtleme välja, kuidas seda asja endale iga päev veel hullemaks teha. Ja nii teevadki.

Söövad koos ühise molli ümber mürki, võtavad endale pähe ühe jampsliku idee teise järel. Ükski absurdikirjanik pole suutnud välja mõelda nii dementseid ideid kui vasakliberaalne ja anaalmarksistlik jõuk. Kogu see globalism on nagu treening, kus iga päev pingutatakse järjest vähem või kui midagi tehakse, siis seda, millest pole vähimatki kasu. Päris ilma tegemata ei saa ka olla, päev on vaja millegagi täita. Siis tehakse seanägu ja -häält jõusaalis, kõik.

Jah, reetmise aluseks on reeturi vääramatu usk iseenda tühisuses, võimetuses, tähtsusetuses, kasutuses ja lootusetuses. Selliste inimestega ei maksa üldse suhelda, see on nakkav, seal, kuhu nad kogunevad ei juhtu midagi head ja nad suudavad lämmatada enda ümber kõik inimväärse, kasuliku ja loova.

Inimene olla ongi raske, väärikus ei ole kaasasündinud asi, keegi pole kirjanik enne seda, kui ta on raamatu kirjutanud, keegi pole maailmameister enne, kui tiitel välja võideldud. Midagi ei juhtu ilma pingutuseta. Ma arvan, et kõik inimesed on elu alguses ühel kohal: kasutud, tühised, lootusetud. Lapsed ongi sellised, aga nad õpivad, töötavad, saavutavad vahel midagi – kõik ei jää ju lasteks. Elu on julm.

Elu saab jätta elamata, aga elamata elu ei anna mitte mingit positiivset tulemust, seda on reeturite pealt näha. Lihtsalt selline soovitus, kui te tuvastate tüübi, kelle elu on jäänud elamata, vältige teda igal võimalusel ja kui te näete süsteemi või toodet, mis on tehtud taoliste zombide jäsemetega või mõeldud nende jaoks, hoidke samuti eemale.

Elamata elu on nakkav ja väga ohtlik, see on elukestev kõngemine.

Kommentaarid